Montenegro

Enne, kui ma eelmisel aastal pool-juhuslikult Islandile o-kaarte joonistama sattusin, meeldis mulle aeg-ajalt piiluda Tšehhi kaardistajate lehele http://www.holidaymappers.eu/en/, et vaadata, kus eksootilises kohas härrad jälle joonistamas on käinud ja ise samalaadsetest väljakutsetest unistada.

Aasta hiljem, pärast kaht Islandil käiku (kaardid 2009: Miklatun ja Laugardalur; 2010 maitseproov pildina allpool) ning kodumaiste Hüti, Botaanikaaia ja Voose (parandused) kaartide joonistamist olen isegi eksootiliste paikadeni jõudmas. NB! Pole põhjust arvata, et ma nii kaugele oma joonistamise oskuste tõttu olen jõudnud.
Laupäeval, kui paljud noored ja vanad kaardistajad on kaardistajate seminaril Kanepis, istun mina veel viimaseid minuteid Montenegrosse suunduvas lennukis ja uurin aknast Podgorica lennujaama kõrvale jäävad küpressimetsa ning kesklinnast põhja jäävat Gorica mäge (e. k on mäe nimi siis "Mäeke"). Need kaks platsi ning pisike linnakaart Albaanias Shkoderis ongi minu järgmise nädala töö tallermaaks. Alguses oli plaanis töö teha 2 nädalaga, aga kui aega pole, siis...

Et muuta programmi veelgi pingelisemaks ja minimeerida unetunde, pean jooksvalt tegema ära ka kõik kameraalsed tööd, et juba nädal pärast minu lahkumist Balkanilt saaksid Peo Bengtsson ja tema 43-st Höst-Öst orienteerumisreisist osa võtvad jüngrid samadel maastikel looma moodi tirida.

Taolistes olukordades ellu jäämiseks tuleb teha korralik kodutöö. Kui arenenud (o-) riikide puhul võib kindel olla, et tellija tagab töö täpsuse ja kiiruse huvides võimalikult head alusmaterjalid, siis Gorica mäe puhul jäeti mulle nö vabad käed...Kuna ma juba 3 tunni pärast ärkama pean, siis jätkan siit mõni teine kord:P

Küte

Küte metsas: vaata kaarti!
Küte kodus: vaata videot!

Metsas toimunu kvaliteediga pole ma eriti rahul, aga tean vähemalt osade vigade tagapõhja. Kõlab imelikult, aga minu arust on selleks liiga aeglane jooksmine. Sellisel juhul jääb aega "üle" ning keskendumine pole täielik. Kiirel jooksul pole muud võimalust, kui tegeleda ainult etteantud ülesandega ja tähelepanu selle lahendamisele suunata.

Halikko teatejooksu tulemused
Natuke pilte

Süües kasvab isu

Esmaspäev: süda kuulutatakse olevat taas normaalse suurusega
Teisipäev: esimene treening pärast 5-kuulist puhkust (võistlusi ei arvesta)
Kolmapäev: juba haige
Neljapäev: ikka haige
Reede: taastun haigusest
Laupäev: Võrumaa meister ja üliõpilaste MV 2. koht
Pühapäev: ?

Meeldetuletus

Laupäeval tegin comeback'i metsaradadele, joostes Rootsis 25-mannal MS Parma II võistkonnas 7. vahetust. Just nimelt, jooksin! Aga see polnud mingi sportlase moodi jooks, pigem natuke lennukam kui kiire sörk, aga rahulikum kui aeglane jooks. Päris jooksmise kohta loodan saada lisateavat esmaspäeval, kui näitan oma murtud südant kardioloogile ja tema masinatele.

Minu võistkond MS Parma II jooksis esimesed 3 vahetust konkurentsivõimeliselt, andes lootust jõuda eelmise aasta 64. koha tasemele, kuid neljandas vahetuse suurte vigade tõttu see lootus kadus. Järgnevad vahetused tõid meid 169. kohalt tagasi esisajasse. Minu vahetuse 4 meest aitasid seejuures 12 kohta tõusta: 125-113.

Enda täpset aega ei ole ma vale pulga kasutamise tõttu tulemustest leidnud, kuid ebatäpsete arvutuste järgi võiks see jääda umbes 27 minuti juurde, mis tähendab umbes 5-minutilist kaotust parimatele.

