Käes on jälle jooksuaeg

3,5 nädalat kestnud leboperiood on läbi saanud. Juhhei! Käimine hakkas vaikselt üle viskama. Pausi põhjuseks oli Achilleuse kõõluse põletik, mis küll kuskile kadunud ei veel ole. Lihtsalt dr Tein ütles, et "nutad ja jooksed, põletik ei lähe veel niipea üle". See tähendab seda, et mõistlikult doseeritud koormus ei kujuta ohtu. Eks ma nüüd jooksen vaikselt ja üritan end ravida: külmakoti, Ibutop geeli ja minu jäsemetele sobivate taldadega (mida mul veel ei ole).

Põletiku algallikaks olla madalad võlvid, mille tõttu parem jalalaba maandub valesti, põhjustades achilleusele üleliigseid pingeid. Tundub täiesti usutav.

Käivitus üle-eestiline terviseprojekt „Liigu Kaardiga”

Eesti Orienteerumisliit ja EV Kultuuriministeerium allkirjastasid uue üleriigilise terviseprojekti „Liigu Kaardiga”, mille eesmärgiks on teadvustada Eesti elanikkonnale, et kõigil on võimalus harrastada orienteerumist.

Vot nii. Edasi loe etvsport.ee-st: http://etvsport.ee/index.php?0525815

Orienteerujad on jätkuvalt parimad*

* nüüd siis ka medalite arvu poolest.

Laupäevane EPL kirjutas üsna pika loo spordiaastast 2005, mille põhjal said orienteerujad sel aastal enim medaleid (isegi rohkem kui Robin Hood ja tema vahvad mehed e siis maastikuvibu laskjad). Väidetavalt saime erinevate alade EM-idelt 8 kulda, 5 hõbedat ja 3 pronksi. Reha ja Klementsov said Rogaini EM-ilt 1 või siis 2 medalit (kuidas ise aga soovite) - seda ma tean, aga kes olid need ülejäänud sangarid? Mina küll oma tagasihoidlike teadmiste juures seda välja ei suutnud mõelda.
Palun kommentaare ja seletusi medalite kohta!

Link artiklile EPL-is: http://www.epl.ee/artikkel_307707.html

Bagdad

Vahel ei saa ma enam aru, kas elan Tartus või Bagdadis, sest mingid väikesed ja suured värdjad (vabandage väljendit, aga mida muud nad ikka on) lasevad kogu aeg rakette ja muid pürotehnilist jama. 15 minutit tagasi oli tunne, et katjušast anti tuld - umbes 2 minutit või rohkem tuli järjest pauke ja mitte üldse väikeseid. Enam-vähem kesklinnast vist.

Mõni keenjus võiks raketi linnapea aknasse lasta, siis saaks jänkutädi äkki aru, et sihukese saasta müügile tuleb piir panna. Aga eks ta reformina toeta vaba ettevõtlust e siis õigust müüa kõike ja kõigile.

Laseme Tartu õhku. Kiiremini!

Püromaanid, pange ennast põlema!

Ead krammatikakeenjused

Elades fantastilise Raadi läheduses, käin ma seal ka tihti jooksmas. Eile sai jälle uusi kohti avastatud ja valgete laikude osakaalu kaardil vähendatud. Jalad kandsid sel korral Goodyeari liberajast mööda kuskile võsa vahele, kus oli ka vana asfalttee, mis viis kuskile pärapõrgusse - endise raketibaasi juurde vist, kui selline asi seal üldse kunagi eksisteerinud on. Igatahes olid kuskil võsa vahel sovjetiaegsed majad ja värgid. Sissesõidule oli lausa aed ette pandud ja aial ilutses üsnagi värske silt: KOERTEGA RELVASTATUD VALVE. Mõtlesin, et hea, et neil varustuses veel ainult koerad on - need liiguvad ju mööda maad, aga kui arsenali uruleevikesed ja spiraaloravad sisse tuua, läheks asi kindlasti jamaks, sest rünnakuid oleks juba igast suunast oodata. Sel korral oli õnn veel minu poolel. Ootan uusi kohtumisi.

Mis imelik masin...

see olla võiks, mis rahu minu arvutisse tõi? See on muidugi NeljarExecuter, mida saab osta ainult Teleturust!

See ainulaadne leiutis eemaldab kõik teele saadetud kirjad millel sisuks "neljapäevak, loll rajameister, neljar, halb rada jne" juba enne Teie postkasti jõudmist!

Lisaks sellele saadab NeljarExecuter kirja saatjale ainulaadse viiruse Fakkjaool, mis hävitab adressaadi arvutist kõik failid!

Ainulaadset NeljarExecuterit saab osta ainult täna ja ainul Teleturust!

Spetsiaalhind Sinule on 599.90!

Aga kui helistad poole tunni jooksul numbrile +3725235168, saad kauba peale ka ainulaadse küüneviili Oriflame'ilt väärtusega 39.30!

Osta NeljarExecuter - sinu tee spämmist vabanemiseks! Sa ju vajad seda!

Klubimatš...

...ehk traditsioon elab edasi. Kogu möll algas juba reedel, kui Mihkel rendibussiga TuMe'datele meestele Tallinnasse järele sõitis. Mehed mõtlesid, et kui kord juba Eestisse tuldud, tuleks reisist ikka viimast võtta. Mis Mihklil muud üle jäi, kui poisid Tartus Pattayasse viia. Sealt jõuti Tabinale alles pool 4.

Laupäeval oli kavas pikemat sorti lühirada. Raja pikkuseks 7.1 km. Tõusu oli päris mõnusalt, näiteks esimesse punkti juba 40 m. Kõige vingemalt alustas TuMe täkk Sami Hämalisto, kes juhtis esimeses punktis juba 7 sekundiga. Järgnesid Meridiansi lõvid Sirmais ja Bertuks. Ise alustasin kergel sammul, mille tõttu kaotus Samile 17 sek. Teises punktis tõusis liidriks oma soenguga metsjeesust jäljendav Bertuks, vahe Sirmaisega 5 sek. Kahjuks puuduvad Bertuksi kohta edasiste KP-de kohta andmed (tegelikult puudus tal 3-s punktis märge ja oleksime võinud ta tühistada, aga heanaaberlike suhete hoidmiseks jätsime ta tühistamata). Edasi tuli juba Sirmaise soolo: 5 etapivõitu järjest. Minul läks aga aega, et end korralikult käima saada. Korralik võistluse tunne tekkis alles 5 ja 6-da vahel. Esimene etapivõit oli 8-sse KP-sse, kui tundsin, et kiirus on hooaja parimate jooksude tasemel. 9. KP kaotasin sekundiga. Ai! Seevastu kümnenda võitsin 4-ga, viimase 11. samuti 4-ga ja finišisirge 2 sekundiga. Lõpuks kogunes kaotust ikkagi väga palju: 4min 15sek. Aga eks mõned ole ka Jaapanis MM-il häid kohti saavutanud. Kolmas oli Edgars-poiss, kes kaotas mulle pisut alla minuti. Huvitava seigana võib välja tuua Tarmo vägiteo, mis seisnes SI äramurdmises. Uus Kiivikas.

