Viimasel ajal on mitmed naisfännid saatnud kirju ja sõnumeid, küsides millega ma tegelen. Olen võtnud neid kui retoorilisi küsimusi, sest igaüks teab, et praegusel aastaajal lõhutakse trenni teha. Iseküsimus on selles, kus ma seda teen. Vastus: viimasel ajal olen väga palju aega veetnud Soomes.
Novembrist alates olen osalenud juba kuuel o-võistlusel, millest 2,5 on olnud öised. Lisaks veel ohtralt nii päevaseid kui öiseid kaardiga treeninguid. Öine orienteerumine pole kunagi nii hästi sujunud kui praegu. Et aga hea asjaga kohe alguses mitte üle pingutada, tuleb treeninguid muuta vaheldusrikkamaks.Suusatamine on alati heaks vahelduseks, kuigi viimastel talvedel pole ma väga palju aega sellele pühendanud - kord on kehv määrida, kord liiga külm jne. Aga sel talvel oli üle pika aja võimalus suusatada optimaalsetes tingimustes - Olosel.
Laager algas eelmisel kolmapäeval öise rongisõiduga Rovaniemi suunal, kust liikusime hommikul autoga edasi Olostunturile. Neljapäeval oli ka ainuke kord, kui nägime päikest. Järgnevatel päevadel tõusis see napilt üle horisondi ja jäi noilgi kordadel pilvede taha peitu. Päeva pikkus kahanes nädala jooksul kiiresti: 4. detsembri 2h 8minutilt 9. detsembri 38minutini. Valgustatud suusaradadel kustus valgus vaid tunniks-poolteiseks. Kaamos.Esimestel päevadel olin kui pöörane ning neelasin hoogsalt kilomeetreid. Viimaste talvede esimeste suusatrenni tagajärg on alati olnud põrgulikult valutavad käed, aga sel talvel mitte ja see innustas veelgi hoogu lisama. Laagri eesmärgiks seadsin 366 km, mis lähtus telekast nähtud Taani ultrajooksjast, kes läbis 48 tunniga sama palju kilomeetreid.
Aegapikku hakkas hoog raugema ning siia-sinna tulid valud. Eriti ebameeldivaks muutus vasaku käelaba paistetus, mis tuli ootamatult, aga nüüd kuidagi lahkuda ei taha. Üks poolik puhkepäev aitas laagri keskel tagasi järjele ning sain taas sama ahnelt paaristõukeid lõhkuda kui alguses. Mitte aga kauaks. Samamoodi kui saabus lõpp laagrile, olid otsas ka minu jõuvarud. 6 treeningpäeva oli alustuseks küll.
Ultrajooksja saavutusest jäi lõpuks puudu 110 km, aga päris kindlasti ületasin enda eelmise talve kilometraaži. Aega kulus 18h 19min, millele lisandub veel 1h 17min jooksu lumeräätsadega 509m kõrguse Olostunturi otsa.
Viimati käisin Lapimaal 7-8 aastat tagasi novembri lõpus suusa-o koondisega. Paistab, et selle ajaga on lisandunud valgustatud suusaradu ja põhjapõtru. Viimased peab eriti ära mainima nende ebaviisaka käitumise pärast, mis väljendub klassikajälge väljaheidete paigutamisega.
Tänasest olen tagasi mustal maal, Turus ning homsest taas laagrisse, tutvuma järgmise aasta Jukola maastikega.
Fakte ja statistikat Olose-suusalaagrist:*Olos on tagurpidi solo - tegin kõik trennid üksi
*kukkusin 3x - kõik korrad sõidu pealt 360° pööret üritades; varem tuli see alati välja
*minust mööduti 1x - üks härra sõitis lõike
*pikim treening 3h 3min/40km (vabatehnika)
*kõrgeim vallutatud mägi 509m Olostunturi
*maksimaalne kiirus laskumisel (gps järgi) - 55,6km/h
*maksimaalne kiirus tasasel - 28km/h
*pikim tõus - u 4km (Muoniost Olose suunas)
*Olose laiuskraad 67,9°N; Tabinal 58,8°N - omavaheline kaugus u 1150km
1. pilt: Olostunturi
2. pilt: põhjapõtrade poolt lisatud pidamismääre
3. pilt: rebane
