Veteranide kulla puhul ei õnnitleta*

 * Kontrollimata tsitaat o-legendi suust

Kirjutamise hetkeks on Eesti MV veteranide teatest nii palju aega mööda läinud, et erilisi emotsioone justkui ei olegi. EOL-i tulemuste andmebaasi järgi oli see minu esimene suvine veteranide klassi medal. Suusaorienteerumises on õnnestunud juba 2021. aastal individuaalselt pronks võtta. 

Võistluseks valmistumine algas aktiivselt nädal varem, kui sai näidatud initsiatiivi OK Võru M35-40 klassi võistkondade koostamiseks. Mul on hea meel, et saime kaks tugevat tiimi vaatamata viimase hetkeni kollitanud vigastuste tõttu kokku. Üks mees jäi varussegi. Atleedid olid tugevad: küll oli käidud MM-idel, triatlonidel kui päevakutel. 

Esindusvõistkonna ankrumehe valimine oli üsnagi lihtne, selle koha sai endale Timo; avavahetuse haarasin endale ning töövahetuse õiguse võitles endale tavaraja tulemuste põhjal välja Rain. Tagantjärele vaadates võinuks esindustiimis võtta vabalt koha ka avavahetuse võitja, Võru teise tiimi raudmees Tarmo.

Stardikiirenduse käigus jäi märkamata, kas Uue-Tedre talul oli hea tomatiaasta (kuvatõmmis videoülekandest)

Enda võistlusest ka. 

Stardieelne aeg kulus kuhugi ära, nii et mingit erilist soojendust ei jõudnudki teha. Üsnagi tavaline. Natuke siia-sinna jooksmist, paelade sidumist ja tuligi juba stardialasse siseneda. Stardikiirendusega kihutasin teistest ette, et siis natuke rahulikumalt kaarti saaks vaadata ja hekki lõigatud august turvalisemalt läbi.

Esimene KP üllatas kohe oma lühikese distantsiga. Uimasest orvandist sain selle koheselt kätte. Seejärel algas aga maastiku ebameeldivam osa - risu, alustaimestik, raied. Tõi kohe välja selle päeva kehva vormi. KP 2-ga tegin päeva esimese vea, kui 10-15 sekundit magama panin. Seal saime kokku Olle (Rakvere OK), Tarmo (OK Võru II) ja Maidoga (Kape). Pärast peatset Kape mahajäämist liikusime samas koosseisus sisuliselt lõpuni väikeste hajutusest ja teevalikutest tulenevate erinevustega.

Selline nägi välja maastik 7. kontrollpunkti juures. Iseloomustab ka kogu ülejäänud n-ö valget osa. Tormi(de) järel majandatud (kuvatõmmis videoülekandest).

KP 5-st väljudest olime veel Ollega koos ja Tarmo ka kuskil selja taga, aga seejärel tuli hajutuste erinevus, mis tõi meid uuesti kokku KP 7-s. Selles mõttes rajameistrilt hea töö hajutustega - hoides võistlejad lahus, aga samas ajaliselt lähestikku. KP 7-ga sai maastiku ebameeldivam osa ka läbi, mis nüüd oktoobris oleks kindlasti juba palju mõnusam.

Vaatepunkti (KP 8) jõudsin väikse eduga, kuid tundsin keskuse eel navigeerides teatavat ebakindlust, mis tõi Olle ja Tarmo mulle taas selja taha. KP 8-ni jooksid teadjad tavarajast selgeks saanud metsa väljaveoteed pidi. Mina ajasin aga tarkust kaardilt taga ning - nagu edasine näitab - eksisin mõlemal katsel.

KP-d 10...13 läbisin üksi ning ei pannud (vist) ka konkurente kuskil tähele, aga tõustes KP 14-sse ilmusid Olle ja Tarmo jälle nähtavale ning sealt edasi olime lõpuni üksteise nägemisulatuses. KP 15 ja 16 orvandid oli üsnagi mõttelised ning arusaadavad ainult seetõttu, et neis KP asus. KP 18 ümbrus tekitas nii kaardil kui maastikul ebamäärast arusaama, aga jällegi aitas tähis koha leida. Kui muidu libisesin Tarmolt ja Ollelt jooksuga eest, siis kõhklused KP-dega ja mõned seisakud liitsid trio taas. 

