Sprinditreening

Tänane trenn jäi liigse väsimuse tõttu ära, kuna viimases ööpäevas unetunde ainult 5 ning needki jupitatud 1,5 tunni kaupa. Vähemalt sai eksam sooritatud. Loodetavasti ka positiivsele hindele.

Alternatiivtreeninguna mängisin Catching Featuresit. Ei mäletagi hästi, et viimastel aastatel reaalsuses nii halvasti oleks jooksnud, kui virtuaalmaailmas. Vigu tuleb ja tuleb. Peab vist spetsiaaltreeninguid tegema, et mäng sujuks. Enamasti olen ikka protokolli teises pooles ja pildiloleval kaardil vist eelviimane. Samas jääb lootus, et mängides saab kõik hooaja vead enne tähtsaid võistlusi ära tehtud.

Pildid

Panin mõningased Hispaanias tehtud pildid üles:

http://photos.yahoo.com/marksu_pu

Plaanisin terve nädalavahetuse, et kirjutan ka laagrit kokkuvõtva jutu, kuid 11h ja 50 min pärast algav taimede eksam pole veel lubanud asjasse süveneda. Kuna täna öösel nagunii magama ei jõua, siis lähema 24 tunni jooksul vist jutukest veel ei tule, kuna puudutud tunnid tuleb järele magada ja järgmisteks eksamiteks peaks ka pisut ette magama. Nüüd aga helviksammaltaimede e maksasammaltaimede e Marchantiophytade juurde tagasi.

Osa 5: s... päev

Kui peaks kuidagi päeva kordaminekut hindama, siis tänane saab hindeks kindlasti kahe. Põhjused järgnevad: vasak kand hõõrutud, parem hüppeliiges valus (iga päev hästi kergelt väänanud ja nüüd paistes) ja orienteerumistehnika väga puudulik + negatiivsed mõtted järgmisel nädalal eesootavatest eksamitest ja koolist üleüldse.

Hommikuses trennis lootsin joosta 1:7500 kaardil oleva 5km tehnilise raja ja lisaks veel osa ühest pikemast rajast, kuid tulemuseks oli 1:07-ga läbitud 5km. Kuna puudusid punktides olema pidanud tähised, läks palju aega just õige punktikoha tuvastamiseks, mis viis tempo alla. Suht algusest hakkasid ka vead tulema, mis langetasid veelgi tempot kuni lõpuks, kanna ja hüppeliigese valude kaasabil, viskas kopa nii ette, et hakkasin kõndima. Ega viga niigi tulemata jäänud. Vahepeal oli küll tunne, et tahaks ühe teatud noororienteeruja kombel ropendada, aga ei hakanud siiski metsaelanikke traumeerima (nägin sisalikke ja kitsi).
Õhtune trenn kulges samamoodi ropendamise-tujus ja viga tehes ning kanna ja hüppeliigese olemasolu tunnetades. Tundub, et orienteerumisest on juba üledoos tulnud või oli lihtsalt väga s... päev. Hommeõhtusel tirimispäevakul saab selgust, kas tehnika on tagasi või minu juurest jäädavalt lahkunud.
Kuna täna oli suure tõenäosusega viimane päikseline ja soe päev, siis tuli kõvasti päikest võtta, et kodumaal ikka siinviibimist tõestada. Tulemus ei olnud küll ootuspärane, kuid punane kõht on vast ikka parem kui valge kõht ja lootus jääb, et punane muutub kord ka pruuniks.

Lõpuks jõudis ka mańana kohale ehk kaart on siin.
Minu liikumistee punane, Fubyl roheline ja Vitekil sinine.

Osa 4: kuulsuseminutid

Üldse ei viitsi kirjutada, aga annan siis viimastest päevadest siiski väikese ülevaate.

