Lõunalaagri vaibi

Hommikujooksud pole kunagi minu teema olnud ning kunagi õnnestus isegi mõnes laagris kohustuslikuks kuulutatud hommikujooksudest kõrvale hiilida. Eelmisel nädalal Lissabonis viibides aga viilimise tunnet ei olnud, kuna majutuse uksest välja astudes sai kohe maailmatasemel sprindimaastikul joosta.

Esmalt aga töist juttu

Lissaboni tõi mind Web Summiti tehnoloogiakonverents, kus kogusin kolme päeva jooksul tööalaseid teadmisi ja inspiratsiooni. 70 000 osalejaga konverents pakkus esinejaid 15 laval ning üles astusid nii tuntud poliitikud, teadlased, tehnoloogiainimesed, sportlased kui meelelahutajad. Kuulasin huviga nii veebi loojat Sir Tim Berners-Leed, Vene opositsioonipoliitikut Julia Navalnajat, 10-kordset NBA All-Star mängijat ja nüüdset veiniärimeest Carmelo Anthonyt, neljakordset olümpiavõitjat Sir Mo Farah'd kui üldsusele vähem tuntud nimedega IT-maailma tippjuhte ja spetsialiste. 

Targad ja edasijõudnud esinejad Web Summiti pealaval

Web Summiti läbivaks teemaks oli tehisintellekt (AI), mida Microsofti aseesimees Brad Smith nimetas neljanda tööstusrevolutsiooni käivitajaks. AI-optimismile oli ka tõsiseid professoritest oponeerijaid - ilmselt õigustatult - kes soovitasid pidurdada püüdlemist potentsiaalselt destruktiivse täieliku tehisaru (AGI - artifical general intelligence) poole ning piirduda spetsiifilisteks ülesanneteks loodavate AI-tööriistade (tool AI) arendamisega inimkonna hüvanguks. Märkmeid sai tehtud nii palju, et ilmselt on tarvis kokkuvõtte tegemiseks kasutada mõnda AI tööriista.

Esimene sprint

Nagu mainitud, sai sprindirajale minna kohe kortermajutuse uksest. Elasime töökaaslasega Lissaboni vanimas, kitsaste käänuliste tänavatega jõe ja mäe vahel asuvas Alfama linnajaos. Kaardid leidsin enne reisi omaps.worldofo.com lehelt. Andku autorid ja omanikud andeks üks printimine. Muideks, omajagu teisi välismaiseid kaarte on raha eest kätte saadavad lehelt omaps.io.

Esimese hommiku rada

Saabumisele järgneval hommikul läbisin keskmises tempos 2016. a Lissaboni rahvusvahelise O-miitingu (WRE) naiste raja. Pidevalt tuli joosta üles-alla, teha järske pöördeid, ronida treppidest; vahepeal läbida mõned kangialused ja nautida vaateid Tejo jõele. Apelsinipuudki ei puudunud valemist.

Apelsinipuud mõjusid eriti lõunamaiselt

Tehniliselt polnud rada kontimurdev, vaid hoidis aju pidevalt töös ja ergutas meeli. Linn oli enne kl 8 veel vaikne, vaid mõned jalutajad ning äripäevaks valmistujad. Raja läbimisel kulus 21,5 minutit. 2016. a võitis Marika Teini 6,5 min parema ajaga.

Teine sprint

Teise hommiku rada

Teisel päeval tegin ajarännaku - kaart oli eelmisest neli aastat vanem ning stardikoht Sao Jorge kindluses, mille portugallased 1147. a endale Almoraviidide dünastialt vallutasid. Paraku oli hommikul enne kl 8 kindlus kinni (hiljem 15 € piletiga), nii et kuus esimest KP-d jäid võtmata. Aga see ei rikkunud rõõmu ja eelmise päeva võrreldes sai näha nii uusi kui juba tuttavaid tänavaid, treppe ning ka mõningasi kusehaisuseid urkaid. 

Vaade varahommikusele Alfamale ja Tejo jõele

Konverentsile kiirustades jätsin ära ka viimased kaks KP-d Baixa linnajaos, mis korrapärasusega meenutab moodsat linna, kuid on tegelikult juba 18. sajandi teisest poolest, Lissaboni maavärina järgsest ajast. Omal ajal võitis võistluse Diogo Miguel enam kui 25-minutilise ajaga, minul kulus ca 2/3 läbimiseks 28,5 minutit.

Lõppsõna

Tagantjärele tarkusena võinuks mõne maastiku veel otsida, kuna ilma kaardita polnud kolmandal hommikul üldsegi nii tore joosta. Kojulennu eel sai üle vaadatud ka Sao Jorge kindluse müüride labürint.

Sao Jorge kindluses

Konverents oli hea. Järgmisel aastal äkki jälle.

XXXIV Krusensterni Jooks

Elu ja jooksuisu viib huvitavatele võistlustele. Kui neljapäeval sai Tartus joostud XXX Jürka jooksul, siis pühapäev viis hoopis Raplamaale Krusensterni jooksule. Päris nii suur jooksuisu ei olnud, et Tartust kohale oleks enda ajanud, aga olles Tallinnas, tundus pühapäeval tundmatutel Purila-Hagudi teedel jooksmine mõnusa plaanina.

