Días siete y ocho

Día siete

Üleeile mõtlesin pikalt, mis mul kirjutamata jäi ning lõpuks tuli ka meelde. Kui El Vallest kiirteed mööda tagasi sõitsime, möödus meist mitmel korral üks õppesõiduk, neiuga roolis. Lugu poleks üldse imelik, kui meie kiiruseks poleks olnud 130 km/h. Mina nägin palju vaeva, et 1,2-liitrisest (5 klaasi mahla) Yarisest nii palju välja pigistada, ja siis tuleb õppesõiduk ja põrutab meist mööda. Aga kuna selle roolis olev õppur tundus olevat ebastabiilne, siis ei suutnud ta kiirust hoida ning mina möödusin nüüd temast. Mina küll ei mäleta, et autokoolis kiiremini kui 90-ga oleksin sõitnud. Aga siinmail paistab kõik võimalik olevat, mida on selgelt näha ka kinnisvaraarenduses.

Rannaäärsetes turismipiirkondades on kõik vabad krundid täis ehitatud või tööjärgus. Kinnisvarabuum Eestis ei ole kogu Hispaanias toimuva kõrval mitte midagi – linnade kohal kõrguvad kümned ja kümned kraanad, et olenevalt piirkonnast rahuldada kas kasvava turismitööstuse vajadusi või pakkuda kohalikele elanikele paremaid elupindasid.
Üsnagi suvalistesse kohtadesse kiirteede äärde, paikadesse, kus pole midagi peale kidura taimestiku ja kiviklibu, ehitatakse puhkemajade komplekse golfiväljakutega. Kahtlemata on sealne maa odav, kuid mina ei saa aru, mis hinnaga ja mis viisil transporditakse sinna vesi.
Teiseks silmatorkavaks asjaks on näiline looduskaitse puudumine seoses kinnisvaraarendusega. Tundub, et looduse „vägistamine“ kiire kasumi nimel ei tekita kellelegi probleeme. Maha võib võtta viimsegi metsatuka, kuivendada märgalad ja tasandada mäed – peaasi, et maja saaks püsti ja papp voolaks. Loodetavasti ei hakka Eestimaa turistidele kunagi nii palju huvi pakkuma, et oleksime sunnitud nende majutamiseks keset Soomaad ehitama 100-hektarise puhkekeskuse või täitma Lahemaa ranniku hotellidega.

Kuna jutt läks juba negatiivsetele teemadele, siis tuleb nendele ka lisa tuua. Öisel treeningul juhtunud kokkupõrge kaktusega avaldas mõju ka veel laupäeval. Nimelt oli kõige rohkem torkeid saanud parema põlve piirkond nii valus, et isegi kõndida polnud normaalselt võimalik, rääkimata jooksmisest. Siiski käisin lootusrikkalt trenniriietega metsas jalutamas. Aga 1 cm sügavusele tunginud (tõenäoliselt kergelt mürgised) okkad olid mu ikkagi täielikult maha murdnud. Jürgen arvas, et hea, kui mu jalga halvatus ja amputeerimine ei taba.

Día ocho

Täna ei olegi justkui midagi erilist juhtunud. Käisime hommikul tundmatu nimega maastikul, mis on Leida Sevruki auks nimetatud „Leida“-ks. Nimelt olla vanadaam selsamal maastikul ’96. aastal veteranide maailmameistriks tulnud. Teine lugu seoses sama kohaga on pärit Lauri Malsroosi suust, kes oli vanaisaga MM-ile kaasa sõitnud. Mäletan, et ta rääkis juba aastaid tagasi, kuidas ta oli kuskil Hispaanias võistlemas käinud ja tal oli olnud ainult üks konkurent – hiiglaslik inglise poiss, kes jooksis mäekülgedele rajatud terrassidest nagu trepist alla, samal ajal, kui pisike Lauri oli vähemalt topeltarvu samme pidanud tegema. Jooksin samal kaardil juba 2 aastat tagasi, kuid alles täna sain teada, et olengi jõudnud aastaid tagasi räägitud hirmujutu toimumispaika. Neid terrasse nähes ja Lauri juttu uskudes peab küll arvama, et räägitud inglise poisike oli suur, vähemalt 4 meetrit pikk.

Treeninguks oli 1h 55min pikk paljude pikkade tõusudega jooks kruusateedel ja radadel. Alguses tundsin ennast pärast eilset valu käes kannatatud päeva väga hästi, nagu tavaliselt. Ja lõpus olin täielik kapsas, nagu tavaliselt. Kuna Leida mets on suures osas hõre, 3-4m kõrgune männik, siis avanesid radadelt suurepärased vaated, mis toitsid kodumaa tasandikega nüristunud vaimu. Ilm oli ka suurepärane: päike paistis ja sooja võis olla u 17 kraadi.