Päeva meeldejäävaimaks osaks oli kindlasti fiaskodest räsitud Peetri võimas lõpuspurt esindusvõistkonna au kaitstes, mis jättis isegi maratoonar M. Boströmi õhku ahmima ja metslase jõudu imetlema. Ykkösjoukkuelgi oli vahepeal probleeme parimate seas püsimisega, kuid õnneks on sel võistlusel nii palju vahetusi, et alati on võimalik heade jooksudega rongile tagasi jõuda.

Tulemused
Uudis MS Parma lehel
25-manna

Vorm on hää!

Eile sõin hommikuks pool kilo pelmeene, 3 topeltvõileiba, liitri jogurtit ning jõin peale veel 2 kruusi kitsepiima. Öelge nüüd, et vormi pole!

Õhtupoolikul Voose metsades vihma käest põgenedes tegin üle mõne aja esimesed tõelised jooksusammud - kahisin raiesmikul risu sees tõusu 5min per kilomeeter! Öelge veelkord, et vormi pole!

Kui vahepeal hakkas mugav elu väga meeldima ning mõte õlaga puude pikali jooksmisest muutumas vaikselt vastumeelseks, siis eilse järel on taas selge, et nii neid asju siiski jätta ei saa. Kui tervis lubab, siis saate järgmisel aastal kõik nahad!

Pildikesi tööpõllult

Mis? OK Hekla uusim kaart (tellitud kohaliku skaudiühingu poolt), 1:10 000, h=5m, suurus A4

Asukoht? Heiðmörk, Reykjaviki kesklinnast ca 20min autosõitu.

Mis maastik? 50 a tagasi istutatud kuusemets, 7-8 tuhat aastat vana laavaväli ja lupiiniväljad. Ma vihkan lupiine!

Alusmaterjalid? Paarikümne sentimeetrise resolutsiooniga ortofoto ja 1m vahega kõrgusjooned.

Sääski on? Ei, Islandil ei ela sääski!


Üldistamise kunst


Geoloogide eri nr 1: jääkriimud (nii väikesed, et pildi pealt ei leia enam isegi üles)


Geoloogide eri nr 2: murrang


Geoloogide eri nr 3: polügonaalpinnas


Need laevad on sõitnud ülesvoolu


Selliseid lõhesid on palju ning kõik ei mahugi kaardile


Hiigelsuur lohk


Nagu Tabina. Taamal paistvad kõrgepingeliinid toidavad alumiiniumisulatustehast.


Ajaloo prügikast



Meenutab ju natuke parti?


Kaardistamise ajal võib leida ka uusi sõpru


Ennastki huvitab, kuidas seda kohta kajastav lõpp-produkt välja näeb.

Ornitoloogide eri: määrake lind! (ma ise ei tea)

Pealtvaataja

Timol tuleb Derek Zoolanderi "Magnum"-pilk juba päris hästi välja. Teised peavad veel aastaid harjutama. (pilt: Andy Karjus)

Selleks suveks on minu poolt võistlustardid tehtud. Südame vasak vatsake on viimase 2 aasta jooksul teinud läbi võimsa arengu ja paremast poole hobusepikkuse võrra ette rebinud. Kardioloog ja spordiarst olid nähtus sama meelt ning soovitasid kiiremas korras käsipidur peale tõmmata. Kuna suur süda polnud ainult kujutis ultraheli ekraanil, vaid tihti ka reaalselt enesetundes väljenduv, polnud mul põhjust kogenud doktoritele vastu vaielda.

Kuigi jooksmata jäävad EM, Jukola ja veel mustmiljon võistlust ja treeningut, ei saa ma öelda, et oleksin praegusel hetkel kurb või masendatud. Olen pigem õnnelik, et lõpuks on mind nii pikalt vaevanud kurja juur leitud ja pilt selgem. Puhata tuleb ju ainult paar-kolm kuud.

Esimene puhkusenädal (ehho oli esmaspäeval pärast EMV teadet) oli väga sisukas: iga päev 6-8 tundi õppimist, natuke puulõhkumist ja muruniitmist, kahel päeval u 1.30 jalgrattasõitu ja pealtvaatajana Baltikate teatel. Sportlase sõbra mõõdu annab välja küll. Järgmine nädal võiks minna Põlvahe Uma pitto, ülejärgmine nädal jalgrattamatkale, Jukolale mänitzeri abiks jne...plaane jätkub!

Mis ei tapa, teeb ju tugevaks!?