Stardipaigas Purila bussipeatuses

Jooksu stardipaik oli Purila bussipeatuses, kus toimus ka registreerimine, ning finiš 4,1 km kaugusel Hagudi mõisa alleel. Hagudi mõisas sündis 1770. aastal Adam Johann von Krusenstern - baltisaksa päritolu meresõitja, kes aastatel 1803-1806 purjetas laevaga Nadežda ümber maailma. Admiral Krusensterni aadlisuguvõssa kuulub ka 2021. a orienteerumissprindi maailmameister, rootslane Isac von Krusenstjerna.

4,1 km pikkune võistlustrass Purilast Hagudisse

Kaunis sügisilmas joostud võistluse rada kulges terves ulatuses asfaldil - esimesed paar kilomeetrit Purila-Hagudi käänulisel ja mõne tõusuga teel, seejärel kilomeetri jagu kergliiklusteel Tallinn-Rapla maantee ääres ja viimane ots sirgel mõisaalleel allamäge finišiga. 

Avakilomeetri kerget tõusu palistasid kuldkollased kahisevad lehevallid

Stardis oli ca 70 osalejat, kuuldavasti on tavaline 80-120 ning on olnud ka 200 osalejaga aastaid. Väike osalejate arv ei tähendanud aga nõrka taset, nii et joonelt kihutati kohe minu jaoks liiga kiiresti edasi. Kellale piiludes oli esimese paari-kolmesaja meetri tempo 3.15 min/km. Lasin üsna kiirelt ka sammu lõdvemaks ning hilisema naiste võitja, Liliana Torni mööda, ja jäin edasi punnitama koos Seiklushundi mütsi kandnud Tauri Valguga.

L. Torn libises eest ning maksimaalselt võis vaheks olla kuni 10 sekundit, aga püüdsin kurvides võtta nii optimaalse joone kui võimalik, et samme säästa ja vahet mitte liiga pikaks lasta. Ei tea, kas sellest kasu oli, aga vähemalt oli, millele raske pingutuse ajal tähelepanu suunata. T. Valk püsis minu selja taga kuni kergliiklusteelt maha keeramiseni. 

Hagudi mõisa lagunev häärber

Enam kui kilomeetripikkusel häärberi suunas mineval alleel tõstsin tempot, kuna silmapiiril paistis ka 3 meessportlast, kellele lootsin lähemale jõuda. Raske oli ja pidin end ise utsitama. Samas ei pannud endast kõike välja - milleks?. L. Tornist mööda ei oleks tahtnud ka joosta, oleks olnud paras dick move. Kiirelt startinud Rapla jooksuklubi noormehed ei andnudki tempos järele ning võitja Kalev Hõlpus lõpetas 13 min 9 sekundiga.

Tublimad kutsuti Krusensteri mälestuskivi ette asetatud poodiumile

Nii nagu heas mõttes külavõistlustel kipub olema, jagus ka Hagudis (loosi)auhindu pea pooltele osalejatele - küll tööriistu, küll kunsti ja kringleid. Minu üldarvestuse 9. ja meeste 8. koht poodiumile ei lubanud, aga kruvikeerajate komplekti ja T-särgi õnnelik omanik olen loosiratta tahtel küll.

Kui tuleval aastal toimub eelduste kohaselt 35. Krusensterni jooks, soovitan osaleda. Loodetavasti tuleb kunagi starti ka Isac von Krusenstierna. Jälgida tasub Rapla Jooksuklubi kodulehte.

Tulemused

XXX Jüri Stabrovski mälestusvõistlus krossijooksus

16. oktoobril peeti Anne kanali ääres varalahkunud jooksusõbra Jüri Stabrovski mälestuseks kammerlik jooksuüritus natuke enam kui 60 osalejaga.

Olles 2006. antud võistlusel esikoha noppinud, jäi see vähereklaamitud võistlus mulle sellest ajast meelde ja teadaolevalt vahepealse 18 a jooksul ma sinna rohkem sattunud ei olegi. Hea, et sel aastal jõudsin, sest kohapeal räägiti võimalikust viimasest Jürka jooksust.

Plakat ja puha. 

Kui ammustel aegadel oli tegu krossijooksuga Ihaste radadel, siis praegusel ajal Anne kanali ümber peetud u 1,7 km pikkusel ringil oli see valdavalt kõvakattega teedel. Algus taliujula ees murul, seejärel 1 km jagu asfaltkattel ja tagasipöörde järel valdavalt kruusakattel. Vaid viimased paarsada meetrit rannaliival. Kes tahtis, sai ka alguse asfaltkattega kergliiklustee asemel selle kõrval kruusaribal joosta. Naised jooksid 2 ringi ja mehed 3. Alustasime veel valges kl 18.30, kuid pimenes kiiresti, nii et viimane ring oli juba päris hämar.

Joosti 3 ringi ümber Anne kanali. Stardist kaardil näidatud 1 km märgini oli asfalt, sealt edasi kruus ning 5 km märgist lõpuni oli liiv.

Stardist tuiskasid kiiremad kaks jooksjat - Arseni Loginov ja Lauri Enn kohe eest ja mina jäin koos Rein Varesega omavahel pusima. Tema oma ilusa jooksusammuga kruusal paar sammu ees ja mina üle kanna sammuga asfaldil. Poolteist ringi pidasin vastu, aga siis venis vahe 5 sekundit kilomeetri peale pikemaks. Tema tõstis natuke tempot ja mina jäin aeglasemaks.

Kolmas kilomeeter vajus ära

Viimasel ringil asfaltilt kruusale pöörates, kui vahe oli ehk 15 sek, püüdsin korra veel vajutada, aga 200 m kiirema sammu järel sai toss otsa. Paar sekundit sain ehk lähemale, aga nägin, et järelejäänud 400m mind enam mööda ei vii. Tervislik ei oleks ka olnud. Nii ületasin lõpujoone 4. kohaga. 

Valik koju toodud rikkalikust auhinnast

Autasustamislaud oli Jürka jooksule kohaselt rikkalik ja sain minagi oma vanuseklassis esikoha eest nii pirnimahla, lauanõusid kui habemeajamistarbeid. Minu klassis (1985-2004. a sündinud) sai teise koha distantsi vapralt jalaproteesiga läbinud Mathias Henrik Paas.

Vanuseklassi poodiumil

Toredale pisikesele jooksuvõistlusele mõeldes oleks tore, kui see jääks edasi kestma, aga märgiline 30. kord annab õiguse ka joon alla tõmmata ja mälestada ja mäletada Jüri muul moel.

Meeste 5,1 km (kella järgi 5,26 km) läbis 13 osalejat.

Tulemused

Lõuna-Eesti Postimehe uudis

Munamäe-Võru maastikujooks

Ajalooarhiive ei hakanud lappama, aga arvaks, et tänavune Munamäe-Võru maastikujooks võis minu jaoks olla umbes 12. Arvestan sinna sisse ka nooruspõlve 4 km distantsid. Tänavune jooks oli ise aga juba järjekorras 40. 

Miks see võistlus elab ja miks ma sinna ikka ja jälle minna tahan? Stardieelne visiit Munamäe torni, sügisvärvid, kiired laskumised ja teravad tõusud ning finiš nooruspõlve treeningpaigas Kubjal. Sellest piisab.

Varasemalt Haanja ja nüüd Rõuge vald lubab osalejad stardi eel tasuta vaatetorni. Meeldiv boonus

Kui tavaliselt kaob aastatega vorm ja rajad tunduvad justkui pikemad, siis Munamäe-Võru maastikujooksu rada ongi aastatega pikemaks veninud. Aastaid tagasi reklaamiti distantsiks 13,1 km, aga tänavu jooksime juba 14,8 km. Veel 4 a tagasi näitas Polari kell 14,3 km. Klassikalisele trassile, millel ca 2003. a alustasin, on tulnud uue nägemusega maaomanikke, aga vististi ka korraldaja soove vähendada kõvakatte osakaalu. Stardi- ja finišipaiga kõrgus on ikka sama - 276 m. ümp. Munamäe jalamil ja 83 m Kubjal. Kuigi rada justkui aina langeb, siis tegelikkuses on profiil nagu Haanjamaal ikka: üles-alla. 

Jooksjate vägi on Kubja poole teele lastud (pilt: Võrumaa Spordiliidu galerii)

Stardipauk käis 12.30 ning esimene kilomeeter Haanja kooli juures sai täis juba kell 12.33.31. Kuniks rada neljanda kilomeetri alguses Tsiamäe tõusude järel metsateedele pööras, püsis tempo veel alla 4 min/km. Sealt finišini oli iga kilomeeter juba üle selle piiri. Tsiamäe kandis kujunes välja ka kummipaelana kokku ja lahku käinud jooksjate seltskond, milles edasise 10 km veetsin. Sõltuvalt jooksjast sobis mõnele enam metsatee ja teisele raiesmikule trimmerdatud rajalõik või juurikane laskumine.

Kui traditsiooniliselt on esimene joogipunkt 6 km lõpus Jaanimäel endise spordibaasi kõrval, siis sel korral paistsid seal olevat vaid kaasaelajad ning liikluse ohjajad, kelle seas ka 82-aastane iginoor, 1967. a Tartu maratoni võitja Ruudi. Teisigi teeületusi, Kasaritsa-Rõuge ja Kasaritsa-Käätsot olid turvamas klubikaaslased. Nii kaua, kui mäletan, on OK Võru korraldusel üks eestvedajatest olnud ning jõu ja väega panustanud. Ametlik joogipunkt tuli ka, ca 7 km peal, kuid isetekkelisi värskendusvõimalusi oli hiljemgi.

Konrad Mägi. Kasaritsa maastik 1916-1921 (pilt: Enn Kunila kunstikollektsioon).

Jaanimäest alates maastik ka avardus ning jooksjad kulgesid üle kunagiseid kunstnikke lummanud Kasaritsa maastike. Pintsleid ja palette kehakultuurlastel kaasas ei olnud, kuid mõne jooksja jalad käisid konradmäeliku hoogsusega küll. Neid jooksjaid vaadates tuleb tõdeda, et pole ilusaid ja koledaid jooksusamme, vaid ainult kiired ja aeglased.

Möödumine M40 klassi konkurendist Kasaritsa-Meegomäe tee ületamisel

Kümnendal kilomeetril, Kasaritsa kandis tekkis tunne, et Kubja ei olegi enam nii kaugel ning ka grupis hakati positsioone kindlustama ja ümber mängima. Endal õnnestus sealt alates kolm skalpi võtta. Esmalt ühest nooremast härrast järsul metsavahelisel allamäge lõigul, seejärel kilomeeter hiljem M40 klassi võistlejast pere kaasaelamisest tiivustatuna Kasaritsa-Meegomäe maantee ületamisel, ning viimaks naiste võitjast Laura Lillepuust Andsumäelt laskudes. 

Raja lõpuosa kõige meeleolukam lõik - Andsumäe hüppetorni kõrvalt 35 m alla ja 20 m Kuradimäkke üles

Andsumägi väärib ära märkimist, sest seal kukkus juurikane rada paarisaja meetri jooksul ca 35 m allapoole. Antud laskumist on nimetatud ka downkilliks, aga sellega veel meeleolukas lõik ei lõppenud - Perajärve kausist tuli uuesti välja tõusta Kuradimäele. Enam kui 20-meetrisel tõusul ei saanud kõnnisammu lubada, sest naissportlane L. Lillepuu oli sel päeval tõesti heas vormis ja ei olnud veel maha jäänud. 

1 tunni 2 minuti ja 56 sekundiga üle finišijoone (pilt: Võrumaa Spordiliidu galerii)

Pärast Kuradimäge jäi järele kilomeetri jagu üsnagi tasast maad, üldiselt ikka allamäge, mis kella järgi distantsi aeglaseimaks (4.41 min/km) osutus, kuid siiski mitte nii aeglaseks, et mitte enda positsiooni hoida ja 11. kohaga üle joone tulla.

Kokku osales Munamäe-Võru maastikujooksu ajavõtuga distantsidel 247 osalejat. Koroona-eelse 300-ni on veel minna, aga tollast tungi ei tule vist /demograafilise olukorra tõttu) niipea.

Ürituse koduleht

Tulemused

Pildigalerii

Veteranide kulla puhul ei õnnitleta*

 * Kontrollimata tsitaat o-legendi suust

Kirjutamise hetkeks on Eesti MV veteranide teatest nii palju aega mööda läinud, et erilisi emotsioone justkui ei olegi. EOL-i tulemuste andmebaasi järgi oli see minu esimene suvine veteranide klassi medal. Suusaorienteerumises on õnnestunud juba 2021. aastal individuaalselt pronks võtta. 

Võistluseks valmistumine algas aktiivselt nädal varem, kui sai näidatud initsiatiivi OK Võru M35-40 klassi võistkondade koostamiseks. Mul on hea meel, et saime kaks tugevat tiimi vaatamata viimase hetkeni kollitanud vigastuste tõttu kokku. Üks mees jäi varussegi. Atleedid olid tugevad: küll oli käidud MM-idel, triatlonidel kui päevakutel. 

Esindusvõistkonna ankrumehe valimine oli üsnagi lihtne, selle koha sai endale Timo; avavahetuse haarasin endale ning töövahetuse õiguse võitles endale tavaraja tulemuste põhjal välja Rain. Tagantjärele vaadates võinuks esindustiimis võtta vabalt koha ka avavahetuse võitja, Võru teise tiimi raudmees Tarmo.

Stardikiirenduse käigus jäi märkamata, kas Uue-Tedre talul oli hea tomatiaasta (kuvatõmmis videoülekandest)

Enda võistlusest ka. 

Stardieelne aeg kulus kuhugi ära, nii et mingit erilist soojendust ei jõudnudki teha. Üsnagi tavaline. Natuke siia-sinna jooksmist, paelade sidumist ja tuligi juba stardialasse siseneda. Stardikiirendusega kihutasin teistest ette, et siis natuke rahulikumalt kaarti saaks vaadata ja hekki lõigatud august turvalisemalt läbi.

Esimene KP üllatas kohe oma lühikese distantsiga. Uimasest orvandist sain selle koheselt kätte. Seejärel algas aga maastiku ebameeldivam osa - risu, alustaimestik, raied. Tõi kohe välja selle päeva kehva vormi. KP 2-ga tegin päeva esimese vea, kui 10-15 sekundit magama panin. Seal saime kokku Olle (Rakvere OK), Tarmo (OK Võru II) ja Maidoga (Kape). Pärast peatset Kape mahajäämist liikusime samas koosseisus sisuliselt lõpuni väikeste hajutusest ja teevalikutest tulenevate erinevustega.