Tulemused ja etapiajad

Laupäeva õhtul käidi Kubja hotelli juures Lendorava rajal julgust katsumas ja pärast restoranis söömas. Põhjanaabrite õnneks ei puudunud laualt õlu. Vahepeatuseks teel Trahterisse oli Ränduri pubi, kuhu nõrgemad (loe: Markus ja nooremad) ei jõudnudki. Hommikul oli märgata, et pidu trahteris oli võimas olnud. Tagasi oldi jällegi 4 ajal, mis tähendas, et möllumehed said magada umbes 5 tundi.

Teate rada oli 5,2 km, aga peolised arvasid jooksu eel, et see tundub pigem 52 km-na. Tegelikkuses paistsid kõik rajal korralikult edasi liikuvat.

Esimesest vahetusest tulid poole minuti sees TuMe I (Jari Ikäheimonen), Meridians I (A. Leiboms) ja Võru II (T. Siimsaare). Vahe tehti sisse alles raja viimase kolmandiku peal, kui tuli võtta nii mõnedki tapjatõusud (vaatekast järgmisse 50 m) ja teha kavalad teevalikud. Järgmisena andis vahetuse üle Võru III/TuMe segavõistkond, kelle esimest vahetust jooksis S. Kääriainen. Läks veel aega (kaotus liidritele juba 9 min) ja metsast oli väljas Meridians II (J. Knets). Puudu oli veel Võru I võistkonna K. Kase, kelle jooksmist takistasid sõna otseses mõttes mädanenud o-tossu paelad. Sellest moraal: kui Suunto Games saab läbi, tuleb märjad jalanõud kilekotist välja võtta ja kuivama panna, et ka uuel hooajal millegagi joosta oleks. Igatahes kogunes tal kaotust 20 min.

Teise vahetuse huntideks olid ikka samad 6 võistkonda, ainult et järjestuses tehti korrektuure. Esimesena näitas vahetuses oma nägu R. Spulle, kes oli M. Knuutilt tervelt poolteise minutiga ees ära jooksnud. Ju pidas Raimonds Trahteris piiri. Mikko nägu nähes võis öelda, et tema küll tagasi ei hoidnud. Kolmandana ilmutas end metsjeesus Bertuks, kes kaotas juba 7 min. Jooksmise ajaks oli ta oma pahmoti kauniks punniks/krunniks pealaele voltinud. Mehel on stiili. Stiilitu oli temast aga minu vennast (Mihklist) möödumine, kes protokollis küll T. Sõukandi nime all esineb. Raske raha eest üheks võistluseks klubisse ostetud T. Erm oli Võru esindusvõistkonna kohta küll pügala võrra parandanud, kuid medalist lahutas juba 16,5 min. Tõnisest 5 min hiljem jõudis pärale Võru II ja K. Hirv.

Ankrumeeste duellis jäid seekord peale põhjanaabrid, kuid rebimine oli tihe: G. Smitins kaotas S. Hämalistole vaid 20 sekundiga. Kolmandat kohta hoidis Meridians II ja M. Sirmais, kes jooksis ka päeva absoluutselt parima aja. Võru I minuga roolis tõusis veel koha võrra ja oli 22 minutise kaotusega 4., tõugates E. Hirve ja Võru II viiendaks. Võru ja TuMe segavõistkond tühistati kahjuks viimases vahetuseks, kuna usinad poisid tõid punktid metsast enne ära, kui T. Mäeots nendeni üldse jõudis.

Tagasihoidlikul autasustamistseremoonial Tabinal tuli taas tõdeda, et Meridians võitis jälle, ja korraliku eduga. TuMe teine ja Võru seega kolmas. Sixteni sõnu uskudes on meil 3 aasta tagusest matšist Praalil näidata isegi esikoht. Ei tea, mis mehed meil tol korral jooksid.

Sommid bussi ja Tallinna poole ajama, lätlased autodesse - ja oligi järjekordne klubimatš läbi. Järgmisel aastal ootab ees Soome. Otame Viron kalja mukana? (võib esineda grammatilisi ja muid vigu)

Must reps

Eile õhtul oli Must reps ehk geograafia-rebaste ristimine. Oli hoopis teistsugune kui olin ette kujutanud. Uskusin, et meid pekstakse kumminuia ja -heebliga, kuid oli pisut humaansem. Esmalt kästi Toomemäe nõlvadelt lehekuhjadest õllepudeleid otsida, siis linna peal rahvale putru sööta. Seejärel topiti meid bussi ja sõidutati kuskile Luunja kanti "metsa". Seal võsas tegime umbes tunniajase matka, mille jooksul suutsime läbida võib-olla 2 km. Tegime lõkke ja keetsime kaasavõetud pangetäiest sooveest teed. Päevasel ajal ei oleks seda vist joonud, aga õnneks oli piisavalt pime ning ei olnud aru saada, kui sogane see vesi tegelikult oli. Nüüd viis teekond meid Luunja noortekeskusse-rahvamajja-mingissemajja. Seal tehti igasugust nalja, anti vanne ning kell 2 olin ma juba kodus. Tegelikult kestis pidu 5ni, aga õnneks oli veel tüdinud inimesi, kes olid nõus taksoraha klapitama. Selline asi on see must reps. Valge on veel tulemas. Seal kantakse ülikondi ja tehakse teatrit.

Täna jooksin juba viiendat päeva järjest. Tunne oli päris hea: jalad enamuse ajast kerged ja tundsin liikumisest rõõmu. Kahjuks peab tõdema, et Tartus ei saa inimlikult trenni teha, kui just autot ei ole, mis linnast välja sõidutaks. Jänese rada ja Raadi ja üleüldse linna ümbrus on jube jama koht jooksmiseks. Eilne ring Tartu puukooli taga põldudel oli ikka väga mage. Tõuse saab joosta ainult Toomemäel (aga ei tohi) ja Tähtveres (liiga väikesed) - Tabina elanikule ei ole sel kohal küll midagi pakkuda. Või äkki on? Andke teada!

Homme vean oma väikesed jalakesed jälle jooksma. Kuuendat päeva järjest. Mitte et ma varem poleks nii palju järjest jooksnud, aga lihtsalt nii pika puhkuse järel tundub see üsna muljetavaldavana. Nädalavahetusel tuleb ka veel 2 jooksu otsa, nii et 8 korda järjest tuleb ära, enne kui puhkan.

Üle pika aja

Pole vist päris pikka aega kirjutanud. Nii et peaks jälle mõned read kirja panema. Nii. Eelmisel esmaspäeval sai siis Võrus koormustestil käidud, nagu ma juba kirjutasin. Pärast seda hakkasin ennast jälle kergelt liigutama. Nüüd olen 5 korda juba jooksmas käinud ja lõppu ei näi tulevat.

Viimased kaks päeva on juba täitsa korralikud välja näinud: esmaspäeval 1h 23min Lauriga Jänese rajal, mis tõmbas õhtuks jalad päris valusaks ja teisipäeval 50min kuskil Raadil. Seal kohtasin mõnusat NATO-okastraati ja paari (ketis) verekoera. Aga muidu täitsa kena koht - kindlasti lähen sinna veel tagasi.

Täna on plaanis umbes tund aega kuskil teedel kulgeda ja siis õhtul must reps. Eelinfo kohaselt pidi väga jube tulema. Loodan siiski elusana pääseda ja ka neljapäeval trenni jõuda, et ennast nädalavahetuse TuMe-Meridians-Võru klubimatšiks vormi ajada. Kui laupäeval porodele vastu ei saa, siis saab pühapäeval (loe: odav alkohol).