Noolega näidatud kohta läks au ja kuulsus (kuvatõmmis loha.osport.ee-st)

Viimase, 19 KP poole pääsesin teele 9-sekundilise eduga ning püüdsin kiiremaid samme tehes seda ka kasvatada, kuid lohakus ajas mind viimastel meetritel valesse suunda. Arvasin ka lõpuks, et tunnen nüüd viimasesse viiva väljaveotee juba ära, kuid minu valitud haru viis lõuna asemel läände. Kui väikese kaarega punkti jõudsin, kihutasid Olle ja Tarmo juba omakorda 10-sekundilise eduga finiši suunas.

Titaanide heitlus. Oranžis särgis Tarmo annab Ollele keha ja nopib avavahetuse magusa võidu (kuvatõmmis videoülekandest).

Kurvilises lõpukoridoris käis 40+ vanuses meeste vahel kõva andmine ja küünarnukitöö, millest väljus võitjana OK Võru II, alistades Rakvere 3 sekundiga. Pealtvaatajate jaoks oli vist huvitav. Kolmandana ei olnud ka paha vahetust üle anda, aga oleksin lootnud füüsiliselt ja tehniliselt oluliselt parem olla. 

Rain pääseb plaksu abil rajale (kuvatõmmis videoülekandest)

Edasi kulges võistlus nii nagu olin lootnud, sest Rain möödus Tarvost (Rakvere OK) ning andis Timole vahetuse 1 min 12 sek eduga. Vahemärkusena üllatas keskmine vahetus oma eriti lühikese distantsiga. Timol venitas edu Rakvere OK ees lõpuks lausa 7 minuti pikkuseks. Kahe vahetuse järel oli OK Kobras I pronksis kinni, kuid 6. kohalt alustanud Kristo (Peko) alistas 3 konkurenti ja tõi Setomaa klubile kahvatumat karva medalid. OK Võru II koosseis lõpetas Fredi ja Siimu tublide soorituste järel 5. kohal.

O-võistluste üks mõnusamaid osasid on finišijärgne melu, mis hea ilma, burgeri, preemiajoogi ja eesootava autasustamisega eriti hästi mõjus.

Tulemused

Teekonnad

Videoülekanne

23

Kui spordisõpradele seondub nr 23 ikka legendaarse Michael Jordani mängijanumbriga, siis minule jääb vähemalt nädalaks ajaks hingele öiste meistrivõistluste 23. kontrollpunkt, kuhu jätsin medalivõimaluse.

Valgamaal Läti piiri vastas Vaskpalus peetud Eesti MV öised olid pärast eelmise aasta öiste teatava potentsiaaliga jooksu selgi aastal väiksemat sorti eesmärgiks. Tegin selle jaoks viimase 2 nädala jooksul isegi 5 spetsiaalset jooksutreeningut; lisaks olen viimase 3 nädala jooksul kaardistanud 14 tundi Lossinapalo (Lindora) maastikul Võrumaa päevakuks ning vändanud mõned kilomeetrid ratta seljas.

Teel Vaskpallu vaatasime Ninsaga üle eelmisel aastal valminud võimsa Tellingumäe vaatetorni Taheval. Valga suunalt tulles nähtud udulaigud ja ilm andsid lootust nautida Mustjõe luhal udu, kuid see jäägu teiseks korraks. Udu puudus ka rajal, kuigi rajameister oma kommentaaris selleks lootust andis.

Vaade Tellingumäe vaatetornist Mustjõe luhale. Taamal Vanasõõru palu ja silmapiiril Lätimaa

Ettevalmistus rajale minekuks oli tavapärasest rahulikum, aega jäi nii Lauri Silla käest saadud 5000 luumeni tugevusega lambi katsetamiseks, soojenduskaardil maastikuga tutvumiseks kui stressivabaks paelte sidumiseks. Lisaks visualiseerisin kompassitööd, kuna kartsin enim just suunavigu. Lisaks õnnestus viimase startijana kuulda spiikrit rääkimas rohketest vigadest Bermuda kolmnurgas.

Ämbrist haaratud kaart oli valgemgi kui arvasin ja infot lugemata võinuks arvata, et kaardistaja on olnud laisk. Ette rutates võib öelda, et ei olnud laisk, ning vaid mõnes kohas oleksin ise situatsiooni teisi kujutanud. Kohe stardist algas intensiivne kompassitöö, millele sekundeerisin pideva reljeefi lugemisega. Võimas lamp ja kaasvõistlejate kõrgemal või madalamal asuvad valgusvihud aitasid samuti künkaid mõista ja suunda seada. Tempoga ei hakanud üle pingutama.