Selline nägi välja maastik 7. kontrollpunkti juures. Iseloomustab ka kogu ülejäänud n-ö valget osa. Tormi(de) järel majandatud (kuvatõmmis videoülekandest).

KP 5-st väljudest olime veel Ollega koos ja Tarmo ka kuskil selja taga, aga seejärel tuli hajutuste erinevus, mis tõi meid uuesti kokku KP 7-s. Selles mõttes rajameistrilt hea töö hajutustega - hoides võistlejad lahus, aga samas ajaliselt lähestikku. KP 7-ga sai maastiku ebameeldivam osa ka läbi, mis nüüd oktoobris oleks kindlasti juba palju mõnusam.

Vaatepunkti (KP 8) jõudsin väikse eduga, kuid tundsin keskuse eel navigeerides teatavat ebakindlust, mis tõi Olle ja Tarmo mulle taas selja taha. KP 8-ni jooksid teadjad tavarajast selgeks saanud metsa väljaveoteed pidi. Mina ajasin aga tarkust kaardilt taga ning - nagu edasine näitab - eksisin mõlemal katsel.

KP-d 10...13 läbisin üksi ning ei pannud (vist) ka konkurente kuskil tähele, aga tõustes KP 14-sse ilmusid Olle ja Tarmo jälle nähtavale ning sealt edasi olime lõpuni üksteise nägemisulatuses. KP 15 ja 16 orvandid oli üsnagi mõttelised ning arusaadavad ainult seetõttu, et neis KP asus. KP 18 ümbrus tekitas nii kaardil kui maastikul ebamäärast arusaama, aga jällegi aitas tähis koha leida. Kui muidu libisesin Tarmolt ja Ollelt jooksuga eest, siis kõhklused KP-dega ja mõned seisakud liitsid trio taas. 

Noolega näidatud kohta läks au ja kuulsus (kuvatõmmis loha.osport.ee-st)

Viimase, 19 KP poole pääsesin teele 9-sekundilise eduga ning püüdsin kiiremaid samme tehes seda ka kasvatada, kuid lohakus ajas mind viimastel meetritel valesse suunda. Arvasin ka lõpuks, et tunnen nüüd viimasesse viiva väljaveotee juba ära, kuid minu valitud haru viis lõuna asemel läände. Kui väikese kaarega punkti jõudsin, kihutasid Olle ja Tarmo juba omakorda 10-sekundilise eduga finiši suunas.

Titaanide heitlus. Oranžis särgis Tarmo annab Ollele keha ja nopib avavahetuse magusa võidu (kuvatõmmis videoülekandest).

Kurvilises lõpukoridoris käis 40+ vanuses meeste vahel kõva andmine ja küünarnukitöö, millest väljus võitjana OK Võru II, alistades Rakvere 3 sekundiga. Pealtvaatajate jaoks oli vist huvitav. Kolmandana ei olnud ka paha vahetust üle anda, aga oleksin lootnud füüsiliselt ja tehniliselt oluliselt parem olla. 

Rain pääseb plaksu abil rajale (kuvatõmmis videoülekandest)

Edasi kulges võistlus nii nagu olin lootnud, sest Rain möödus Tarvost (Rakvere OK) ning andis Timole vahetuse 1 min 12 sek eduga. Vahemärkusena üllatas keskmine vahetus oma eriti lühikese distantsiga. Timol venitas edu Rakvere OK ees lõpuks lausa 7 minuti pikkuseks. Kahe vahetuse järel oli OK Kobras I pronksis kinni, kuid 6. kohalt alustanud Kristo (Peko) alistas 3 konkurenti ja tõi Setomaa klubile kahvatumat karva medalid. OK Võru II koosseis lõpetas Fredi ja Siimu tublide soorituste järel 5. kohal.

O-võistluste üks mõnusamaid osasid on finišijärgne melu, mis hea ilma, burgeri, preemiajoogi ja eesootava autasustamisega eriti hästi mõjus.

Tulemused

Teekonnad

Videoülekanne

23

Kui spordisõpradele seondub nr 23 ikka legendaarse Michael Jordani mängijanumbriga, siis minule jääb vähemalt nädalaks ajaks hingele öiste meistrivõistluste 23. kontrollpunkt, kuhu jätsin medalivõimaluse.

Valgamaal Läti piiri vastas Vaskpalus peetud Eesti MV öised olid pärast eelmise aasta öiste teatava potentsiaaliga jooksu selgi aastal väiksemat sorti eesmärgiks. Tegin selle jaoks viimase 2 nädala jooksul isegi 5 spetsiaalset jooksutreeningut; lisaks olen viimase 3 nädala jooksul kaardistanud 14 tundi Lossinapalo (Lindora) maastikul Võrumaa päevakuks ning vändanud mõned kilomeetrid ratta seljas.