Olekski nagu kõik.

Ahjaa, minu eelmise hooaja maht oli 285 tundi, kui kedagi peaks huvitama. Mind ennast näiteks huvitab, et kuidas ma küll nii vähe tegin, aga trennipäevik näitas, et haigusepoisid tegid oma töö. Selge, tuleb tervena püsida.

Uus hooaeg...

...algab planeerimata puhkusega, sest tervis on pisut käest ära läinud. Eelmisel nädalal hakkas süda täiesti tühja koha pealt häda tegema. Mingitel hetkedel valutas ikka päris kõvasti. Eks mul puges selle peale kohe hirm naha vahele ning et asjas selgust tuua, käisin reedel kohe perearsti juures EKGd tegemas. Aga seal ei leita ju kunagi mingit viga. Öeldi, et võta tablakaid ja kõik. Õnneks helistati ikka tagasi ja öeldi, et pärast Võru arstidega konsulteerimist tuleks mul ikka koormustest teha. Sai siis täna seal käidud.

"Ilus on vaadata, kuidas väntab, aga rattast hakkab kahju", ütles õde. Väidetavalt polnud keegi nii kaugele selle rattaga veel jõudnud, ja ma olen teada-tuntud jalgrattamees ju (Lauri, mine näita võimu!). Igatahes sai test mingi 16 minutiga läbi. Järjekordselt tunnistati mind üsnagi terveks ja väga hea treenitusega olevaks. Keegi ei julge vist treenituse kohta tegelikku tõtt öelda. Sealtki sain teada, et tee terviseni tuleb läbi tablettide. Lisainfona sain siiski teada, et mingi vereproov oleks vaja teha, Mg ja K vist, aga eks see selgub, kui saatekirja saan.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänaseks planeeritud hooaja avalöök jäi tehnilistel põhjustel ära ja lükkub asjaolude selgumiseni (ehk siis teadmata) ajaks edasi. Jutul lõpp.

Nädalavahetus Rootsis

Nädalavahetusel sai siis hooaeg lõpuks läbi. Lõppu võib pidada täiesti õnnelikuks, kuna 25-Mannal olin esimeses vahetuses 17. (kaotus esimesele 52 sekundit.) ja kokkuvõttes ootamatult hea 50. koht ning pühapäevasel lühirajal H20E klassis 3. koht (kaotus umbes 50 sek).

Samas, kuigi kohad olid head, ei ole ma sooritustega rahul. Eks selline tunne teki vist kogu aeg, aga sel korral jäid tehtud vead kohe väga hinge kriipima. Põhjust tasub ehk otsida vigade olemusest, kuna enamus oli põhjustatud lohakusest ja lollusest. Aga eks loll pea olegi käte-jalgade vaev. Ehk saab neil kunagi sihitust ringitõmblemisest villand ning vigadele enam niisama kaasa ei minda. Lootus jääb.

Pisut 25-Mannast: lugesin infost, et esimesse punkti on mitmeid erinevaid teevalikuid mis algavad kohe stardist (K-punkt oli paarkümmned meetrit stardijoonest). Seetõttu ei hakanud kohe hooga lahmima, vaid sörkisin, et siis paljulubatud valikuvariante kaaluda. Teised ei olnud kas infot lugenud või olid saanud kuskilt keelatud infot, aga igatahes panid nad täie rauaga minema. Mina jäin seetõttu kuskilt grupi keskele, kus ei olnud võimalik üldse joosta. Proovisin õnne tee kõrvalt metsast, aga edutult. Vaheaegu vaadates võib öelda, et PM-i lugemine maksis mulle 30 sek, sest esimeses punktis olin ma liidrist just nii palju maas.

Vaatepunktini, mis asus umbes 2/5 raja peal, jooksin umbes 100. koha piirimail. Esimeses tõenäoliselt 150. ja 200. koha vahel. Pärast vaatepunkti hakkas koht tasapisi paranema, endale tundus, et võib-olla saan kuidagi 50 esimese hulka lõpuks.

Teel 12.-sse nägin korraks Mihklit, kes oli jällegi eespool. Punkti võtsin temast mõned sekundid hiljem, kuid siis kadus ta jällegi kuskile ära. Taas nägin teda teel 17.-sse, kui temast mööda jooksin. Poole kõrvaga kuulsin, et ta on oma jalga väänandu. Seda oli ka jooksukiirusest näha. Jällegi ei saanud "ausal" viisil talle ära teha. Jama. Aga eks Mihkel olegi avavahetuse-hunt. Retsept.

Teise kolmandiku peal jooksis üks Haldeni kutt mööda. Arvasin, et eks ta ole siis 2. või 3. võistkonna liige. Jooksin temaga mõne aja koos, kuni ta viga pani ja kohmetunult kaarti vaatama jäi. Tagantjärele tarkus ütleb, et tegemist oli Halden SK 1. võistkonna liikme BJ-ga, kellele tegid muret tõenäoliselt liiga kiired jalad.

Teel viimasesse kuulsin oma suureks imestuseks, et liider annab just vahetust üle. Arvasin, et ju jooksis grupp tihedalt koos ja minu koht jääb kuskile 50-60 vahele. Aga võta näpust, müstilisel kombel olin möödunud lugematul arvul jooksjatest ja tõusnud 17. kohale. Hea oli Loodusjõud sellise koha pealt vabastada.

Kuna kogu võistkond jooksis hästi, oli ka lõppkoht meeldiv üllatus. Anders ja Erik olid oodanud midagi 150 lähedast. Eks neilgi oli hea meel.

25-Manna kort: enne starti andis Sander soovituse joosta rahulikult. Järgisin tema juhiseid ja lonkisin kolmanda punktini. Seal lisasin veidi kiirust, sest kulgemine lühirajal ei tundunud normaalsena. Sander hoiatas viienda punkti eest, kuid kes see ikka kuulab, nii et seal tuli umbes 30 sek viga. Eksisin kergelt ka 11, 12 ja 13-ga. 14. oleks peaaegu täiesti vahele jätnud (nagu Sander tegi). Kuueteistkümnendaga väänasin ligi minuti viga. Seejärel läks kuni 20.-ni enam-vähem korralikult ja siis veel eelviimasega pool minutit otsa. Halleluuja! Vähemalt jõudsin finišisirge korralikult joosta. Hea seegi.

Ninsa jälle eespool

EMV H21 teade, Ilvesteade ja nüüd ka Euromeeting... iga kord on Ninsa minust esimeses vahetuses parem. Mitte, et ma joosta ei jõuaks või oleks halvasti orienteerunud, aga...ta on lihtsalt minust parem.

Euromeetingu teade oli selle hooaja üks parimatest jooksudest: üsnagi hea koht tugevas konkurentsis, peaaegu veatu ja üle mõistuse kiire jooks (pisut alla 5min/km). Enam-vähem sarnane oli olukord ka EMV teates, aga siis jäi konkurentsist puudu.

Stardist sain hästi minema, jooksin kohe võistlejaterivi etteotsa, sest teiste selja taga mulle lihtsalt ei meeldinud. Kiirus oli alguses jube. Kartsin, et nii ma küll vastu ei pea. Esimesest punktist oleks peaaegu ülevalt poolt mööda jooksnud.