Sissejuhataval rajaosal hoidsin suunast jõuga kinni (v.a 5. KP, kus isegi jõud ei aidanud)

Algusosast tooksin välja 3 minutit enne startinud Kaarel Hendrik Zernanti üllatavalt varajase nägemise 3. KP juures ning enda liigse joonelt kaldumise 5. KP-sse. Tunnetasin kaldumist juba etapil, aga ei suutnud hästi korrigeerida. 5. KP juures nägin ka teadmata klassi meessportlast kihutamas 20% suurema hooga, mis tekitas korraks küsimuse minu valitud tempo kohta. 6. KP-s olin 4. kohal, 41 sekundit liidripositsioonil olnud Priit Randmanist. Paslik on märkida, et finišis olid kõik eespool olnud minust tagapool ja hilisem võitja Kristo Heinmann tänu neljanda punkti 5+ minutilisele purakale lausa 15. kohal.

Etapi 6-7 teejooksud andsid küll natuke ajule ja jalgadele, kuid tähendasid mõningast ajakaotust

Pikem etapp 7. KP-sse kutsus natuke teid kasutama, mida ka lühikestel lõikudel asukoha täpsustamise ja lihtsama jalgealuse nautimiseks tegin. Tagantjärele tarkusena saanuks joont hoides 10+ sekundit kokku hoida. Kaotus, peamiselt jooksukiiruse arvelt, Kristo etapiajale 55 sekundit. 8. KP eel sai kasutatud vana head valgusfoori tehnikat ja punktirõnga eel hoog korraks nulli lastud, kuna lohud ega helkurita punktitähis ei tahtnud kohe silma paista. 

Kurjakuulutav Bermuda kolmnurk oli võistlejate hanitamiseks paigutatud ruudukujulisse metsakvartalisse. Väljavõttel kõikide seiklejate teekonnad.

9. punkti joostes hakkasin mõistma, mida pidas spiiker Sixten silmas Bermuda kolmnurga all, kui nägin kaardilt etapi viimase veerandi peal valges metsas olevat kõlvikupiiri ja selle taga piklikke lagedaid. Järelikult ootab ees kehvem nähtavus ja laevu uputavad keerised. Sisenesin Bermudasse koos entusiastlikul sammul liikunud Kaarel Hendrikuga, kes aitas tempot ja suunda hoida. Punktile lagipähe aitas aga viia lõpuks kompass ja törts tagumikutunnet. 10. punkt paistis kaardil imelihtne, kuid oodatust hajuvam kõlvikupiir murdis nii mõnegi vapra konkurendi teist korda. Nii õnnestuski mul 11. KP juures trehvata 23 minutit varem startinud Ninsat. Samuti sain seal piirkonnas enda rongi 6 minutit enne rajale saanud klubikaaslase Lauri Pähna. Konkurentide vead tõstsid mind 9. KP-st alates mõneks ajaks ka liidripositsioonile.

Kiireima sammuga lõik, kus olin ka vaheaegade järgi liider. 17. KP eel läheb Kristo virtuaalseks liidriks

Lõik 12. ja 16./17. KP vahel meenutas natuke enam tavapärast orienteerumist Eestimaal koos metsamajandamise värskete tunnustega. KP-d olid ise üsnagi lihtsalt tabatavad, aga teekonnad võinuks nii 13. kui 14. etapil olla sirgemad. Koos Lauri Pähnaga joostes tõusis ka tempo, mida ilmestavad väiksemad kaotused parimatele vaheaegadele ning liidripositsiooni püsimine 16. punktini. 17. etapi alguses olin mõne sekundi jooksul kimbatuses sobivaima valiku tegemisel - teejooks tundus kasvava väsimuse baasil ahvatlevaim, aga kui pikalt? Kas teise sihini või lausa kolmandani ehk tulla 20. punkti juurest peale? Otsuse tegid etapi keskel jalad ise, mis teise sihi eel diagonaalis üle seljandiku sooni lõikasid. Soost seljandikuni oli minu jaoks raja füüsiliselt raskeim lõik, tõusul kõndisin mitu sammu.