Teel Vaskpallu vaatasime Ninsaga üle eelmisel aastal valminud võimsa Tellingumäe vaatetorni Taheval. Valga suunalt tulles nähtud udulaigud ja ilm andsid lootust nautida Mustjõe luhal udu, kuid see jäägu teiseks korraks. Udu puudus ka rajal, kuigi rajameister oma kommentaaris selleks lootust andis.

Vaade Tellingumäe vaatetornist Mustjõe luhale. Taamal Vanasõõru palu ja silmapiiril Lätimaa

Ettevalmistus rajale minekuks oli tavapärasest rahulikum, aega jäi nii Lauri Silla käest saadud 5000 luumeni tugevusega lambi katsetamiseks, soojenduskaardil maastikuga tutvumiseks kui stressivabaks paelte sidumiseks. Lisaks visualiseerisin kompassitööd, kuna kartsin enim just suunavigu. Lisaks õnnestus viimase startijana kuulda spiikrit rääkimas rohketest vigadest Bermuda kolmnurgas.

Ämbrist haaratud kaart oli valgemgi kui arvasin ja infot lugemata võinuks arvata, et kaardistaja on olnud laisk. Ette rutates võib öelda, et ei olnud laisk, ning vaid mõnes kohas oleksin ise situatsiooni teisi kujutanud. Kohe stardist algas intensiivne kompassitöö, millele sekundeerisin pideva reljeefi lugemisega. Võimas lamp ja kaasvõistlejate kõrgemal või madalamal asuvad valgusvihud aitasid samuti künkaid mõista ja suunda seada. Tempoga ei hakanud üle pingutama.

Sissejuhataval rajaosal hoidsin suunast jõuga kinni (v.a 5. KP, kus isegi jõud ei aidanud)

Algusosast tooksin välja 3 minutit enne startinud Kaarel Hendrik Zernanti üllatavalt varajase nägemise 3. KP juures ning enda liigse joonelt kaldumise 5. KP-sse. Tunnetasin kaldumist juba etapil, aga ei suutnud hästi korrigeerida. 5. KP juures nägin ka teadmata klassi meessportlast kihutamas 20% suurema hooga, mis tekitas korraks küsimuse minu valitud tempo kohta. 6. KP-s olin 4. kohal, 41 sekundit liidripositsioonil olnud Priit Randmanist. Paslik on märkida, et finišis olid kõik eespool olnud minust tagapool ja hilisem võitja Kristo Heinmann tänu neljanda punkti 5+ minutilisele purakale lausa 15. kohal.

Etapi 6-7 teejooksud andsid küll natuke ajule ja jalgadele, kuid tähendasid mõningast ajakaotust

Pikem etapp 7. KP-sse kutsus natuke teid kasutama, mida ka lühikestel lõikudel asukoha täpsustamise ja lihtsama jalgealuse nautimiseks tegin. Tagantjärele tarkusena saanuks joont hoides 10+ sekundit kokku hoida. Kaotus, peamiselt jooksukiiruse arvelt, Kristo etapiajale 55 sekundit. 8. KP eel sai kasutatud vana head valgusfoori tehnikat ja punktirõnga eel hoog korraks nulli lastud, kuna lohud ega helkurita punktitähis ei tahtnud kohe silma paista. 

Kurjakuulutav Bermuda kolmnurk oli võistlejate hanitamiseks paigutatud ruudukujulisse metsakvartalisse. Väljavõttel kõikide seiklejate teekonnad.

9. punkti joostes hakkasin mõistma, mida pidas spiiker Sixten silmas Bermuda kolmnurga all, kui nägin kaardilt etapi viimase veerandi peal valges metsas olevat kõlvikupiiri ja selle taga piklikke lagedaid. Järelikult ootab ees kehvem nähtavus ja laevu uputavad keerised. Sisenesin Bermudasse koos entusiastlikul sammul liikunud Kaarel Hendrikuga, kes aitas tempot ja suunda hoida. Punktile lagipähe aitas aga viia lõpuks kompass ja törts tagumikutunnet. 10. punkt paistis kaardil imelihtne, kuid oodatust hajuvam kõlvikupiir murdis nii mõnegi vapra konkurendi teist korda. Nii õnnestuski mul 11. KP juures trehvata 23 minutit varem startinud Ninsat. Samuti sain seal piirkonnas enda rongi 6 minutit enne rajale saanud klubikaaslase Lauri Pähna. Konkurentide vead tõstsid mind 9. KP-st alates mõneks ajaks ka liidripositsioonile.

Kiireima sammuga lõik, kus olin ka vaheaegade järgi liider. 17. KP eel läheb Kristo virtuaalseks liidriks

Lõik 12. ja 16./17. KP vahel meenutas natuke enam tavapärast orienteerumist Eestimaal koos metsamajandamise värskete tunnustega. KP-d olid ise üsnagi lihtsalt tabatavad, aga teekonnad võinuks nii 13. kui 14. etapil olla sirgemad. Koos Lauri Pähnaga joostes tõusis ka tempo, mida ilmestavad väiksemad kaotused parimatele vaheaegadele ning liidripositsiooni püsimine 16. punktini. 17. etapi alguses olin mõne sekundi jooksul kimbatuses sobivaima valiku tegemisel - teejooks tundus kasvava väsimuse baasil ahvatlevaim, aga kui pikalt? Kas teise sihini või lausa kolmandani ehk tulla 20. punkti juurest peale? Otsuse tegid etapi keskel jalad ise, mis teise sihi eel diagonaalis üle seljandiku sooni lõikasid. Soost seljandikuni oli minu jaoks raja füüsiliselt raskeim lõik, tõusul kõndisin mitu sammu.