17 kevadist hetke

Ärkan umbes poole 5 ajal, kui tagasi saabub pika-öö-mees Peeter. Uudised, mis ta toob, on head - võitsime esimese vahetuse, teises püsisime liidergrupis ning kolmandal vahetusel sai Pets tunda öiste metsade hirmu A. Nordberg kiirust. Järgnevates vahetustes kaotame lisaks küll aega ja kohti, aga kõik teevad oma tasemele vastavad kontrollitud jooksud. Ei mingit rabelemist ega võimlemist. Kõik läheb nii nagu plaanitud, püsib võimalus võidelda koha eest esikahekümnes.

Siis, kui on tarvis eelnevate vahetuste raske töö tulemuseks vormistada, hakkab vanker veerema allamäge. Teen soojenduse, panen GPSi selga ja liigun vahetusalasse. Näen paljusid konkurente metsa tormamas, aga Anttit pole ikka veel silmapiiril. Ligi 10-minutilise tarbetu ootamise järel saan kaardi. Sisenen ökosüsteemi.

Ees ootab 17 km kütet ja keevitamist, kivilõhkumist ja aletamist, söepõletamist ja puhast navigatsioonilõbu! Või vähemalt nii ma arvasin. Esimesed kaks punkti (kaart teekondadega, tundub, et minu GPS oli välja lülitatud!) läbin puhtalt ja saan kätte ka esimese skalbi, aga tegelikult tunnen, et mul ei lähe üldse nii nagu peaks - samm on tönts ja orienteerumises pole sujuvust. Väljavaated järgnevaks poolteiseks tunniks ei ole just roosilised. Tagant läheneb pool minutit hiljem startinud Petteri Muukkonen (VeVe), kelle küüdis saan pikal teeotsal kolmandasse punkti hoo üles, aga tean, et kaua ma niimoodi vastu ei pea. Petteri läheb oma teed ning edasine on kui halb unenägu.

Alt veavad kõik orienteerumiselemendid ning vahepeal paistab, et olen sattunud hääletusvõistlusele, aga ühtki pealekorjavat autot silmapiiril ei ole. Hellitan lootust, et ehk on võimalik 12 km peal võistluskeskusest läbi joostes salaja teatepulk mõnele värskemale mehele edasi anda, kes mind sellest jamast välja aitaks. Ei õnnestunud. Läbijooksul sain klubikaaslaste ergutuste kõlast aru, et olin täpselt sellises mudas nagu arvasingi. Mudaliigale kohaselt lasin tagant tulnud Lynxi vastuhakuta mööda ja matkasin pea norus finišisse.

Loo moraal? Mõtlen veel.

Esialgsed tulemused


PS! tagasiteel Soome esinesin esimest korda avalikult karaokelaval. Kristo ja Lauriga panime Green Day 21 Guns'i ajal publiku ennastunustavalt kaasa elama.

Keevitamine

Orienteerumishooaeg on nüüdseks kestnud juba üle kuu ning lõpuks on aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja mehemoodi tirida. Nädala lõpus teen 10Mila viimases vahetuses oma esimese "päris" stardi, sest senimaani olen püüdnud jälgida spordiarsti nõuandeid ning hoida end natuke tagasi.

Käskusid-keeldusid tuli natuke eirata Jüriööl. Esimese kilomeetri jooksin niisama soojenduseks, sest olin pikalt oodates maha jahtunud ja ausalt öeldes ka lootused minetanud. Seejärel hakkasid metsa all särama jaanimardikad ning siis polnud teha muud, kui neist 15 tükki purki pista. Viimases vahetuses lisas Lauri veel ühe mardika ja pani kaane peale. Lõpp hea, kõik hea.

Peko Kevadelt sain 5. koha eest auhinnaks vändaga üleskeeratava taskulambi. ning mõned vuntside ja habeme mahaajamiseks tarvilikud tarbed. Tiomila jaoks vajalik varustus, sest kuu aega tagasi Šotimaal kasvama hakanud robinsoncrusoelik näokarvastik on muutumas häirivaks kõigi jaoks.

Šotimaa laagrist ainult mõned märksõnad: külm, märg, lumi, fish and chips, Top Gear, Irn Bru, Šoti mägiveis, Ryanair, Ben Lawers. Mõningate sõnade kohta leiab lisainfot pildialbumist:

Šotimaa 2010

PS! 4-5 juunil korraldatakse Islandi ajaloo esimene orienteerumisvõistlus ICE-O, kuhu oodatakse kõiki vulkanoloogiast ja glatsioloogiast huvitatud sportlasi ja asjaarmastajaid. Eestlased on sealsetes orienteerumisringkondades väga teretulnud!