22. KP-s olin kindlal hõbedapositsioonil. Hilisemad medalistid Ats Sõnajalg ja Reigo Teervalt jäid veel kaugele.

Kiire lõigu järel kogunenud väsimus realiseerus ebakindlates teevalikutes ja pehmemas sammus etappidel kuni 22. KP-ni. Kaarel Hendriku vagun oli küll kadunud, aga Lauri Pähn näis end üsna mugavalt tundvat ning ka OK Põrgupõhja Jaan Viirmanni (startis 9 min varem) selg ei tahtnud enam soovitud kiirusel läheneda. Kristole andsin lõigul ära 1 min, kuid olin veel kindlal hõbedapositsioonil.

6,5 minutit arutut rapsimist

Ja siis see juhtus, mis vahepeal ikka juhtub. Viga. Sisuliselt esimene ja kohe lõputult pikk. Läbisin etapi 22-23 lausa 8 min 7 sek, kiireim olnud Reigo vaid 1 min 26 sek. Medalid mängiti julmalt ümber minu kahjuks. Osa etapist oli juba tuttav 9. KP-sse mineku ajast. Jooksin vastu kõlvikupiiri ja püüdsin liikuda ümber rohelise. Punktirõnga kirdenurgas olin veel enam-vähem kindel ja lootsin järgmisel hetkel komposteerida, kuid tegelikult kaldusin punktist ida poole rohelise sisse ning ei tabanudki tähist. Sealt edasi kiskus otsimiseks, mille käigus püüdsin tabada ka mingeid äratuntavaid objekte, kuid ebaõnnestunult. 

Tagantjärele on keeruline öelda, miks ma nii palju aega just rohelise seest KP-d otsisin, aga ju oli lummav. Korra-paar plaanisin ka lääne poole teele välja joosta, kuid see plaan katkes kiiresti, kuna tee tundus hirmus kaugel. Olles viiendaks otsimise minutiks punktist juba 150 m kaugusel lõunas, koitis arusaamine, et ma olen liiga kaugele liikunud ja kihutasin sirgjoones põhja poole. Ida-lääne suunalisele teerajale sain pihta, kuid viimaseski otsas tegin auringi ja lähenesin punktile koos taas järele jõudnud Ninsaga. Metsas kõlanud sõnavara jäägu vaid sealviibinute teada.

Kui mina 23. punkti jõudsin, oli pronksi võitnud Reigo virtuaalselt juba järgmises KP-s

Tagantjärele tarkusena mõistsin pühapäeval, et viga venis suureks tõenäoliselt seetõttu, et mul puudus plaan kriisiolukorraks. Kas või klassikaline "mine tagasi kohta, kus viimati oma asukohta teadsid". Või siis ikkagi joosta läände tee peale. Või... Minuti-paariga oleks olukord lahendatud. Harva võistlema jõudes ununes ära, et lisaks positiivsetele stsenaariumitele tuleb mõelda ka negatiivsetele.

Lõpuponnistus tõi kaasa päeva teise vea 24. punktiga

Vihasena eelviimasesse joostes kihutasin Ninsalt ja Lauri Pähnalt eest, kuid sattusin ka järgmisega pisiveale ja jäin neist taas maha, mille korrigeerisin küll kiire jooksuga tagasi. Lõpuspurt oli Lauril muljetavaldav ja ei hakanud isegi proovima.

Finišimärge. Foto: Küll Leola / Võrumaa Spordiliit

Mahalugemisse minnes kuulsin spiikrit minust rääkimas, aga ei olnud veel kindel, millise infoga mind vastu võetakse. Sain aru, et olin raadiopunktis olnud teine, aga lõpuks? Alles inteka järel vaatasin seinalt pettumust valmistavat resultaati.

Eesti MV 5. koht. A. Tarasovs osales kõikide eelduste kohaselt väljaspool arvestust.

38-aastase ja minimaalselt treeniva endise sportlasena võiks ju olla oma 5. kohaga rahul, aga ei ole. Tundsin sel ööl, et pea ja jalad on enamaks valmis, ja põhimõtteliselt ju olidki. Sestap pettumust. Vähemalt saan kaasa võtta teadmise, et teine kord lähen starti arvestusega, et võib ka vigu tulla, ja siis juba oskan loodetavasti need paremini minimeerida.

Õnnitlused medalistidele ja kõikidele oma jooksu ja tulemusega rahul olnutele!

Tulemused

GPS jälgimine

Lohad