22. KP-s olin kindlal hõbedapositsioonil. Hilisemad medalistid Ats Sõnajalg ja Reigo Teervalt jäid veel kaugele.

Kiire lõigu järel kogunenud väsimus realiseerus ebakindlates teevalikutes ja pehmemas sammus etappidel kuni 22. KP-ni. Kaarel Hendriku vagun oli küll kadunud, aga Lauri Pähn näis end üsna mugavalt tundvat ning ka OK Põrgupõhja Jaan Viirmanni (startis 9 min varem) selg ei tahtnud enam soovitud kiirusel läheneda. Kristole andsin lõigul ära 1 min, kuid olin veel kindlal hõbedapositsioonil.

6,5 minutit arutut rapsimist

Ja siis see juhtus, mis vahepeal ikka juhtub. Viga. Sisuliselt esimene ja kohe lõputult pikk. Läbisin etapi 22-23 lausa 8 min 7 sek, kiireim olnud Reigo vaid 1 min 26 sek. Medalid mängiti julmalt ümber minu kahjuks. Osa etapist oli juba tuttav 9. KP-sse mineku ajast. Jooksin vastu kõlvikupiiri ja püüdsin liikuda ümber rohelise. Punktirõnga kirdenurgas olin veel enam-vähem kindel ja lootsin järgmisel hetkel komposteerida, kuid tegelikult kaldusin punktist ida poole rohelise sisse ning ei tabanudki tähist. Sealt edasi kiskus otsimiseks, mille käigus püüdsin tabada ka mingeid äratuntavaid objekte, kuid ebaõnnestunult. 

Tagantjärele on keeruline öelda, miks ma nii palju aega just rohelise seest KP-d otsisin, aga ju oli lummav. Korra-paar plaanisin ka lääne poole teele välja joosta, kuid see plaan katkes kiiresti, kuna tee tundus hirmus kaugel. Olles viiendaks otsimise minutiks punktist juba 150 m kaugusel lõunas, koitis arusaamine, et ma olen liiga kaugele liikunud ja kihutasin sirgjoones põhja poole. Ida-lääne suunalisele teerajale sain pihta, kuid viimaseski otsas tegin auringi ja lähenesin punktile koos taas järele jõudnud Ninsaga. Metsas kõlanud sõnavara jäägu vaid sealviibinute teada.

Kui mina 23. punkti jõudsin, oli pronksi võitnud Reigo virtuaalselt juba järgmises KP-s

Tagantjärele tarkusena mõistsin pühapäeval, et viga venis suureks tõenäoliselt seetõttu, et mul puudus plaan kriisiolukorraks. Kas või klassikaline "mine tagasi kohta, kus viimati oma asukohta teadsid". Või siis ikkagi joosta läände tee peale. Või... Minuti-paariga oleks olukord lahendatud. Harva võistlema jõudes ununes ära, et lisaks positiivsetele stsenaariumitele tuleb mõelda ka negatiivsetele.

Lõpuponnistus tõi kaasa päeva teise vea 24. punktiga

Vihasena eelviimasesse joostes kihutasin Ninsalt ja Lauri Pähnalt eest, kuid sattusin ka järgmisega pisiveale ja jäin neist taas maha, mille korrigeerisin küll kiire jooksuga tagasi. Lõpuspurt oli Lauril muljetavaldav ja ei hakanud isegi proovima.

Finišimärge. Foto: Küll Leola / Võrumaa Spordiliit

Mahalugemisse minnes kuulsin spiikrit minust rääkimas, aga ei olnud veel kindel, millise infoga mind vastu võetakse. Sain aru, et olin raadiopunktis olnud teine, aga lõpuks? Alles inteka järel vaatasin seinalt pettumust valmistavat resultaati.

Eesti MV 5. koht. A. Tarasovs osales kõikide eelduste kohaselt väljaspool arvestust.

38-aastase ja minimaalselt treeniva endise sportlasena võiks ju olla oma 5. kohaga rahul, aga ei ole. Tundsin sel ööl, et pea ja jalad on enamaks valmis, ja põhimõtteliselt ju olidki. Sestap pettumust. Vähemalt saan kaasa võtta teadmise, et teine kord lähen starti arvestusega, et võib ka vigu tulla, ja siis juba oskan loodetavasti need paremini minimeerida.

Õnnitlused medalistidele ja kõikidele oma jooksu ja tulemusega rahul olnutele!