Teel teise jäi grupp umbes 10-liikmeliseks, mina olin üks viimastest. Eesolevad rootslased libisesid tee peal pisut eest ära, kuid metsa jõudis joosta vahe kohe kinni. 2. punkti komposteerisin grupi viimasena.

Tahtsin kolmanda punkti juba grupi peas võtta ning tegin etapi keskel tõusul kiirenduse. Vahetasime Mihkliga infot. KP-d võttes ei olnud ma enam pundi viimane.

4.-sse joostes hajus grupp viirutuse peal pisut laiali, kuid üle tee minnes oldi jällegi koos ning punkt võeti ühiselt.

Viiendasse minnes otsiti jälle erinevaid variante, sest rohelises oli joostavus päris kehv. Varem liidritena jooksnud tegelased kadusid kuskile ära ning mina võtsin punkti esimesena pulga auku torkamise au enda peale. Lühike etapp kuuendasse oli ka minu oma.

Tänu viiendale punktile olime Mihkli, taanlase ja soomlasega teistelt eest ära saanud. 7. punkti oli veduriks taanlane (Bloch nimeks vist). Rohelises kukkusin korra. Punktist väljudes kuulsin tagant ragistamist - vaenlased ei olnud enam kaugel.

Kaheksas KP oli raadio, seal olime neljakesi jätkuvalt liidrid. Tagant oli ragistamist juba päris hästi kuulda, kuid näha ei olnud veel kedagi.

9.-sse läks ka meie punt pisut laiali - teise tee ületamise järel liikusid ülejäänud kolm pisut põhja poole, mina jäin samale suunale kindlaks. Peagi olid minu selja taga ja kõrval ka rootslane ja šveitslane. Tee peal jooksis rootslane mööda. Punkti sai umbes 10 sekundit varem kätte.

Vaatepunkti jooksin taanlase või oli see äkki šveitslase konksus. Kutt ei olnud suuna hoidmises eriline kunn ning metsast jõusime välja kuskil K-punkti kandis.

Vaatekast järgmine oli hajutus, mis panigi esimese vahetuse kohad paika. Mihklil ja rootslastel oli lähemal paiknev lage, minul, Blochil ja šveitslasel lohk. Hajutus töötas päris hästi, sest järgmisesse joostes ei olnud enam eespool liikujaid näha ning mulle jäi mulje, et me oleme nendest hoopis ees.

12. ja 13. punktis olin veel oma semudega koos, kuid edasi läks šveitsi kutil väga kiireks ning taanlaselgi ei olnud enam aega mind oodata. Vahe kasvas ka seetõttu, et jooksin suures osas mööda rohelist, mida kaardile kantud ei olnudki. Igatahes sain nende kahe käest lõpuks pähe.

Nagu ennist öeldud, arvasin teel 12.-sse, et Mihkel ja rootslased jäid maha, kuid finišis pidin jällegi oma silmaga tunnistama, et Ninsa oli juba metsast väljas. Hunt.

Peaaegu romaan

Kuna laupäeval läks tavarada täiesti aia taha, ei tahaks sellele väga palju ruumi pühendada. Keskenduks ainult vigadele.

2.KP: jooksin esimesest loha mööda välja, mis peagi hargnes. Hoidsin vasakule poole minevas, kuna tundus õigemas suunas liikuvat. Jooksin nina peal, nägin paremal orvandeid. Sisenesin rohelisse, läbi orvandi punkti suunas...vasakule, seisin hetke, jooksin pisut esimese KP suunas, seisin, liikusin lõuna poole, leidsin punkti nr 32, taipan enam-vähem oma asukoha, seiklen rohelises pisut ringi ja leian umbes 2,5 min veaga punkti üle.

5.KP: jooksen neljandast välja teeraja peale ning kurvi pealt jooksen otse. Nii, esimene tee, teine tee, enne teed uhteorg - kõik korras. Jooksen mööda teed edasi. Näen, et ees paistabki juba paremale poole jääv roheline. Järsku jooksen teeristist mööda, kust oleks pidanud vasakule minema. Lähen tagasi, aga see haru on ju mingi kuradi siht. Mõni sekund segadust. Hoian negatiivsed tunded vaka all, sest lähedal on väikesi lapsi. Jooksen üle topeltviirutuse punkti poole ja võtan selle lihtsalt ära.

6.KP: enne punkti kaob järg ära ning jooksen orvandist mööda künka otsa, mille taga loodan punkti leida. Künka kuju reedab, et olen jälle vea peal väljas. Õige orvandi leidmisega probleeme enam ei teki.

7.KP: punktist väljajooks korras, liigun soo äärt mööda ning loodan kohe tee peale jõuda. Nii, tee, liigun seda mööda sooni, hakkan mööda nõlva jooksma, järsku olen mingi tee peal. Tee peal väike lage. Nojah, siin siis olen. Punktiga loomulikult enam viga ei tee. Tegelikult pidasin siis sihti teeks. Ning teevalik oli ka ikka väga vigane, kui tagantjärle mõelda.

12.KP: 11.-st jooksin esimesed meetrid õigesti välja (hoidsin kõrgust, et teerajale joosta), kuid siis jooksin endalegi täiesti ootamatult mäest alla, sest seal oli ju teerada. Ning siis sai kõvasti tõusu võtta. Enne punkti: jõuan orvandit mööda üles tee peale, liigun enam vähem õiges suunas, kuid siis keeran vasakule orvandisse, et sealt punkti mitte leida. Loomulikult tean, kus ma olen - kõrvalorvandis.

15. KP: Jooksen lagedat mööda rohelisse, hoian mingit suunda, ootan tumerohelist, see tulebki. Paremal näen orvandit, liigun vasakule, aga punkti ei ole. Hakkan orbiidil ringi tiirlema nagu Sputnik kunagi. Üritan end erinevates kohtades paika saada, aga ebaõnnestunult. Lõpuks näen punktist kagu suunas paiknevat suurt lohku, mille abil end kohale transpordin.

Edasi läks juba vigadeta, aga võistlusvaim oli üsnagi kadunud. Sellele vaatamata üritasin võimalikult kiiresti edasi liikuda. Etapid 19->21 panin väga tuimalt Krepstale konksu, sest olin kindel, et ta liigub õiges suunas. 20-sse jõusin veel isegi kaarti jälgida, aga edasi läks käest ära. Viga tuli kokku hästi palju, ehk mingi 8-9 minutit. Kui ma neid vigu ei oleks teinud, siis ... ei oleks mul millestki kirjutada olnud.

Jutt ei tulnudki nii lühike nagu arvasin. Tuleb välja, et vigadest võib lausa terveid romaane kirjutada. Aga täna veel ei kirjuta.

