Día trece
Eilne päev oli pühendatud puhkamisele. Millegipärast tekib alati puhates ja mitte midagi tehes tunne, et väsimust tuleb enam kui trenni tehes. Samamoodi oli ka eile. Seetõttu käisingi õhtul 2002. a juunioride MM-i lühiraja finaali maastikul öises trennis. Joostud rada oli 2 aasta tagune Hiieka korraldatud öise võistluse oma. Liblikad olid ja puha. Eksida polnud raske. Alguses tundsin end üsna kindlalt, aga mingist hetkest alates läksin ülbeks ja hoolimatuks ning lootsin punkte ilma kaardil püsimiseta tabada. Karta on, et selline taktika mulle õnne ei toonud. Kokkuvõttes sain keskmiselähedase soorituse ja kindluse, et Jüriööl ja Tiomilal on võimalik ka lambiga hästi joosta.
Kaardil olev liblikatega rada on minu eilne katsumus.
Día catorce e päevitamise päev
Hommikul kuulsin esimesena asjana pärast ärkamist, et täna on soojem, kui ühelgi teisel päeval varem. Auto termomeeter näitas 24 soojakraadi, loomulikult Celsiuse järgi. Tähendab, et esimene lühikese püksi ilm sel aastal.
Margus ja Kristo tirisid soolajärve ääres 10 km tempokrossi ja mina tegin kohaliku haigla lähedal meedikute valvsa pilgu alla jooksutehnika harjutusi. Oh, kuidas päike ikka küttis:D
Ükski suvepäev ei oleks täielik, kui sinna ei kuuluks päevitamine ja ujumine, mis sai teoks pärast õhtust ÜKEt. Hollandi pensionärid vaatasid ja imestasid, kuidas üks hull põhjamaalane 10-kraadises vees konna ujus. Noorus on ikka hukas. Aga kui tsiteerida kindralit filmist „Vene kalapüügi eripärad“, siis on kõik korras. „Ma ühtin eksisteerimise lättega ja see pakub mulle suurt naudingut.“
Märkamatult on möödunud 2 nädalat, mille jooksul on kogunenud tagasihoidlikud 21 treeningtundi. Tundi arvu tõmbavad muidugi alla 2 täielikku trennivaba päeva (kerge haigus ja sellest taastumine+kontakt kaktusega). Järelejäänud päevade jooksul püüan treeningupäeviku ridadele tekitada palju kvalilteetseid tunde. Homseks näiteks planeerib Margus teevalikutega raja „Leidasse“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar