Maailmameistriga samas riietusruumis

Sprindipäev algas pisut teistmoodi, kui lootnud olin: magasin sisse ja soovitud kella 8 ajal ärkasin hoopis 10.53. Seega otsustasin sel päeval loengutest täiesti loobuda ja end jooksule pühendada. Kella 11 ajal olin juba õues vihma käes, seljas Võru lilla dressipluus ja jalas liibekad. Õnn, et päris kesklinnas või Annelinnas ei ela, seal oleks kindlalt riietuse pärast peksa saanud. Jooks vihmas oli 23 minutit pikk ja sisaldas kahte paarisajameetrist kiiret lõiku, mis panid mind õhtusele jooksule mõeldes muretsema, kuna nende järel olid jalad vägagi valusad. Jooksu järel üritasin küll venitamisega olukorda parandada, kuid abi oli minimaalne. 2 ajal asusin Lauriga Põlva poole teele, et varem platsis olla ja lisainformatsiooni koguda.
Mihkliga riietusruumis istudes naljatasime, et Wingstedt võiks ka meie boksis olla ja ennäe, poiss oligi varsti platsis. Tegime küll enda kõrvale pingile ruumi, aga ta otsustas riietusprotseduurid siiski seistes läbi viia. Mulle tundus, et Winku on vähemalt 2 meetrit pikk ja kaalub oma 90 kilo. Tõenäoliselt olid need võidetud medalid, mis ta nii suurena näima panid. Ei kujuta ettegi, kas Martenson üldse Mesikäpa halli mahtunud olekski.
Riidesse hakkasin küll juba tund aega enne starti panema, kuid soenduseks jaoks jäid imekombel napid 15 minutit. Mootori sain käima, kuid paar silindrit olid rivist väljas. Eelstardis uurisin hoolega legendi, otsides sealt ebatavaliselt paigutatud punkte. Kartsin, et kultuurikeskus juures võivad mõned nn kaljupunktid tavapärase all paiknemise asemel hoopis järsaku üleval olla. Jooksin mööda linti stardipunkti ja 10 sekundi pärast oligi minek, hingegi ei jõudnud tõmmata.
Kuna leidsin esimese punkti kaardilt kohe üles, sain sammu aeglustamata kõnniteed mööda edasi tormata. Targemad olid alguses pisut rahulikumad ning lugesid ka parima teevaliku välja. Olin liiga rutakas ja ei suutnud maju jälgida ning jooksin õigest ärapööramiskohast kõvasti mööda. Viga märkasin Piiri tänavat ületades, kui majade asendid ei klappinud kuidagi kaardil märgituga. Tegin mõne rahulikuma sammu ja korrigeerisin vea. Kaotus Mihklile oli etapil 19 sekundit. Isegi Maailmameister kaotas Mihklile 9 sekundit. Ütles, et läks rahulikult – ju ei saanud masinat kohe tööle (või tahtis teistele ka mõne etapivõidu anda).
Teine oli pikk jooksukas Intsasse. Kiirus tundus enam-vähem olevat, aga alati võiks paremini liikuda. Rajalt keerasin ära enne tiiki ja tungisin läbi „valge“ metsa punkti poole. Kivi sain liigagi hästi kätte, oleks oodanud, et raskem on.
Jooksin punktist vasakul olevale teerajale ning enne suurele teele jõudmist lõikasin nurga maha. Võtsin umbes suuna punktile, jooksin orvandisse, üle teeraja ning lage ja kivi paistsidki.
Eelmistel etappidel olin pead murdnud neljanda etapiga ning lõpuks jäi peale parempoolne suusarada mööda kulgev valik. Kaotasin etapil vist 15 sekundit. Kuna jooksukiirus oli suur, tuli enamus kaotusest tõenäoliselt variandi tõttu.
Viies oli jällegi teevalikuga, pakkudes vasakult ringijooksu või otse läbi võsase orvandi murdmist. Ring tundus siiski liiga suur olevat ja seetõttu jooksin otse. Võsa oli täiesti tavaline Põlvamaa mets. Isegi keskmisest parem. Vaheaegade järgi oli see kindel võidukas, nii umbes 15 sekundit. Etapil Wingstedti järel 2. koht.
Kuues oli lihtne, kuid punkti juures pisikest tõusu võttes tundsin järsku, et jalad ei taha enam kanda. Õnneks läks mäest alla 7. poole joostes tunne kohe mööda. Seitsmendaga kaotasin umbes 5 sekundit, sest üritasin otse läbi rohelise raiuda. Teel kaheksandasse nuputasin juba üheksandat etappi.
Olles Põlvas päris palju käinud, ei tekitanud 9. erilist probleemi. Pilk kaardile ja oligi selge, kus KP asub. Joosta jõudsin päris kenasti. Kümnendast jooksin mööda, kuigi vaatasin küll, kus puuderivi lõpeb. Videolt oli näha, et kaotasin järjekordsed 5 sekundit. Üheteistkümnenda punkti olin juba 9ndasse joostes silmanud. Siiski oli raske otsustada, kummalt poolt punkt võtta. Viimasel hetkel läksin soomlanna järel paremalt.
12. oli vist kogu jooksu kõige kehvema kiirusega etapp üldse, sest ei suutnud isegi soomlannast mööda joosta. Lisaks jäin veel paarkümmend meetrit enne punkti seisma ja pöörasin end hetkeks ümber, sest korraks tekkis tunne, et olen punktist juba möödas. Mõistus tuli siiski kohe koju ja kaotust järjekordset 5 sekundit.
Kolmteist kuni viisteist olid lihtsad, kuid jalgades ei olnud enam soovitud särtsu. Kahju. Mõtted liikusid finišisirgele, kus tahtsin kõva spurdi teha. Viimase punkti sain ka täiesti jooksu pealt, nii et tuli lendstart ja 130 meetril ajaks 18 sekundit. Pole küll minu parimate killast, aga Wingstedtil oli sekundi võrra halvem. Aga mis sellest, kokkuvõttes ikkagi kaotasin. Aeg: 15.04, kaotus Wõitjale 1.17. Kaotus 3. kohale 41 sekundit. Kohana sain kirja 21.

Vigadele vaatamata jäi jooksust üsnagi hea mulje. Maastik ei olnud küll eriti tehniline aga kuidagi mõnus oli. Üllatusin, et jõudsin kogu raja mitte häbeneva paneva kiirusega läbida, kuigi oli hetki, kus oleks tahtnud tempot langetada. Teiseks üllatuseks oli esimene koht eestlaste seas, kuna arvasin, et vanal kahuriväel on hooaja lõpus rohkem püssirohtu. Rohkem vist üllatusi ei olnudki. Õigus jah, Wingstedt'ile ei olegi medalid pähe löönud - vastas isegi minusuguse lihtsureliku küsimustele jooksu kohta.