Üleeile oli poolik päev, kuna ees ootas võistlus. Käisime La Berzosa kaardil, mis asub meist u pool tundi Madridi poole. Tegemist avatud tehnilise, üsnagi mägise maastikuga, kus annavad tooni avakaljud ja kivised künkad. Jooksin vaheldumisi kaardiga ja teeradade peal. Mõned punktid sain väga hästi kätte ja teistega läks pisut kauem aega. Lõpus läksin vallatuks kätte ja hakkasin mööda kivisid hüplema, kuni ühelt alla hüpates jäi jalg kuskile kinni. Kukkusin nägu ees kividesse ja kriipisin lõuga, rinda, paremat põlve ja randmeid. Õnneks ainult lihahaavad ja üsna väikesed.
Pühapäev möödus Valladolidi lähistel võistlustel. Tegemist Liga Norte ehk Põhjaliigaga. Osalejaid võis olla ligi 200. HE e H21E-s umbes 20. Maastik oli sarnane neljapäevasele väljasõidule (võistluse kaardid panen millalgi hiljem üles). Rada koosnes kolmest osast: 1. ring oli tavapärane orienteerumine pikkusega 4,0km, seejärel 1,9km relieefikaardiga ja kolmas ring oli jällegi tavaline o, pikkuseks 6,3km. Ainuke suurem viga tuli teise ringi esimese punktiga. Liikusin suunaga punkti suunas, aga ei suutnud objekte lugeda ning panin punktist mööda. Viga u 1 min. Kogu raja peale tuli eksimusi 1,5 min jagu.
Joosta jõudsin päris hästi, mida näitab ka km aeg 5.00. Ajaga 1:01:03 saavutasin kohaliku tirija Fu(r)by (1:04) ja Vitek Vospisil'i (1:05) ees esimese koha. Erkki oli neljas (1:07), Rain kuues (1:08). Andrease (1:12) ja Timmo (1:16) kohta ei tea.
Kogu võistluse juures tekitas suurimat hämmastust mulle, kui võitjale osaks saanud tähelepanu. Esmalt pidin u 1x1m kaardile joonistama rahva ees enda liikumistee (mõned etapid tõmbasin lihtsalt suvalise joonena, kuna liikusin suunaga) ning siis andsin ka veel intervjuu (kas kohalikule telejaamale või klubi arhiivi). Erinevalt Eestist jäid kõik võistlejad ka autasustamisele, kus isegi noorteklasside võitjad said veinipudeli. Lisaks ka koti kohalike toiduainetööstuste toodanguga (küpsised, makaronid, kartulikrõpsud). 15 kuulsuseminutit olid isegi päris toredad.
Täna oli pikk päev: hommikul 2-tunnine jooks ja õhtul tunnike orienteerumist. Pika otsa jooksime mägedes umbes 1400-1700 m kõrgusel. Tegemist järjekordse väga ilus treeninguga, kuna päike paistis, sooja oli 17kraadi ja mäeharjalt avanes vapustav vaade nii põhja kui ka lõunasse. Külmast tulles piisas antud soojusest, et lagedatel joostes särk seljast võtta ja pisut nahka pruunistada. Hetkel on kell püsivalt randmel ja turi kergelt punane. Viimased pool tundi jooksime pidevalt ülesmäge, et mäeharjale tagasi jõuda. Võtsime selle aja jooksul u 300m tõusu ja saime jälle vaadet nautida. Rängale ronimisele vaatamata oli pärast trenni veel jõudu fotosessioonikski.
Pärastlõunal käisime La Berzosas, kus jooksime 8,2km rada. Läksime küll kõik eraldi liikvele, aga rajal saime ikkagi kokku. Kõik üritasid teisi teevalikutega üle kavaldada, aga avatud maastik tõi rahva ikkagi kokku. Kuna teistega koos joostes tekkis pisike võistlusmoment ja närvipinge, siis oli sellisel treeningul tõenäoliselt ka kerge arendav külg.
Homme võtame ette teekonna Segoviasse (Madridi asemel) ja tutuvume sealse vanalinna ja akveduktiga (ehitusmees Aadlile kindlasti väga huvitav ehitis).
Kaardid, nagu ennegi öeldud, mańana.

Osa 3: positiivne laeng

Tänane päev viis meid u 120 km kaugusele Valladolidi linna lähistele. Tegemist oli liivaluidetele istutatud (suure tõenäosusega) hõreda, hea nähtavuse ja joostavusega metsaga. Aluspõhi oli küll pisut liivane, kuid see segas ainult piki nõlvasid joostes. Kuna kaart asus meist kaugel, pidasime targemaks seal 2 trenni teha, et säästa aega ja ehk veel midagi.

