Missioonil käidud

Olen oma venda ikka kadestanud, kuna ta on käinud missioonidel nii Kosovos kui ka Afganistanis. Lõpuks, eelmine nädal sain isegi välismaal kodumaa eest mundri kanda.

Võistlesime Leedu Coca-Cola linna Alytuse ümbruse viljakatel muldadel, kus nõges õitseb keset kuldset sügist ning hommikuti katavad maad piimjad uduväljad.

Leetu sõitsin tagasihoidlike plaanidega joosta läbi vaid lühirada ja teade ning tavarajast viimase aja kehva tervise tõttu üldse loobuda. Kohapeal osutus situatsioon õnneks positiivsemaks.

Individuaalsetel distantsidel oli plaan teha minimaalselt vigu ja hoida konkurentsivõimelist kiirust kogu raja vältel. Mõlema puhul tuli teha järeleandmisi, kuid üldiselt polnud seis lootusetu ning kõik jooksud saavad hindeks 4+/- 0,1.

Lühiraja läbisin liikumistee analüüsi järgi vigadeta, kuid metsas oli pidevalt tõmblemist, kõhklusehetki ning väristamist. Mitmes kohas jäin seisma ning pidasin oravatega konstruktiivseid vestlusi kohaliku geoloogia alal - eriti huvitas mind meteoriidikraatrit meenutav "Kuradisilm" 6st punktist põhja pool (tõenäoliselt pole siiski tegu millegi maavälisega, vaid termokarstiga).
Probleemseteks etappideks olid 1 (segadus punkti eel), 8 (kehv teevalik), 10 (järje kaotamine), 13 (kauguse hindamine). Positiivse poole pealt olen rahul õigel hetkel pidurdamisega.
Aeg: 32.26
kaotus: 5.30
koht: 35

Taval sain eelmise päeva tulemustest lähtuvalt parema stardikoha (esimesed grupid nautisid loodusande). Plaanis oli eelneva päeva tulemust umbes 10 koha võrra parandada, kuna tundus, et värviliste riietega välismaistele jooksjatele selline maastik kõige meelepärasem ei ole.
Esimesed 2 punkti tulid kätte suurepäraselt, tekkis juba tunne, et nii läheb lõpuni välja. Tegelikult ootas järgneval rajalõigul kuni liblikani ees aga paras jama. Kaotasin pidevalt järje ja suuna ning andsin ära umbkaudu minuti väärtuslikku aega. Liblikal läks natuke paremini, peatused-kõhklused siin ja seal ning mõni kergem kaldumine.
Pikemad etapid jooksin üsna mõistlike aegadega ning lõpp oligi käes. Viimasel paaril etapil andsin siiski päris palju ära puhta jooksuga, kuna valu tegid nii jalalaba, kui kukkumisel paiste löödud põlv.

Aeg: 1:22.00
Kaotus: 7.31
Koht: 29

Teates olin ühes võistkonnas vendade Eensaarte/Lehman Brothersite/Jokapäivädega. Mina sain au esimesel vahetusel pea ees nõgestesse tormata.
Hajutus oli mul väga hea ning 4s punktis olin liidritega külg-külje kõrval, aga tempo polnud minu jaoks jätkusuutlik kuna seierid olid ammu piirajas. Järgmisega punktiga tehtud viga ning edasised jõuvarude säästmiseks tehtud (halvad) ringijooksu teevariandid kukutasid mind kõvasti tahapoole, gruppi 9-16. Tegin nendegagi koos paar hoopis erinevat valikut, millest üks oli väga halb ja teine see-eest natuke parem.
Pressipunkti järel oli jõud taastunud ning grupil eestjooksmine täiesti päevakorral. Aga nagu sel hooajal MM-võistlustel kombeks, tulistasin koos iimasest punktist mööda ja sain niimoodi kogu pundilt haledalt peksa.
Rain ja Silver liikusid umbes sama koha peal ning lõpuks 18. koht, 17min kiireimatest tagapool. Polnud hea, polnud halb. Tuju tõstis esimene võistkond, kes karmis konkurentsis 5. koha saavutas, eespool Shveitsi 2, Norrat, Prantsusmaad. Tegijad.

Esimese korra kohta polnud kõige hullem, kuigi sõjaväesaapad olid väga ebamugavad. Järgmisel aastal mind aga stardijoonel pole, kuna eetilistel kaalutlustel poleks mul väga viisakas startida. Nii on mu ülesandeks hoopis radade planeerimine. Mõte juba töötab.

Balti MV

Laupäeval ja pühapäeval toimus lähivälismaal Leedus orienteerumissportlaste igakevadine mõõduvõtt nimega Balti MV. Minu jaoks jäi see, nagu ette ennustatud, võistluselementidega turismireisiks.