Kaarti ei viitsi ise üles panna, kasutan teisi ära: http://www.lsf.ee/Tulemused/RG/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&width=980&height=550&id=6&kieli=

Maailmameistriga samas riietusruumis

Sprindipäev algas pisut teistmoodi, kui lootnud olin: magasin sisse ja soovitud kella 8 ajal ärkasin hoopis 10.53. Seega otsustasin sel päeval loengutest täiesti loobuda ja end jooksule pühendada. Kella 11 ajal olin juba õues vihma käes, seljas Võru lilla dressipluus ja jalas liibekad. Õnn, et päris kesklinnas või Annelinnas ei ela, seal oleks kindlalt riietuse pärast peksa saanud. Jooks vihmas oli 23 minutit pikk ja sisaldas kahte paarisajameetrist kiiret lõiku, mis panid mind õhtusele jooksule mõeldes muretsema, kuna nende järel olid jalad vägagi valusad. Jooksu järel üritasin küll venitamisega olukorda parandada, kuid abi oli minimaalne. 2 ajal asusin Lauriga Põlva poole teele, et varem platsis olla ja lisainformatsiooni koguda.
Mihkliga riietusruumis istudes naljatasime, et Wingstedt võiks ka meie boksis olla ja ennäe, poiss oligi varsti platsis. Tegime küll enda kõrvale pingile ruumi, aga ta otsustas riietusprotseduurid siiski seistes läbi viia. Mulle tundus, et Winku on vähemalt 2 meetrit pikk ja kaalub oma 90 kilo. Tõenäoliselt olid need võidetud medalid, mis ta nii suurena näima panid. Ei kujuta ettegi, kas Martenson üldse Mesikäpa halli mahtunud olekski.
Riidesse hakkasin küll juba tund aega enne starti panema, kuid soenduseks jaoks jäid imekombel napid 15 minutit. Mootori sain käima, kuid paar silindrit olid rivist väljas. Eelstardis uurisin hoolega legendi, otsides sealt ebatavaliselt paigutatud punkte. Kartsin, et kultuurikeskus juures võivad mõned nn kaljupunktid tavapärase all paiknemise asemel hoopis järsaku üleval olla. Jooksin mööda linti stardipunkti ja 10 sekundi pärast oligi minek, hingegi ei jõudnud tõmmata.
Kuna leidsin esimese punkti kaardilt kohe üles, sain sammu aeglustamata kõnniteed mööda edasi tormata. Targemad olid alguses pisut rahulikumad ning lugesid ka parima teevaliku välja. Olin liiga rutakas ja ei suutnud maju jälgida ning jooksin õigest ärapööramiskohast kõvasti mööda. Viga märkasin Piiri tänavat ületades, kui majade asendid ei klappinud kuidagi kaardil märgituga. Tegin mõne rahulikuma sammu ja korrigeerisin vea. Kaotus Mihklile oli etapil 19 sekundit. Isegi Maailmameister kaotas Mihklile 9 sekundit. Ütles, et läks rahulikult – ju ei saanud masinat kohe tööle (või tahtis teistele ka mõne etapivõidu anda).
Teine oli pikk jooksukas Intsasse. Kiirus tundus enam-vähem olevat, aga alati võiks paremini liikuda. Rajalt keerasin ära enne tiiki ja tungisin läbi „valge“ metsa punkti poole. Kivi sain liigagi hästi kätte, oleks oodanud, et raskem on.
Jooksin punktist vasakul olevale teerajale ning enne suurele teele jõudmist lõikasin nurga maha. Võtsin umbes suuna punktile, jooksin orvandisse, üle teeraja ning lage ja kivi paistsidki.
Eelmistel etappidel olin pead murdnud neljanda etapiga ning lõpuks jäi peale parempoolne suusarada mööda kulgev valik. Kaotasin etapil vist 15 sekundit. Kuna jooksukiirus oli suur, tuli enamus kaotusest tõenäoliselt variandi tõttu.
Viies oli jällegi teevalikuga, pakkudes vasakult ringijooksu või otse läbi võsase orvandi murdmist. Ring tundus siiski liiga suur olevat ja seetõttu jooksin otse. Võsa oli täiesti tavaline Põlvamaa mets. Isegi keskmisest parem. Vaheaegade järgi oli see kindel võidukas, nii umbes 15 sekundit. Etapil Wingstedti järel 2. koht.
Kuues oli lihtne, kuid punkti juures pisikest tõusu võttes tundsin järsku, et jalad ei taha enam kanda. Õnneks läks mäest alla 7. poole joostes tunne kohe mööda. Seitsmendaga kaotasin umbes 5 sekundit, sest üritasin otse läbi rohelise raiuda. Teel kaheksandasse nuputasin juba üheksandat etappi.
Olles Põlvas päris palju käinud, ei tekitanud 9. erilist probleemi. Pilk kaardile ja oligi selge, kus KP asub. Joosta jõudsin päris kenasti. Kümnendast jooksin mööda, kuigi vaatasin küll, kus puuderivi lõpeb. Videolt oli näha, et kaotasin järjekordsed 5 sekundit. Üheteistkümnenda punkti olin juba 9ndasse joostes silmanud. Siiski oli raske otsustada, kummalt poolt punkt võtta. Viimasel hetkel läksin soomlanna järel paremalt.
12. oli vist kogu jooksu kõige kehvema kiirusega etapp üldse, sest ei suutnud isegi soomlannast mööda joosta. Lisaks jäin veel paarkümmend meetrit enne punkti seisma ja pöörasin end hetkeks ümber, sest korraks tekkis tunne, et olen punktist juba möödas. Mõistus tuli siiski kohe koju ja kaotust järjekordset 5 sekundit.
Kolmteist kuni viisteist olid lihtsad, kuid jalgades ei olnud enam soovitud särtsu. Kahju. Mõtted liikusid finišisirgele, kus tahtsin kõva spurdi teha. Viimase punkti sain ka täiesti jooksu pealt, nii et tuli lendstart ja 130 meetril ajaks 18 sekundit. Pole küll minu parimate killast, aga Wingstedtil oli sekundi võrra halvem. Aga mis sellest, kokkuvõttes ikkagi kaotasin. Aeg: 15.04, kaotus Wõitjale 1.17. Kaotus 3. kohale 41 sekundit. Kohana sain kirja 21.

Vigadele vaatamata jäi jooksust üsnagi hea mulje. Maastik ei olnud küll eriti tehniline aga kuidagi mõnus oli. Üllatusin, et jõudsin kogu raja mitte häbeneva paneva kiirusega läbida, kuigi oli hetki, kus oleks tahtnud tempot langetada. Teiseks üllatuseks oli esimene koht eestlaste seas, kuna arvasin, et vanal kahuriväel on hooaja lõpus rohkem püssirohtu. Rohkem vist üllatusi ei olnudki. Õigus jah, Wingstedt'ile ei olegi medalid pähe löönud - vastas isegi minusuguse lihtsureliku küsimustele jooksu kohta.

Lõpu algus

Ülehomme saab lõpp alguse. Ainult 5 tõelist o-jooksu ongi sellel hooajal veel jäänud: 3 Euromeetingul pluss 25-Manna esimene vahetus (vist) ja 25-Mannakorten järgmisel päeval. Siis võib kompassi vastu seina puruks visata või ise kahesajaga kivihunnikusse joosta. Dilemma. Igatahes pühin siis orienteerumise päris pikaks ajaks mõtetest. Kui mõtetest välja ei saa, üritan mitte praktiseerida. Vähemalt mitte Eestis.