ESIMENE TRENN.
Hommikupoolses trennis jooksime 2005. a Ibeeria MV tavarada. Kuna nähtavus oli enamasti väga hea, sai harjutada ettelugemist ja kompassijooksu. Enamasti vaatasin ja lugesin u 100m ette, otsides sealt vaid suuri ja silmatorkavamaid objekte.
Esimene apsakas tuli 7. KP-s, kui jooksin tipukesest mööda ja kaotasin 5 sek. Olin löödud.
Etapil kaheksandasse tekkis viimase kolmandiku peal korraks ebakindlus, sest lootsin, et siht tuleb varem vastu. Võtsin pisut hoogu alla ja liikusin edasi ning sain ka ennast uuesti paika ja punkti kätte.
Kõige müstilisem viga tuli 12 KP-sse minnes: jooksin poollagedale lamedale ninale ja sealt lendasin suunaga tee poole. Üle tee minnes ja sihile jõudes lugesin end aga kohe punkti eel olevale sihile, kuid, nagu arvata, miski ei klappinud. Arvasin, et olen punktist põhja pool ja jooksin sihi äärt mööda lõunasse, et otsida käänukohta. Pätsi peal oleval teerajal hakkasin juba vaikselt aimama, et ei ole siiski punkti piirkonnas, sest nägin põhja pool Aadlit õiges suunas liikuvat. Kohmitsesin veel pool minutit ja olingi paigas. Viga u 3 min.
Lisasin veidi kiirust, et Erkki kinni püüda. Kuna ta koperdas 15. KP-ga, olingi temast vaid mõnekümne sekundi kaugusel.
Seitsmeteistkündasse minnes kaldusin alguses pisut vasakule kuni nägin sihti. Jooksin sellega paralleelselt kuni teise teeni, kus sain ennast täpselt paika. Enne punkti sain ka Erkki kätte ja jooksin tast mööda.
Kerge eksimine järgmise punkti võtul tõi Aadli mulle taas selja taha, kuid kiired jalad viisid mind 19. punkti minnes jälle tema eest minema. Viga 20.st väljajooksul võimaldas 19.-21.sse lõiku jooksval Aadlil must jällegi mööduda. Tegemist polnud küll mingi võistlusega, kuid sellele vaatamata tahtsin kiiresti liikuda ja mitte vanameistrist maha jääda.
Edasipidi vedasin jälle mina, kuid pisut madalama tempoga. Ainuke märkimisväärne etapp oli 25., sest tavaliselt pole ma nõlval asuvaid punkte korralikult kätte saanud.
12.9 km-sel rajal sain ajaks 1.10, mis on trenni kohta päris korralik tulemus.

TEINE TRENN.
Pärast 3 tundi autos lebotamist (sest õues oli külm), panime tuule käes kuivanud riided selga ja minek oligi. Tegemist jällegi Ibeeria MV rajaga, sel korral lühirajaga. Kuna nähtavus ja joostavus olid järjekordselt väga head, ei tulnud viga üldse, kui mõned kerged kaldumised välja arvata. Jalg ei olnud küll väga kerge, kuid km ajaks tuli ikkagi 5.10. Kui õhtusest trennist muud ei saanud, siis vähemalt pisut positiivseid emotsioone ja enesekindlust, mida neljapäevane päevak oli tublisti kahandanud.

Laupäeval on kavas 1 kerge jooksutrenn ja pärast vaatamisväärsustega tutvumine. Pühapäeval on võistlus tänase trenniga sarnastel maastikel. Rada u 12 km. Kui eilne päevak välja arvata, siis on tegu minu hooaja avastardiga. Kaardid suht suvalises järjekorras, kuid usun, et saab aru. Pildil tundmatu sõduri haud.