Laupäevasel teatejooksul osales minu võistkond (Jürgen, mina, Tarvo) väljaspool BMV-d individuaalarvestuses, kuna Jürgen oli olnud pikemat aega haige, mina vigastatud ning Tarvo treenimata.
Esimesest vahetusest tuli Jürgen 6. kohaga, mina langesin seitsemendaks ning Tarvo veel koha võrra. Võitnud Läti I-st jäime maha ~17min ning kolmanda koha saanud Eesti I-st ~14min. Isiklik panus jäi diiselmootoriga Opeli tasemele - liigub küll, aga vaevaliselt ja valudega. Aeglase jooksukiiruse juures vigu ei teinud ega polnudki mõtet, sest siis oleks kaotus veelgi pikemaks veninud.

Pühapäevaseks tavarajaks polnud minust enam ei sportlast, atleeti, kaerajaani ega tšainikut. Juba soojendusel otsustasin, et ainukeseks startimise eesmärgiks on saada kaart. Sörksammul läbisin 3 suvalist kontrollpunkti ning leidsin, et aitab küll. Las terved jooksevad.

Lisaks sportlikele, sai kogetud ka kultuurilisi elamusi. Meeldejäävaimaks oli kindlasti andekate noorte kunstnike graafiline avaldus meie bussi küljel. Kahjuks ei soostunud artistid enda identiteeti avaldama, mille tõttu pidi Maido käima bussiga politseijaoskonnas jurilotmanide juures semiootilisel analüüsil.
Mitte enam nii üllatava oli kohalik köök. Tsepeliinidest pääsesime, aga viinereid sai küll - õhtusöögiks 4 tk + lusikatäis punapeedisalatit. Meenub 6 aasta tagune Leho ütlus endises pioneerilaagris söömise ajal: "sööme siin ära ja läheme siis linna sööma".
Muutused on aeglased tulema.

Tulemused

Peaaegu

Peaaegu on nagu moosipall, aga ilma moosita. Samas kindlasti parem kui mitte midagi. Kuid viimased 3 nädalat olidki trennide mõttes just "mitte midagi". Poleks osanud arvata, et Peko Kevade esimese päeva õhtul saadud idiootne olmevigastus võib mind nõnda kauaks piinama jääda.

Nimelt, avades aiaväravat, lõin sellega asaku põlve pihta, mille tagajärjel tekkis põlvekedrasideme ja kedra kinnituskohta põletik. Esimesel kolmel päeval pidasin saadud lööki tavapäraseks "puukaks" ega pööranud valule suurt tähelepanu. Jätkasin mõned päeva trennidega, kuid siis muutus valu väljakannatamuks. Lõpuks juhtus nii, et isegi tänaseks päevaks pole ma täiesti terve, kuid juba on progressi näha - 2 nädala taguse 2min asemel suudan probleemivabalt joosta 30min.

Siiski pole möödunud 3 nädalat ka päris maha visatud aeg, sest löök läks õnneks peast mööda. Sooritasin mõned eksamid ja sain maitsa ajakirjanikuelu kibedat kohvi Tiomila pimedas öös. Ei teagi, kas oli see kohvist või pimedusest, aga senimaani pole veel ühtki rida Rootsis toimunust kirja saanud. Aga küll ma järgmise "Orienteeruja" numbri jaoks mälusoppidest midagi välja otsin.

Sel nädalavahetusel teen comebacki Balti MV-l Leedus. Eesmärkideks on vaid radade läbimine võistluskindluse taastamiseks ning põlve testimine. Sealt edasi on juba EMV lühirada ning loodetavasti ka Euroopa MV Lätis.

Habras algus

10 minutit püüdsin sissejuhatust kirjutada, aga ei tulnud välja, nii et asun kohe asja juurde.

Esimene päev läks hästi, ainult märg oli. Lausa nii märg, et vesi ründas tihtipeale igast küljest. Ja külm oli ka. Samuti igast suunast.
Viga tegin kokku alla minuti, lihtsalt rohkemaks ei jäänud aega, muidu oleks Helbeke seljas olnud. Suurim purakas oli eelviimase punktiga: 20sek. Aga see tundus ka väga pikana, nii et päris rahule ei saa jääda.
Jooksukiirus oli kevadine, selline paras diisel. Liikumistee erinevad värvid kaardil tähistavad Garmin 305 poolt mõõdetud hetkelisi jooksukiirusi (kollane: 3.30min/km, must: 8.00min/km ja enam).

M21A 11689m 23KP

1. Markus Puusepp        Võru         00:58.42 
2. Erkki Aadli           Tammed       00:59.39 
3. Peeter Pihl           Tammed       01:00.07 
4. Sander Vaher          EKJ SK       01:00.31
5. Timmo Tammemäe        Orvand       01:00.47
6. Jürgen Einpaul        Tammed       01:02.25
7. Lauri Tammemäe        Orvand       01:04.26
8. Kristjan Trossmann    JOKA         01:04.39
9. Kristjan Karabelnik   OKH          01:07.42
10. Ville  Sivén         IkNV        01:07.48 

Teine päev polnud enam nii hea. Alustasin hästi ja noppisin esimese punkti etapivõidu, aga kahjuks vahefinišite eest meil preemiat ei anta. Heale järgnes halb ning järgmise punktiga olingi juba orbiidil Sputnikut seiramas, nii minuti jagu.
Selle järel suutsin üsna mitu etappi pea enam-vähem külmana hoida, mille järel 7. kp-d rünnates protsessor ikkagi kokku jooksis. Jälle minut - nii ei saa rallit sõita.
Vea järel võtsin end taas kokku ning suutsin finišini rahuldavaid trajektoore pidi liikuda. Aga mis enam sellest. Ehk jääb päev meelde õppetunnina.