Euromeetingust ei oska midagi head arvata, sest vorm on ikka väga tagasihoidlik. Trennidest on selline tunne jäänud. Lihased on kanged, valusad ja muidu ebameeldivalt halvas seisus. Nii et tõenäoliselt tuleb sprindis, taval ja ka teates Wingstedile alla vanduda. Ja veel umbes n+1 väljamaa ja kodumaa näole. Aga pole hullu - iga päev ei ole pidupäev, nagu varem juba mainitud.

Elan üle ja ei põe, sest selliste tegelaste käest pole häbi ära saada.

Plekist medal

Keda huvitab, kummast otsast jookseb Ora jõgi Põlva järvest välja? Mind ja Sanderit näiteks huvitas. Mina arvasin näiteks, et võttes järvelt tammi eest, ujutame Rosma üle, kuid oh õnnetust, tamm ei olegi turupoolses otsas vaid hoopis Mammaste-poolses. Seega tuleb ööklubis Life varsti veepidu. Tasuta, ja väga ootamatult.

Lisaks tähtsatele hüdroloogilistele aruteludele peeti Vastse-Kuuste ja Küka metsades ka Est-Lat-Lit noortematš. Aeti suured hulgad rahvast väga ilusasti niidetud päikeselisele heinamaale kokku ja kästi metsa minna. Ega eriti ei kippunud küll - külm oli ja ähvardas vihmaga. Kuidas sa jätad asjad niisama vedelema, tuleb vihm ja teeb märjaks, või varastatakse ära. Kõigele eelnevale lisaks on ju Küka metsad ka väga jooksjasõbralikud - vaarikas paitab nägu ja nõges silitab säärt. Mida veel tahta? Ehk pisut kuuseoksi, mis kiharaid kammiks? Leidus ka neid. Pahmott oli jooksu järel päris popilt üle pea kammitud. Mitmekordne rahulolu.

Stardihetkeks sain hirmudest üle, kuigi erilist soovi joosta ikkagi ei olnud. Kõhus oli kahtlane tunne - mitte õõnes, aga tühi - präänikuid tahtsin, kuid need ootasid alles finišis. Nagu mulle tavaks, jäi ka paelte sidumine viimasele hetkele. Tähtis ongi kogu aeg sama sissekulunud protseduuri järgida. Ma arvan.

Raja algusosa tundus üsnagi igav: palju teid ja sihte, tasane - ei midagi erilist. Esime punkti võtsin pisut halvasti, poleks pidanud vist läbi raiesmiku tungima. Punkt ise tuli aga lihtsalt. Nagu ka teine, mis jõudis kuidagi väga vara kohale. Teises sain ka 2 min varem startinud Gatis Caics'i kätte. Vähemalt ühele teen täna ära, käis peast mõte läbi. Kolmandasse hakkasin loomulikult suvaliselt läbi võsa raiuma ja suunda kadus käest ära. Õnneks oli viga kergesti parandatav ja etapi lõpp sujus päris soliidselt, vaatamata kaardil ja looduses esineva erinevustele.

Lätlane ei tahtnud ikka veel maha jääda. Mingi jama. Hakkasin kõvemini rassima. Aga tulemust ikka ei tulnud. Teel viiendasse sain pisut eest, kuid kerge näpukas KP võtmisel kahandas vahe jälle miinimumini. Kuuenda juures püüdsin mingi leeduka kinni. Vähemalt eel-eelviimane koht olemas.

Seitsmes oli raja pikim etapp. Teevalikuid oli lausa mitu. Lauri läks vasakult ja jooksis ujuvate vormide peal kaardist välja. Sander raius otse ja jäigi raiuma. Läksin paremalt teid ja sihte mööda - oli hea kerge joosta ja sai pisut teise etappe ette lugeda. Etapi lõpus rammisin säärekondiga kändu ja lendasin karjudes läbi kuivanud kuuskede näoli maha. Karjatus ei suutnud siiski konksumehi ära hirmutada, kuigi maha jäid küll pisut.

Kaheksandasse jooksin pisut ebakindlalt ning punktist panin ka mööda. Sabarakud said punkti enne kätte ja nüüd olin mina nende ustav jünger. Üheksanda jooksin üsnagi konksus. Isu oli korraks otsa saanud - ju ajas eelmine etapp vihale.

Kümnenda poole hakkasin jällegi hoogsamalt liikuma. Soos tundsin ennast üsna tugevalt ning jooksin teistest mööda ja jõudsin punkti pisikese eduga. Mõned meetrid enne sihtpunkti kuulsin Malsroosi sõjakisa. Kuna SI ei töötanud, tuli kaarti lapata ja järg kadus ära. Pidin pisut seisma, sest ei teadnud, kuhupoole välja joosta. Teised tormasid kohe minema. Üheteiskümnes oli teevalikuga: joosta otse läbi metsa teeni või minna lageda kaudu. Kiiremaks valikuks oli mööda lagedat, nagu arvata oligi. Jooksime seal Lauriga edu sisse, kuid KP oli pisut peidus ning vahe oli jällegi null. 12 ja 13 tulid kiiresti ja puhtalt - vähemalt midagi tuli hästi välja.

Neljateiskümnes paistis üsnagi koledas kohas olevat: tumeroheline ja enne punkti tihe viirutus. Sinna kaotas vist Rihm MM-i lühiraja kulla. Minul läks seal paremini, kuid MM-i kulda siiski ei antud. 15 ja 16 tulid päris ilusti kätte, kui 14.-st väljajooks välja arvata. Läks pisut nihu.

17. tuli kuidagi liiga kiiresti, lugeda ei jõudnud üldse, aga kätte ikkagi sain. 18.-da jooksin teed mööda ringi. 19.-sse minekul tuli järjekordne viga väljajooksul. Vist ei tulnud pähegi kompassi vaadata. Karistuseks tuli nautida vaarikat ja tumerohelist. Tee peal olid jalad üsna pehmed, kuid õnneks oli lõpp nii lähedal. Punkti võtsin loha järgi.

Viimasesse kasutasin jälle loha, ei olnud mahti enam kaarti vaadata. Finišisirgel jalg sirgeks ning pulk auku. Spiikri käest oma edu teise koha ees kuuldes arvasin, et olen vist mõned punktid kuskil vahele jätnud. Rajal tekkis ka korraks selline mõte. Õnneks olin ikka kõik õigesti teinud.

Kahjuks ei valmistanud võit erilist rõõmu, sest mitmed Läti ja Leedu tugevamad oli Rootsi või Soome MV-tel. Samuti ei saanud Sander korralikult joosta, sest oli kaotanud läätse ja motivatsiooni. Kuld on siiski kuld, olgugi et plekist.

Ega iga päev pole pidupäev

Täide läks prohvet Malsroosi ennustus liiga suure õuna kohta. Eks seda oligi karta, kuid lootus jäi hetkeni, mil Sander finišilagedale jõudis. Siis võttis küll kergelt vanduma, sest olin kiiresti ja suuremate vigadeta jooksnud.

Arvutus näitab, et keskmiselt kaotasin ühe km-ga 7 sekundit. Ei tundugi nii paha, kuid 21*7 =2min 27sek. Ja tähtis pole kaotuse suurus, vaid kaotus ise. Samas võib ka pisut rahul olla, sest rada oli täielik jooksukas, ehk Sanderi leib.

