Día onceJärjekordselt läks meelest eelmiste päevade kohta täit tõde kirjutada. Nimelt polnud 10. päeva õhtupoolik midagi nii unine, kui üleeile kirjutasin. Õhtuse easy-ten’i algus oli küll uimane, aga lõpus saime korraliku adrenaliiniannuse, kui meid otsustasid rünnata 4-5 mitte kõige sõbralikuma näo ja olemisega koera. Õnneks olid nende peremehed sealsamas olemas ning suutsid penid lõpuks kinni võtta. Igor Volke klassifikatsiooni järgi oli tegemist 2. astme koerakontaktiga – esimesest astmest jäi puudu vaid maha murdmine ja kuuti vedamine.
11. päeva hommikul käisime taas El Valles jooksmas – mina 6min lõike ja teised pikal otsal. Lõikude eel soojaks joostes oli tunne, et mootoris pole võimu, kuid pärast 4x6 minutit segarežiimi keskel jooksmist oli enesetunne juba palju parem. Kokku nautisin mägesid ja loodust 1h30min jagu.
Heale enestundele vaatamata jätsime Jürgeniga õhtuse treeningu vahele ja käisime tema eelviimase siinoleku päeva tähistamiseks Guardamari kindlust vallutamas. Lootsime olla selle esimesed vallutajad, kuid kohale jõudes tuli välja, et Kastiilia väed olid selle juba 14. sajandil Aragóni riigilt jõuga ära võtnud. Nii jäi meil ainult üle varemeid vaadata ja vaielda Vahemere kohalt leitud pilve tüübi üle. Lõplikku vastust ei andnud ka minu maateaduse konspekt. Kel on soovi pilve liik ise ära määrata, siis pilt on siin.
Día doce
Hommikul viisime Jürgeni Alicante raudteejaama ning seejärel sõitsime u 60 km loodesse Alcoi linna lähistele, et teha 3-4 tunnine matk mägedes. Alguspunkt asus umbes 900 m ümp. Sealt liikusime reipal sammul (pulss umbes 100) mööda väiksemaid teid, terrassidele rajatud põldude vahel, alguses natuke allamäge ja seejärel hakkasime tõusma mäeharjale. Seda mööda liikudes (muidugi olid mõlemas suunas vapustavad vaated) jõudsime 1,5h möödudes 1385 m kõrgusele tipule. Tagasi auto juurde jõudsime 3 tunni ja 52 minuti möödudes. Kordaläinud päev, kuna lisaks vaadetele sai ka natuke geoloogiat meelde tuletatud – mägi oli kaetud keemiliselt murenenud kivimitega (augud ja uurded olid sees) ning leidsin ka merekarbi kivistise. Kuna unustasin fotokale mälukaardi sisse panna, pole matkast ühtki fototõestust.
4 kommentaari:
Markuse palvel tegin veits otsimistööd ja sain jälile, et need põnevad pilved on altocumulus standing lenticularis, ehk siis eesti keeles lihtsalt läätsekujulised pilved. Need kuuluvad kõrgpilvede hulka ja tekivad 6000-12000 m kõrgusel. Lenticular pilvede teke on seotud "seisvate lainete" fenomeniga ja teatud tingimustel võivad need moodustada nähtuse, mida tuntakse "lainepilve" nime all. Lennukipiloodid välivad neid piirkondi tugeva turbulentsi tõttu (Malsroos, pane kõrva taha) aga igasugused õhusliuglemisaparaadid sooritavad seal kõrgusrekordeid tugevate vertikaalsete õhuvoolude abil.
Neid pilvi on segamini aetud ka UFOdega, sest nende välimus stereotüübsele UFOde väljanägemisele on suhteliselt sarnane.
Täpsemalt nendest põnevatest pilvedest ja lisalinke on http://en.wikipedia.org/wiki/Lenticular_cloud
Soovitan soojalt vaadata ka seda pildigaleriid http://www.funtigo.com/valuca?g=25544746&cr=1
Tundub uskumatu ilus, kas pole...
Mihkel jõudis ette:)
Sel aastal sa vist meteoroloogia ja klimatoloogia alused I ei võtnud, sealt oleksid kindlasti vastuse saanud (pilved.pdf, lisapilved.pdf). Eksamil küsis ka, niiet pange kõik kõrva taha!
Kohe tundin ära, et tegu on Altocumulus lenticularis-ega...aga, mis puutub Mihkli kommentaari, siis need pilved ei kuulu kõrgpilvede hulka, vaid nad kuuluvad keskmise kõrgustega pilvede hulka (3500...6000m kõrgusel merepinnast), nt. sarnane pilv on moodustunud Mount Fuji kohale, mille kõrgus on veidi üle 4000m merepinnast. Kõrgpilved on kiudpilved jms.
Postita kommentaar