M21A 7570m 18KP

1. Erkki Aadli        Tammed      00:36.43
2. Lauri Tammemäe     Orvand      00:36.51
3. Sander Vaher       EKJ SK      00:37.24
4. Andreas Kraas      EKJ SK      00:37.30
5. Timmo Tammemäe     Orvand      00:37.59
6. Peeter Pihl        Tammed      00:38.36
7. Kristjan Trossmann JOKA        00:39.44
8. Jürgen Einpaul     Tammed      00:39.49
9. Markus Puusepp     Võru        00:40.04
10. Rain Eensaar      EKJ SK      00:40.27










Kui keegi nii kaugele luges, siis nendele küsimus: mis on lihaste peamiseks ülesandeks?

Grand Canyon

Suur, suurem, kõige suurem. Söögiisu muidugi - pärast kvaliteetreeningut Suure Kanjoni serval. Tegelikult oli meil küll puhkepäev, aga vahva künnivagu* keset kõrbe sundis end siiski liigutama.

Kolmveerandtunnise jooksu järel, mis kestis tegelikult koos pausidega umbes poolteist tundi, tegime kerge eine ning kuulasime Rangeri (peaaegu nagu kurikuulus Walker) lühiülevaadet kanjoni kujunemisest.

Meelde jäi, et kõige põhjas olevad kivimikihid on ligi 1,7 miljardit aastat vanad ning kõige pealmised vaid 270 miljonit. Lootsin alguses, et äkki on seal ka jälgi dinosaurustest, aga need elajad ilmusid alles 250 miljonit aastat tagasi, mistõttu pole neist seal jälgegi.

Kui kellelgi tekib küsimus, mispärast on kõige pealmine kiht nii vana ehk 270 milj ega ole hoopis pärit tänapäevast, siis vastuseks on erosioon, mis on pealmise kihi lihtsalt minema kandnud. Kuhu? Mina ei tea.

Minu jaoks jäi päris palju küsimusi veel vastuseta, aga mõned geoloogid juba teavad neid, kuna on kogu elu kanjoni uurimisele pühendanud. Lõpmatute eri koostise ja värvidega kihtide tõttu ei tohiks neil ka igav hakata.

Viimastel päevadel on keskkonnaga kohanemise tõttu tulnud treeningutesse uut kvaliteeti. Mootor ei kuumene enam hapnikupuuduses üle ning jõuab samade pöörete juures enam. Lihaste areng pole veel samal tasemel, aga varsti on ka need kiud konditsioonis, mille järel läheb täiel raual tulistamiseks.

*Tegemist ei ole Kalevipoja künnivaoga.

Piltidel atleedid Elvast ja Tabinalt

Õhupuudus

Eduka eksamiteperioodi järel treenin juba viiendat päeva mikihiire ja suurte džiipide maal USAs Arizona osariigis Flagstaffi linnas.

Suurekõrvalist närilist ei ole veel kohanud, aga hiiglasuuri monstrumeid on küll kõik kohad täis, üks hirmsam kui teine. Eks ole ju ka bensiin odav ja looduslikud tingimused karmid. Lausa nii karmid, et praegu on siin mõnes kohas lausa 30-40cm lund maas.

Teisalt on kõik vähegi suuremad teed puhtaks lükatud, mistõttu pole lumikate mingiks takistuseks ei autodele ega sportlastele. Atleete hoiab siinkandis tagasi hoopis hõre õhk, kuna linna asub u 2100m kõrgusel merepinnast Colorado platoo edelaosas.

Kui atleetidest rääkida, siis ei saa mainimata jätta ka Forrest Gumpi, kes just Flagstaffis andis kleepsuärimehele idee toota kleepekaid kirjaga "sh... happens".

Kuna me tulime Margusega siia peaasjalikult treenima, siis ei ole me nõnda geniaalseid väljendeid nagu Forrest veel produtseerida suutnud. See-eest oleme juba 3 päeva treeninud ning ühe päeva puhanud ja turiste mänginud.

Esimestel treeningutel oli ikka väga raske - hing kinni ja jalad tundusid puised, aga nüüdseks on olukord paranenud ning saab alustada uue mikrotsükli ja uute ja raskemate treeningutega, mille järel loodan juba normaalselt hingata.

Pildil jooksev mees, taustaks Monument Valley.

Pilte nii minu kui ka Marguse kaamerast leiab siit: http://picasaweb.google.com/markuspu/Flagstaff