Tulemused

GPS jälgimine

Lohad

Koprakarikas 2024. Lühirada

Kuidagi läks nii, et panin end Koprakarikale kirja ja tagantjärele ei pea kahetsema, et sai Karaski-Krootuse maastikul M21 klassis lühirada joostud. Tänavu on selja taga ainult üks o-start, samuti lühirajalt Setomaa männikutest.

Sarnaselt Peko Kevade lühirajale oli päevakava sama, vanema tütrega esmalt nöörirajale ja siis juba enda jooksule. Kui Kitsemägedes õnnestus nöörirajal veeta oodatust kauem aega ja jääda enda starti 35+ minutit hiljaks, siis Karaskis olime koostöös noorema põlvkonnaga kiiremad ning leidsin end stardialast lausa 10 minutit enne lähet.

Verivärskete jalanõude paelad tuli mugavuse huvides mitu korda ümber sõlmida. Foto: M. Simpson

Tulin starti kolmapäeval natuke üle võlli läinud Plaani-Tabina 46 km pikkuse jalgsimatka pealt, millele eelnesid kaks nädalat varem turistina tehtud neli jooksu Saksamaal. Kevadine ettevalmistus, kui seda nii üldse nimetada tohib, koosnes Kunnamõtsa päevaku ja Eesti meistrivõistluste rajameistritöö metsatundidest; lisaks käputäis rattasõite ja osalemine Luhamaa piirijooksul. 

Stardijoonel oli korralik kisatunnelma peal ning kui haaratud kaardi eelnevalt üle kontrollitud põhjasuuna ja ämbrist paistnud kaardikirjade järgi pimesi õigeks keerasin, hakkasin kohe kiirelt liduma. 

Esimesed kolm punkti olid lihtsad - natuke kompassitööd ning objektide järgi korrigeerimist ja pulk juba piiksuski; samuti lubas hea nähtavus punkti sisenedes valmis vaadata täpse väljumise suuna. Neljas oli ka lihtne ning teekondki sinna näib puhas, aga kolmandast väljudes ja ka etapi keskel olid mingi kõhkluse kohad, kuhu läks kahekohaline arv sekundeid.

Raja algusosa teekond on peaaegu nagu õpikust, aga siiski kaotan neljandasse punkti minnes kõhklustega üle 10 sekundi oma parimale võimalikule sooritusele

Viies etapp oli rajameister Mihklil planeeritud teevalikuülesandena ning jõudsin kaaluda kõiki variante - vasakpoolse teejooksu ja parempoolse sihijooksu elimineerisin pikkuse tõttu, et säästa meetreid. Arvasin, et kui hull see Põlvamaa mets ikka olla saab, ja läksid otse. Ja ega ei olnudki hullu, ise jäin füüsisega mitmes kohas hätta ja laperdasin nagu külakrants siin ja sealpool joont. Vahetult enne KP-d pidin korraks ka pettuma, kui valgena kujutatud soostuv piirkond oli ca 100 m pikkuselt tormimurdu ja/või -heidet täis ja ma ei suutnud sealt kiiret teed läbi leida.

Laperdav jooks raiesmikul kandus edasi ka metsa, kui ei suutnud kaardistamata tormimurrus suunda hoida. Sinine teekond: Markus, punane: Ossi Rasmus Priks.

Tunnetasin kaotatud kümneid sekundeid selgelt ning see mõjus mõne etapi jagu motivatsioonile ja keskendumisele, mistõttu väristasin 6. KP-d võttes suunaga põhja poole ning ka 7. ja 8. KP läbisin ebakindlana. Kiirus hakkas vähenema ka jalgadesse kogunenud väsimuse tõttu, mis on 38-aastase alatreenitud orienteeruja puhul vist normaalne.

8. KP eel käisin veel okstesse takerdudes maoli maha, lüües hinge kinni, kuid edasi finišini kulges jooks üsnagi sündmustevaeselt. Tegin kompassi ja kaardiga pidevalt tööd, piitsutasin keha edasi ja lootsin, et leian pikaks lõpuspurdiks turbo-boost nupu üles. Seda lennukat hetke ei saabunudki, aga polnud ka äravajumist, nii et võib suures plaanis rahule jääda.

Korrektselt läbitud raja teine pool.

Jaksu jäi ka tagasihoidlikuks lõpuspurdiks juba klassikaks kujunenud Kopra viimasest KP-st nr 97. Tulemuste tabloolt nähtu oli üsnagi üllatav - kaotus võitjale Ossile ca 2,5 minutit ning kolmas koht Ats Sõnajalg vaid 20 sekundit ees. Ja suurim üllatus oli muidugi 2. koha saanud Marek Nõmm, kelle teekonnast on näha, et kord saavutatud klass on igavene.

Võistelda on igatahes tore ning tabasin end juba rajal mõttelt, et antud maastik ja rada kannatanuks ka Eesti meistrivõistlused ära. Kiitus korraldajaklubile läbi viimast ja jõudu edasiseks!

Täielikud tulemused

Teekonnad

Öistel meistrikatel olen juba kirjas.