Kuna laupäeval läks tavarada täiesti aia taha, ei tahaks sellele väga palju ruumi pühendada. Keskenduks ainult vigadele.
2.KP: jooksin esimesest loha mööda välja, mis peagi hargnes. Hoidsin vasakule poole minevas, kuna tundus õigemas suunas liikuvat. Jooksin nina peal, nägin paremal orvandeid. Sisenesin rohelisse, läbi orvandi punkti suunas...vasakule, seisin hetke, jooksin pisut esimese KP suunas, seisin, liikusin lõuna poole, leidsin punkti nr 32, taipan enam-vähem oma asukoha, seiklen rohelises pisut ringi ja leian umbes 2,5 min veaga punkti üle.
5.KP: jooksen neljandast välja teeraja peale ning kurvi pealt jooksen otse. Nii, esimene tee, teine tee, enne teed uhteorg - kõik korras. Jooksen mööda teed edasi. Näen, et ees paistabki juba paremale poole jääv roheline. Järsku jooksen teeristist mööda, kust oleks pidanud vasakule minema. Lähen tagasi, aga see haru on ju mingi kuradi siht. Mõni sekund segadust. Hoian negatiivsed tunded vaka all, sest lähedal on väikesi lapsi. Jooksen üle topeltviirutuse punkti poole ja võtan selle lihtsalt ära.
6.KP: enne punkti kaob järg ära ning jooksen orvandist mööda künka otsa, mille taga loodan punkti leida. Künka kuju reedab, et olen jälle vea peal väljas. Õige orvandi leidmisega probleeme enam ei teki.
7.KP: punktist väljajooks korras, liigun soo äärt mööda ning loodan kohe tee peale jõuda. Nii, tee, liigun seda mööda sooni, hakkan mööda nõlva jooksma, järsku olen mingi tee peal. Tee peal väike lage. Nojah, siin siis olen. Punktiga loomulikult enam viga ei tee. Tegelikult pidasin siis sihti teeks. Ning teevalik oli ka ikka väga vigane, kui tagantjärle mõelda.
12.KP: 11.-st jooksin esimesed meetrid õigesti välja (hoidsin kõrgust, et teerajale joosta), kuid siis jooksin endalegi täiesti ootamatult mäest alla, sest seal oli ju teerada. Ning siis sai kõvasti tõusu võtta. Enne punkti: jõuan orvandit mööda üles tee peale, liigun enam vähem õiges suunas, kuid siis keeran vasakule orvandisse, et sealt punkti mitte leida. Loomulikult tean, kus ma olen - kõrvalorvandis.
15. KP: Jooksen lagedat mööda rohelisse, hoian mingit suunda, ootan tumerohelist, see tulebki. Paremal näen orvandit, liigun vasakule, aga punkti ei ole. Hakkan orbiidil ringi tiirlema nagu Sputnik kunagi. Üritan end erinevates kohtades paika saada, aga ebaõnnestunult. Lõpuks näen punktist kagu suunas paiknevat suurt lohku, mille abil end kohale transpordin.
Edasi läks juba vigadeta, aga võistlusvaim oli üsnagi kadunud. Sellele vaatamata üritasin võimalikult kiiresti edasi liikuda. Etapid 19->21 panin väga tuimalt Krepstale konksu, sest olin kindel, et ta liigub õiges suunas. 20-sse jõusin veel isegi kaarti jälgida, aga edasi läks käest ära. Viga tuli kokku hästi palju, ehk mingi 8-9 minutit. Kui ma neid vigu ei oleks teinud, siis ... ei oleks mul millestki kirjutada olnud.
Jutt ei tulnudki nii lühike nagu arvasin. Tuleb välja, et vigadest võib lausa terveid romaane kirjutada. Aga täna veel ei kirjuta.
Kaarti ei viitsi ise üles panna, kasutan teisi ära: http://www.lsf.ee/Tulemused/RG/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&width=980&height=550&id=6&kieli=
2 kommentaari:
Väga õpetlik lugu. Selliseid võiks lausa tihemini olla. Näitab, et ka Suur Sportlane on siiski mõnel päeval vaid inimene. Üks küsimus jääb mul ikkagi õhku rippuma — ja mitte ainult sinu, vaid ka Silveri ja Timmo juures. Miks te kõik 17.-ndasse vasakult läksite? Ma enne liikumisteede juurde asumist analüüsisin seda etappi ja leidsin, et ma tahaks kohe alguses mööda teed paremale sihile minna. Või oli see nii selge, et see siht kehv joosta on?
Eks ta ole. Igapäev ei saagi pühapäev olla. Teates see-eest panite lausa kahe mehe eest. Noorsugu pole veel päris hukka läinud.
Postita kommentaar