Osa 2: kiiruse kättemaks

Eeldatavasti räägib kaart iseenda eest. Tegemist oli päevakulaadse tirimisüritusega, kus enamuse osalejatest moodustasid tsiviilkaitse klemmid. "Võistlus" läks isegi mingi karikasarja arvesse, nii et Aadlil on tänase esikohaga veel võimalus pokaal koju tuua.
Panin kohe stardist mõnusa hooga minema, kuid talv oli o-oskusi tuhmistanud. Esimese viie KP-ga suurt viga ei tulnud. Enamus punktipiirkonnas ringitiirutamisest kulus peidetud tähise otsimiseks. 6. punkti otsisin õigest kohast, kuid tähis oli hoopis mujale pandud. Kaheksandasse jooksin pea laiali Raini järel ja lasin suuna käest. Järgmisega samuti suuna viga. 10. KP tähise leidmiseg jälle raskusi.
Edasi läks asi täiesti käest ja kommentaare ei vaja. Enda kiituseks võin vaid öelda, et suutsin 35 min korraliku kevadise võistlustempoga tirida.
Järgmine kord proovin kiirusega mitte nii priisata.

Osa 1

Hetkel varastan internetti - seega teen lühidalt.
Elame El Escoriali kämpingus päris oma majakeses, mis paberite järgi 46 rm suurune. Tegelikult on nelja inimese jaoks seda üsna vähe, ja ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui Rain ja Erkki tunni aja pärast koos lennukilt tuleva Antsuga saabuvad. Õnneks jään mina edasi voodisse, kuigi alguses ähvardati mind diivaniga, mis jääb siiski Kraasi valdustesse.
Eile hommikul oli mägede kohal pisut pilvine, kuid meil paistis päike. Sooja u 5-7 kraadi. Õhtul tuli juba 9 kraadi ära. Tänaseks lubas juba 15 kraadi, aga tuli u 12, mis oli siiski talvise Eestiga võrreldes väga mõnus.
Möödas on 2 päeva trenne. Eile hommikul ei olnud meil veel kaardid käes ja seega pidime lihtsalt ringi jooksma. Kuna ainuke tasane ala oli karjakoppel, siis suundusime sinna. Õnneks ei pidanud härgadega võitlema. Mõned korrad sai aga okastaimedega võideldud ja sääri veristatud. Õhtul kulgesime lihtsalt mööda kämpingulähedast kruusateed.
Täna hommikul oli esimene kaarditrenn. Selleks tuli sõita 1500 m peale mägedesse. Meie pisikesele Hyundaile käis see suht üle jõu, kuid kohale me jõudsime. Mägedes ootas korralik 20-30cm lumikate, mis muutis trenni väga rängaks. Algsest 14 km o-rajast tegin endale u 9 km ja 400m tõusuga vikati. Alguses sujus kõik hästi, aga hiljem muutus lumi nii paksuks, et tõuse pidi kõndima. 1.40-ne trenn tappis õhtuks jalad korralikult ära. Siiski suutsin õhtul veel tunnikese tee peal kulgeda.
Timmo tahab nüüd enda arvutit. Järgmine sissekanne lükkub määramatusse tulevikku.

Algab tõsielujutustus "Madrid"*

Juba täna pärastlõunal lendan ära lõunasse, et nautida viit soojakraadi ja teisigi lõunamaa hüvesid. 14 päevaga loodan teha minimaalselt 10 kaarditrenni, joosta tõuse, teha kiirust ja tunda ennast lihtsalt hästi.
12. kuupäeval on hooaja avavõistlus Valladolidis, mis tõotab tulla üsnagi tapja, kuna kaardipildi järgi on see tõsine jooksukas, kuid kiirust mul veel pole.
18. ja 19. märts leiavad aset Hispaania o-hooaja suurimad võistlused "Trofeo internacional Martin Kronlund" e kohalike keeles lihtsalt MK. Võistlust peetakse Rootsi vanamehe auks, kes '70. aastate alguses alustas orienteerumise õpetamisega Hispaanias. Väidetavalt jookseb ta isegi 85-aastasena veel edasi, nii et on ikka kõva mees. Mina saan täna kell 15.55 20-aastaseks ja hetkel küll sellist tunnet mul sees ei ole, et 65 aastat veel võiks joosta. Eks aeg näitab.
Nüüd siis ära magama, et homme hommikul ikka trenni jõuaks minna.

*kui võimalik, üritan laagris olles pidevalt uusi jutukesi/pilte üles panna.