Täide läks prohvet Malsroosi ennustus liiga suure õuna kohta. Eks seda oligi karta, kuid lootus jäi hetkeni, mil Sander finišilagedale jõudis. Siis võttis küll kergelt vanduma, sest olin kiiresti ja suuremate vigadeta jooksnud.
Arvutus näitab, et keskmiselt kaotasin ühe km-ga 7 sekundit. Ei tundugi nii paha, kuid 21*7 =2min 27sek. Ja tähtis pole kaotuse suurus, vaid kaotus ise. Samas võib ka pisut rahul olla, sest rada oli täielik jooksukas, ehk Sanderi leib.
Et võistluseks paremini valmis olla ja Tartu ahvatlustest hoiduda, saabusid reede õhtul rongiga Põlvasse aklimatiseeruma. Ninsaga käisime kohe Serviti ja mingi Vilniuse klubi mängu kaemas. Leedukad said peksa. Andis endalegi väikse positiivse laengu, kuid kahjuks ei olnud meie võitlus mano a mano, nagu Tarmaku sprindil vahel juhtub. Üksi joostes on teise tempot raske ette ennustada. Endale normaalsena tunduvast kiirusest tavaliselt siiski ei piisa, eriti Looduse vastu võideldes.
Stardijoonel oli üsnagi tugev tunne. K-punkti joostes kulus enamus ajast stardikolmnurga otsimisele, nii ei jõudnud rada vaadatagi. Panin vaid pikka etappi tähele, aga teevalikuni ei jõudnud.
Esimese sain pisut ebakindlalt kätte, teine tuli juba hea kiirusega. Kolmas ei valmistanud samuti probleeme. Neljandasse sai väikestviisi kiirust arendada, kuid punktile lähenesin väikse kaarega. Teevalik viiendasse oli juba valmis mõeldud ja vajas ainult realiseerimist. Etapi esimese kolmandiku peal sai pisut juba joodud, samuti ka pisut enne punkti. Ei tahtnud mingil juhul vedelikupuudusesse jääda.
Seitsmendaga kaotasin mingi ime läbi pool minutit, kuigi viga tuli kõige rohkem 10 sekundit. Ju ei olnud trajektoor kõige õigem. Üheksas pakkus palju erinevaid variante, lõpuks valisin ikkagi S-kujulise ning tegin pealekauba punktiga viga. Punkti eel sai pisut geeli hinge alla tõmmatud, parema tuleviku lootuses.
Kümnes oli järjekordne valikvastustega küsimus. Soo forsseerimise välistasin kohe, seega punktist lääne suunas välja lagedale, piklikust künkast üle, laugaste vahelt läbi ja sihi peale. Sihil nägin 8 minuti varem startinud Atsi, keda olin ka 9. KP-s juba korra silmanud. Tundub, et minu valik ei olnud kõige parem, kuna Ats läks esmapilgul hoopis halvemat varianti mööda ja teama kiirus jäi minule pisut alla.
Järgnevad 3 punkti olid lihtsad ja jooksult haaratavad. Väsimus hakkas ka tunda andma, kuid hoogu selle tõttu veel ei vähendanud.
14. pakkus soos ja raiesmikul ragistamist või teejooksu. Loomulikult läksin mööda teed, kuigi ring tuli päris suur. Joonlaua järgi sai peaaegu 1,5 korda rohkem joostud kui otse minnes. Suva see, vähemalt ei pidanud ennast võsas tapma.
Mõnisada meetrit enne 15. punkt hakkas kõht streikima, ju ei olnud tark hommikul Ninsa poolt pakutud torti süüa (mürgitamise oht!). Probleem leidis kiire lahenduse puu all. Pikemas perspektiivis kindlasti õige otsus. Punkt ise oli raske, kuid paistis õnneks kaugelt kätte.
16. ja 17. vahel oli järjekorras alles 2. joogipunkt. Selleks ajaks olid enda pudelid juba tühjad. Geelipaki imesin tühjaks ja viskasin koos vööga kohtunikele. Jube kerge hakkas kohe. Andis mõnusat hoogu juurde.
Sealtmaalt hakkasin vaikselt kella piiluma, mõtlesin, kas alla 2 tunni jõuab välja. Vahepeal tundus, et ei jõua, samas järgmisel hetkel, et ikka jõuab. Tekkis 2 tunni kinnisidee.
Kuna etapid olid väga lihtsad, hakkasin viimast pikka uurima. Tahtsin võimalikult vähese sooga pääseda, kuna jalad olid juba pisut pehmed. Samas oli üllatav, et olin suutnud nii pikalt suurema väsimuseta liikuda. Ju sai kevadtalvel ikka korralik põhi alla laotud.
Pikal etapil üle põllu joostes sai "kerge" lõhna tõttu kopsud puhtaks köhitud ja hapnikuga varustatus paranes kordi. Leidsin üldiselt väga pehmelt põllult õiges suunas mineva traktorijälje ja sain seal kiirust arendada. Tagantjärele vaadates tundub, et nii see siiski ei olnud - Sander võitis mind käesoleval etapil tervelt minutiga!
Metsa vahele jõudes andsin veel hagu juurde (vähemalt enda arvates), sest eesmärgiks oli 2 tunni piiri alistamine (endalgi tekkis küsimus, miks selline eesmärk). Tulemuseks oli Sanderist pool minutit kiirem jooks viimasesse punkti ja üsna mitmesekundiline võit finišisirgel.
Joonelt maha langedes tõmbasid reite siseküljed krampi. Tegemist oli minu esimeste krampidega eales. Üsna koledad teised, aga samas tore teada saada, mis need endast kujutavad.
Varsti olin tagasi jalul ja jäin teiste tulemusi ootama, peagi said nende ajad ümber ja järele jäi vaid Loodus. Kui isegi kõikvõimas Nõukogude Liit ei suutnud Loodust alistada, mis siis veel ühelt tudengilt tahta.
Minupoolsed õnnitlused talle veel kord!
3 kommentaari:
selle saavutuse yle pead ainult uhkust tundma ja kuna ka veel loodusega stipi ära jagasite siis võid ka ennast kõikvõimsaks pidada.
Ära kurat minu torti küll süüdista. Järgmine kord ei anna ma sulle üldse süüa, vaata siis ise kuidas metsas männiaksvusid hakkad närima, nagu rääkisid Kopra vanamehed saunas oma mälestusi kunagistest maratonidest.
Mingit tänulikkust ei ole
Sinu kurvastuseks pean tõdema, et ma(loe: me) ikka tegin viimasega viga. Tingitud oli see vist virtsaaroomist eelneval põllul. Suures kartuses läksin viimasesse punkti mööda metsa, põllule välja jõudmata. Aga, et hoog sul suur oli, selle vastu ma ei vaidle!
PS! Sinu kõhuvalu põhjuseks oli arvatvasti geel. Olen proovinud ühel korral ja siis lasksin ketti terve ülejäänud raja...:(
Postita kommentaar