Kui jääda antud postituse raames ainult eelmisse nädalavahetusse, poleks napilt võidetud teatehõbeda ja uksest-ukseni transpordi kõrval küll miskit head meenutada. Püüan mitte väga siis melanhooliasse langeda - seega natuke minevikust ja natuke tulevikust ka.
Laupäevase lühiraja eel tundsin ennast üsna hästi. Jalad polnud küll teab mis heas seisus, aga kuna Ilves-3 näitas, et kiiresti jooksmiseks ei peagi jalad väga kerged olema, siis olin positiivses soorituses kindel. Miskipärast ootasin veel stardihetkelgi krossijooksumeistrivõistlusi, kuid kaarti nähes olin üllatunud negatiivses suunas. Rada ja maastik olid muidugi suurepärased, aga kodutöö oli tegemata. Istu, Markus, kaks!
Kaart oli minu jooksukiiruse ja tehnika jaoks liiga detailne, kuid sellest sain teada alles katse-eksituse meetodil teise punktiga minuti jagu viga tehes. Põhjus-tagajärg seos oli antud olukorras ju vägagi selge, kuid õppijana olin tol hetkel järjekordset häbiväärset kahte väärt. Veel paaril etapil sai deviisiks "Figaro siin, Figaro seal" ja "kiiremini, kõrgemale, punktist kaugemale".
Oleks-poleks, aga koht siis lõppkokkuvõttes viies, mis on eelmise aasta lühirajaga võrreldes väike samm edasi, kuid siis oli tegemist esimese jooksuga kuuajalise vigastuspuhkuse järel. Järgmine kord teen paremini, endise noorkotka ausõna!
TulemusedTeekonnad
Pühapäev oli tööpäev. Ärkamine oli töö, püstitõusmine veelgi hullem, kuna selg oli järsku "lukus", põhjuseks neljapäevane trepil kukkumine. Õnneks üles minemisel. Jooksmine oli kõige raskem töö.
Eesmärgiks olime seadnud metalli korjamise. Jaagup ja Lauri tegid esimeses kahes vahetuses oma tööd hästi. Sain metsa teisel kohal, kuid mul polnud aimugi, et Ilvese Kenny oli vaid poolteise minuti kaugusel. Mõtlesin pingevabalt töö ära teha ning rahulikult õhtule minna. Kuid pingevabadus maksis peaaegu kätte - täieliku keskendumiseta tekkis ohtralt pisivigu. Vaatepunktist oligi Kenny mind peaaegu kätte saanud. Väsimuse foonil kiiruse lisamine enam võimalik polnud. Jäin Kennyt ootama.
Paar etappi jooksime koos ning siis tuli hajutuspunkt. Tegin sellega u 15 sek viga, mis andis Kennyle üle 50m edu. Järgnes minu elu üks pikimaid spurte - kaarti ei lugenud ega numbreid ei kontrollinud, tulistasin nagu jõudsin. Õnneks olin teinud selgeks, kuidas viimasele punktile läheneda (taustale pidi jääma Tammede ja Orvandi lipp). Kui noorhärra Kenny mõned meetrid vales suunas liikus, tuli mul teha veel viimane pingutus ning sain ikkagi viimase punkti sekundi võrra varem kätte. Napilt, aga kindlalt!
Tulemused
Teekonnad
Minevikust tulevad meelde õnnestumised Ilves-3 ja Jüriööl. Ilvesel läks nõnda hästi, et üldvõidu saamiseks pidi võitma vaid teise päeva. Kergelt muidugi võit ei tulnud, verekaotus oli sel päeval märkimisväärne nii ninast kui haavadest.
Jüriöölt jäime alla vaid traditsioonilistele võitjatele Tammedele. Viimases vahetuses oli mul võitlus Timmoga ning lahendus saabus alles finišisirgel, Võru kasuks.
Võistlemisele lisaks olen sattunud ka laagrisse. Eelmisel nädalavahetusel püüdsime Jukola-sarnasel maastikul kuu aja pärast toimuvat mõõtuvõttu etendada: maastik oli koopia, kaardimeister ja rajameister sama ning isegi võistluskeskus andis sama mõõdu välja. Jooksime ühisstardist 6,1km üsnagi vastiku raja, kus ilma ropendamiseta hakkama ei saanud. Küll oli metsaalune tüükaid ja risu täis, seejärel soine raiesmik ning lõpuks ka reide lõikunud okastraat. Head treeningud ongi rasked!