Et võistluseks paremini valmis olla ja Tartu ahvatlustest hoiduda, saabusid reede õhtul rongiga Põlvasse aklimatiseeruma. Ninsaga käisime kohe Serviti ja mingi Vilniuse klubi mängu kaemas. Leedukad said peksa. Andis endalegi väikse positiivse laengu, kuid kahjuks ei olnud meie võitlus mano a mano, nagu Tarmaku sprindil vahel juhtub. Üksi joostes on teise tempot raske ette ennustada. Endale normaalsena tunduvast kiirusest tavaliselt siiski ei piisa, eriti Looduse vastu võideldes.

Stardijoonel oli üsnagi tugev tunne. K-punkti joostes kulus enamus ajast stardikolmnurga otsimisele, nii ei jõudnud rada vaadatagi. Panin vaid pikka etappi tähele, aga teevalikuni ei jõudnud.

Esimese sain pisut ebakindlalt kätte, teine tuli juba hea kiirusega. Kolmas ei valmistanud samuti probleeme. Neljandasse sai väikestviisi kiirust arendada, kuid punktile lähenesin väikse kaarega. Teevalik viiendasse oli juba valmis mõeldud ja vajas ainult realiseerimist. Etapi esimese kolmandiku peal sai pisut juba joodud, samuti ka pisut enne punkti. Ei tahtnud mingil juhul vedelikupuudusesse jääda.

Seitsmendaga kaotasin mingi ime läbi pool minutit, kuigi viga tuli kõige rohkem 10 sekundit. Ju ei olnud trajektoor kõige õigem. Üheksas pakkus palju erinevaid variante, lõpuks valisin ikkagi S-kujulise ning tegin pealekauba punktiga viga. Punkti eel sai pisut geeli hinge alla tõmmatud, parema tuleviku lootuses.

Kümnes oli järjekordne valikvastustega küsimus. Soo forsseerimise välistasin kohe, seega punktist lääne suunas välja lagedale, piklikust künkast üle, laugaste vahelt läbi ja sihi peale. Sihil nägin 8 minuti varem startinud Atsi, keda olin ka 9. KP-s juba korra silmanud. Tundub, et minu valik ei olnud kõige parem, kuna Ats läks esmapilgul hoopis halvemat varianti mööda ja teama kiirus jäi minule pisut alla.

Järgnevad 3 punkti olid lihtsad ja jooksult haaratavad. Väsimus hakkas ka tunda andma, kuid hoogu selle tõttu veel ei vähendanud.

14. pakkus soos ja raiesmikul ragistamist või teejooksu. Loomulikult läksin mööda teed, kuigi ring tuli päris suur. Joonlaua järgi sai peaaegu 1,5 korda rohkem joostud kui otse minnes. Suva see, vähemalt ei pidanud ennast võsas tapma.

Mõnisada meetrit enne 15. punkt hakkas kõht streikima, ju ei olnud tark hommikul Ninsa poolt pakutud torti süüa (mürgitamise oht!). Probleem leidis kiire lahenduse puu all. Pikemas perspektiivis kindlasti õige otsus. Punkt ise oli raske, kuid paistis õnneks kaugelt kätte.

16. ja 17. vahel oli järjekorras alles 2. joogipunkt. Selleks ajaks olid enda pudelid juba tühjad. Geelipaki imesin tühjaks ja viskasin koos vööga kohtunikele. Jube kerge hakkas kohe. Andis mõnusat hoogu juurde.

Sealtmaalt hakkasin vaikselt kella piiluma, mõtlesin, kas alla 2 tunni jõuab välja. Vahepeal tundus, et ei jõua, samas järgmisel hetkel, et ikka jõuab. Tekkis 2 tunni kinnisidee.

Kuna etapid olid väga lihtsad, hakkasin viimast pikka uurima. Tahtsin võimalikult vähese sooga pääseda, kuna jalad olid juba pisut pehmed. Samas oli üllatav, et olin suutnud nii pikalt suurema väsimuseta liikuda. Ju sai kevadtalvel ikka korralik põhi alla laotud.

Pikal etapil üle põllu joostes sai "kerge" lõhna tõttu kopsud puhtaks köhitud ja hapnikuga varustatus paranes kordi. Leidsin üldiselt väga pehmelt põllult õiges suunas mineva traktorijälje ja sain seal kiirust arendada. Tagantjärele vaadates tundub, et nii see siiski ei olnud - Sander võitis mind käesoleval etapil tervelt minutiga!

Metsa vahele jõudes andsin veel hagu juurde (vähemalt enda arvates), sest eesmärgiks oli 2 tunni piiri alistamine (endalgi tekkis küsimus, miks selline eesmärk). Tulemuseks oli Sanderist pool minutit kiirem jooks viimasesse punkti ja üsna mitmesekundiline võit finišisirgel.

Joonelt maha langedes tõmbasid reite siseküljed krampi. Tegemist oli minu esimeste krampidega eales. Üsna koledad teised, aga samas tore teada saada, mis need endast kujutavad.

Varsti olin tagasi jalul ja jäin teiste tulemusi ootama, peagi said nende ajad ümber ja järele jäi vaid Loodus. Kui isegi kõikvõimas Nõukogude Liit ei suutnud Loodust alistada, mis siis veel ühelt tudengilt tahta.

Minupoolsed õnnitlused talle veel kord!

EMV pikk - liiga suur õun

Internet on ikka üks tore asi. Saab igasuguseid asju siin teha. Ei teagi, kuidas ma varem ainult mõne korraga nädalas hakkama sain. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, (Lennart Meri).

Lugu siis seekord järgmisest medalialast, pikast rajast. Pärast tavarada oleks võinud ju loorberitele (ka õuntele) puhkama jääda, kuid mind tegi rahutuks teadmine, et ka Sanderil on sellest aastast kaks kulda, kui ma ei eksi: lühirada ja teade. Sama seis on ka minul: sprint ja tava. Seega tuleb sotid pikal rajal klaarida. Isiklik ennustus jätab trooni siiski Loodusele ning ka prohvet Malsroos ütles mulle täna, et see õun on liiga suur.

Aga tegelikult jääb tulemustest hoolimata Sander kunniks - kellelgi teisel pole O-Ringeni 3. kohale midagi vastu panna.

Enda aktsiate tõstmiseks võin öelda, et erinevalt eelmisest, ei ole see nädal enam esimene ülikoolinädal.

EMV tava - õun söödi ära

Olles just Tammede kodukat lugenud, tuli idee, et võiks enda blogi ka täiendada. Milleks ta siis muidu tehtud sai.

Tavarada Kitsemägedes ei olnud üldse tore. Vähemalt enne võistlust sai niiviisi mõeldud, sest Värska metsad on teatavasti hea joostavusega. Ja teatavast on härra Õun/Loodus või lihtsalt Sander üks väga käreda jalaga poiss. Seega võtsin tavaraja hommikul kodust paar õuna kaasa, et need Sanderi autasustamisel ulatada. Aga välja kukkus hoopis teisiti.

Riidesse hakkasin panema jällegi mingid kolmveerand tundi enne starti, nagu tavaliselt. Tavaliselt jään ma peaaegu starti hiljaks, sest paelad tuleb veel üle siduda. Seegi kord ei olnud palju parem, valmis olin umbes 3 min enne eelstarti. Õnneks olin mingi soojenduse juba teinud, stardialas pisut veel võimlesin. Tunne ei olnud just suurepärane, midagi nagu kurta ei olnud, aga hea ka polnud.