Lõunalaager lumel

Kui kodumaalt lumi ära kaduma hakkab, tuleb käia seda kraadi võrra lõuna poolt otsimas!

See on värske! (nüüd veel värskem)

Rängas treeningus kaasas!

Kirjavigadega video sai filmitud üle-eelmisel nädalal Crato lähedal tavalisel karjamaal enne NAOMi. Tegin paarinädalase jooksukogemuse pealt mõistlikud jooksud. Kui laagri kolmanda nädala üleväsimusest miskit kurjemat välja ei kasva, siis võib tulla kena suvi.

Lõppu üks ilus indiaanipeakas juba lõunaosariikidest:

Pildi autor Aleksi Koskikallio

Loo pealkirjast arusaamiseks tuleb tutvuda Soome huumoriga. Mul on laagri jooksul olnud õnn näha erinevaid Soome huumori raskekahurväe videosid. Siin üks suurepärane näide. NB! pealkirjanaljaga hakatakse pihta 2min 35sek peal. Häid filmielamusi!

World Magnetic Tour

Jah, orkester on varsti taas linnas! Sel korral tänu lätlaste kõhnale rahakotile. Tänu Leedus käimisele sattusin tagasiteel just õigel ajal Tallinnasse ning sain ka endale Solarise keskusest pileti lunastada. Kas Metallica tahtiski nii või on see lihtsalt juhus, aga Tallinna kontsert jääb minu ettevalmistushooaja viimasele päevale ning on seega justkui kirss tordi peal!

Põlvamaa MV SO

Eelpoolmainitud Leedu-reisi eel oli mul au osa võtta konkurentsitihedatest Põlvamaa suusa-o meistrivõistlustest. Suusavorm on sel aastal päris hea, seega liikus 83kg mööda Saarjärve metsasid täiesti arvestatava kiirusega. Aga protokollis piisas minu muidu headest sõitudest, mis ei jäänud siiski vigadest puutumata, vaid kümnendaks ja kaheteistkümnendaks kohaks. Möödas on need ajad (juuniorideklass), kus endise suusatajana võis veel medaleid võtta. Ehk panustan järgmine talv veelgi enam suusaettevalmistusse?Sprindi ja tavaraja kaardid

Saarjärvelt võtsin üheskoos leedukatega ette 10tunnise reisi Vilniuse suunas. Kogemustega bussireisijana läks see aeg kui lennates. Sain sõidu ajal kuulda natuke Leedu o-elu suurtoetajast ettevõttest IGTISA, mis on loonud omanimelise tiimi, mille all võisteldakse nii suvel kui ka talvel. Eelmisel aastal oldi Jukolal puhtalt leedukatega 38. kohal.

Vilnius
Äsja 1000-aastaseks saanud Leedus võttis mind vastu juba aastaid sealmail töötanud onupoeg. Rajasin baaslaagri tema korterisse Vilniuse city lähistele. 2 esimest päeva avastasin vanalinna, mis vapustas mind kirikute hulgaga. Ükskõik kuhu kõrgemale ka tõusta, ikka oli näha vähemalt kümmet kui mitte kahtkümmet torni.Vaade 3 risti mäelt vanalinnale

Minu puhul on paratamatu vaadata iga linna või metsa kui võimalikku orienteerumismaastikku, nii ka Vilniuse vanalinna. Aga nagu selgus, polegi sellest tänapäevast sprindikaarti, kuigi tänavatevõrgustik ning sisehoovid pakuksid mõnusat peamurdmist. Haistan töövõimalust!

Vanalinnast ida pool, Vilnia jõe paremal kaldal nõlval asub lausa omaette vabariik Užupio, mis kuulutas 1999. aastal välja iseseisvuse ning valis endale ka presidendi. Samuti on neil olemas saatkond Moskvas ning 12-meheline armee. Leedu presidendipaleeni on sealt vaid pool kilomeetrit, aga õnneks on tegemist rahumeelsete kunstnike ja boheemlastega. Samas linnaosas kaunistati ka 2008. aastal Balti MV ajal Maido buss kirjaga "Riski Biz" vms.Sissepääs vabariiki. Siin elavad vist hipid. Nõukogude võim ei hakand peale.