Jooksust. Sain kaardi kätte ja kohe K-punkt ja suunamuutus. Päris raske oli ennast kohe õigesse suunda ajada, kuid sain soovitud teeraja ikkagi kätte. Sihi peal jõudsin rajale kiire pilgu visata ja punktipiirkondadest ründeobjekte otsida. Ei olnudki midagi suurt otsida, paistis üsna lihtne. Mõned teevalikud sai ka välja mõeldud, kuigi otse ja omadega tundus enamasti parim lahendus. Esimesest suutsin kuidagi ikkagi mööda joosta, viga umbes 30 sek.

Kaarti vaatamata panin kohe punktist välja, sest etapi algus oli juba selga. Tee peal ajasin Integratorid kurjaks, tulemuseks etapivõit.

Teisest hooga mingit loha mööda välja, üle soo künkakese peale. Künka peal sai loomulikult tsirkust tehtud, keerasin täiega paremale ja jälle õigesse suunda tagasi. Kaotasin umbes 20 sek. Punkt ise oli lihtne, tuli lennult.

Neljandasse üritasin alguses metsaveoteid mööda minna, kuid suurt aru küll ei saanud. Vaatasin parem reljeefi ja võtsin punkti puhtalt.

Viiendasse otsustasin ringi joosta, sest ei tahtnud tõusu (5 meetrit vist) võtta ja nagunii reljeefi korralikult välja ei loe. Punkt asus jällegi seal, kuhu sammud said seatud.

Kuuendaga sama lugu, parem jooksen mööda teid ringi, kui üritan reljeefist aru saada. Just enne punkti nägin Laurit eespool. Vaatasin, et ta läheb valesti ja läksin ise õigesti. Tegelikkuses oli asi siiski vastupidine, viga umbes 20 sek. Müstilisel kombel oli ikkagi parim etapiaeg (2. koht +14 sek).

Teel seitsmendasse oli eesmärgiks Lauri kinni püüda. Kaarti jälgisin vähem kui Laurit. Kiirus lähenes Sanderi parematele päevadele. Lõpus väike ebakindlus, sest ei näinud soo keskel punkti. Hoopis otsas oli, puu taga peidus.

Lauri oli minust ikka veel ees, kuid tegi õnneks väikese konksu ja olingi tal üsna lähedal. Lisasin veelgi hoogu, tunne oli hea. Mõtlesin, kas Olle jookseb kogu aeg sellise kiirusega. Jooksin Laurist nagu postist mööda ja üsna varsti tundsin, et ma ei ole ikka Olle, ja vähendasin kiirust. Tagantjärele vaadates on 23 sek'iga etapi võitmine ju väga tore.

Üheksandasse joostes olin eelmise etapi tõttu üsnagi kabi, pea ei töötanud ka enam. Punktipiirkonnast ei saanud midagi aru. Üks hetk seisin lihtsalt mingi suvalise lohu kõrval ja sõimasin end, et nii palju viga on juba tehtud. Õnneks nägin Laurit, kes oli selge mõistuse säilitanud. Tänu temale tuli punkt peaaegu ise kätte. Viga siiski 45 sekundit.

Kümnenda punktiga tuli minna viga parandama. Loomulikult ei saanud kaardist midagi aru ning suundki ei olnud kõige õigem. Vedasin end üle mingi künka ja jäin uurima väga huvitavalt paiknevaid lohke. Paiknesid punkti kõrval. Viga ikkagi järjekordsed 45 sekundit. Katus hakkas ära sõitma.

Punktist üle künka tee peale, joogipunktis (ainukeses. Korraldajad, võtke mõistus pähe, ega me kaamelid ole, kes kõrbes nädalaid veeta suudavad olla) väike värskendus ja siis hooga edasi. Tuli välja, et mingis suvalises suunas. Soo ääres hakkasin kõva häälega ropendama, kuid endale tundus see kuidagi kunstlik. Laurile veel sellel distsipliinil vastu ei saa. Ringmäng maksis jällegi oma 45 sekundit. Mõtlesin, et hea kui veel pronksigi saan.

12. ja 13. tulid õnneks jällegi korralikult kätte. Andsid eneseusu enam-vähem tagasi. Kuna etapid olid lihtsad, uurisin pikka etappi 14.-sse.

Lootsin ja ootasin rajalt üht korralikku pikka teevalikuetappi, kuid seda ei tulnudki. See-eest oli üks pikk otseminek. Punktist välja üle soo, ümber künka ja enam-vähem suund peale. Peaasi, et sood ei tabaks. Soo otsast üritasin end mingile metsaveoteele saada, kuid see kujunes surnult sündinud ürituseks. Targem oli lihtsalt otse raiuda. Jõudu küll kulus, aga oli mõttetu oma pead vaevata. Mingi hetk jooksin päris suurest mäest üles, ei viitsinud kaardilt uurida, kas ringi ka saab. Ja pealegi oli vaja rahvale showd teha. Rahvaks olid seenelised. Nende silme all ei tundunud tõus üldsegi nii raske. Jõudsin tee peale täpselt hargnemise koha pea, kuid ootamatult ei olnud tee peal enam endist hoogu. Jalad olid juba pehmed. Punkti hakkasin ründama lageda servast, kus üritasin kõrgust hoides suure lohuni jõuda. Vaim oli aga juba väsinud ning kaldusin pisut vasakule. Seisatasin hetkeks, sest loodetud lohku ei olnud kuskil. Pisut ringivaatamist ja lohk leitud, punkt k.a. Näpukas maksis oma 10-15 sek.

15.-sse minnes ei suutnud reljeefi lugeda, sest püstviirutus kattis kõik ära. Oleks võinud lihtsalt valgeks jätta või hõredama viirutuse teha. Lootsin punkti hoopis teisel pool mäge leida.

Mingil hetkel tekkis tunne, et äkki Sander polegi force majeure, et äkki on teda veel võimalik alistada. Rasketele jalgadele vaatamata tõstsin kiirust. Siiski kaotasin 16. etappi just Sanderile.

17. etappi olin päris pikka aega uurinud. Algne otsus oli otse sood forsseerida, kuid viimasel hetkel avastasin siiski variandi vasakult. Tee peal veelgi gaasi juurde, sest algav vihm ähvardas võistluskeskuses olevad asjad märjaks teha. Punkt oli seda varianti mööda võttes lihtne.

Viimasesse tuli lihtsalt hambad ristis suruda. Jalad oli kiiremad kui pea ning jooksin pisut punktist mööda, lindi peale ja siis seda mööda tagasi. Kaotasin ehk 5 sek.

Finisisse joostes kuulsin ka kommentaatorit midagi Sanderist rääkimas. Ju oli minu aeg siis läbi. Kuid joone peal ära komposteerides vaatas Kolla minu poole ja raputas pead. Õun söödi 49 sekundiga ära.

Maitses ikka kuradima hästi.

oma blog

Tegin iseendale ning teistele ka, kes viitsivad seda jama lugeda, mingi blogi, kus ma kirjutan kõigest, mis mulle elutee peal ette jääb.

Vasakul oleva pildi peal finišeerin EMV-l sprindis Rocca al Mares, tulemuseks kena esimene koht.