Ühel jooksutreeningul linna idaossa juhtuski äkki, et hakkas tuttav tunne - küngas, männid, kaitsekraavid - siin olen ma olnud! Jätkates jooksu leidsin veel tuttavaid kohti ning siis kirgastuski, et muidugi - Balti MV teate maastik. Püüdsin mälu järgi taaselustada esimest etappi, aga poolel teel, suurel ninal läks sel korral sassi. Võõrale nagu mina võikski Vilnius meelde jääda suurepäraste maastikega keset linna. Lausa nii head, et 2005. aasta kevadel käis Prantsuse koondis seal Jaapanis toimuvaks MMiks treenimas. Ka leedukate tulemused on korrelatsioonis maastike sarnasusega: S. Krepsta ind. kohad: sprint 8., lühirada 7. Teade 6. koht.

Tagasi Eestis
Maailmaturnee sai jätku juba kodumaal koondise hooaja avalaagris, kus sportlasi võttis vastu uue peatreener Elo Saue. Programm oli tihe, sisaldades nii märkesuusatamise võistlust, tõusulõike kui ka plastiliinikeraamikat, mille eesmärgiks oli teha endale Bulgaaria EM-maastike pisike koopia. Modelleerisin amandusadamsonlikult tükikese rannaäärsetest luidetest, kus joostakse sprindi finaal.

Aktiivse perioodi lõpetas suusamatk marsruudil Vastseliina-Tabina. Jalas olid Rootsi sõjaväe puusuusad. Polnud kerge, polnud raske, aga oli väga mõnus. Teadmiseks konkurentidele: Winter Xdreamil kasutab Latvijas Pups siiski traditsioonilist põlvetõstetejooksu.

Puutlipalu metsavendadest võib lugeda Etsi blogist.

Talv

Üleile käisin üle pika aja taas massaažis. 9 treeningnädalat olid lihastele oma jälje jätnud, siin-seal olid pinged, mille vabanemise järel lõi lae all välku ja müristas, teises kohas jällegi pikemat aega kerged valud. Minu skeptiline suhtumine venitusharjutustesse sai sel päeval küll löögi, aga vaevalt ma enam kui mõõdukalt end ka tulevikus venitama hakkan. Esmaspäevast protseduuri võiks pidada üheks jubedaimaks minu elus, karjusin valude käes nagu mõni metselajas. Siiakohale sobiks hästi viisijupike Kongost:

„Džunglist kostis kisa-kära

ahv sõi neegri munad ära“

Nagu eelpool mainitud, on hooaja algusest möödas 9 nädalat. Ei saa öelda, et kõik oleks selle aja piires kulgenud plaanipäraselt, aga loodusjõudude vastu on raske ka võidelda. Käes on ikkagi talv, ja milline veel! Mõnel pool peavad mehed lausa puusani (et mitte öelda munadeni) lumes sumpama. Minu suurimaks vaenlaseks on olnud aga külmakraadid, mis on mind nii mõnelgi päeval tubasele tegevusele suunanud või parematel juhtudel spordihalli juhatanud. Olen endale piiriks seadnud umbes 15 miinuskraadi, millest külmemaga ma ei jookse ega suusata, küll aga võin teha jõutreeninguna kirja minevaid lumekoristustöid. Hetkeseisuga on minu käe läbi asukohta vahetanud juba sadu tuhandeid kuupmeetreid kohevat lund!

1980-1981. aasta talvel olla Tabinal termomeetrid mitu päeva põhjas olnud ehk temperatuur oli noil päevadel lausa -50*C või madalamgi. Kõvemad mehed panid selga kaks lambanahkset kasukat ning tegid õunapuuaias puude päästimiseks lõkkeid, kuid sellele vaatamata paljud puud lihtsalt „plahvatasid“. Minu vanaisa suurest õunapuuaiast jäid järele vaid riismed. Usu või ära usu!

Käsilolev 10. nädal on kerge, aga see-eest huvitava lõppmänguga. Põlvamaa meistritiitel on talveunest äratanud kõik eestlastest lõuna lõuna pool elavad suusatada oskavad rahvad. Meeste põhiklassis võiks vabalt välja jagada ka Balti meistrivõistluste medaleid – minu asjatundmatu silma järgi on kohal selle kandi paremik, kokku 38 nime! Fantastiline, hakka või taas alaga tõsiselt tegelema.