Ajalooarhiive ei hakanud lappama, aga arvaks, et tänavune Munamäe-Võru maastikujooks võis minu jaoks olla umbes 12. Arvestan sinna sisse ka nooruspõlve 4 km distantsid. Tänavune jooks oli ise aga juba järjekorras 40.
Miks see võistlus elab ja miks ma sinna ikka ja jälle minna tahan? Stardieelne visiit Munamäe torni, sügisvärvid, kiired laskumised ja teravad tõusud ning finiš nooruspõlve treeningpaigas Kubjal. Sellest piisab.
Kui tavaliselt kaob aastatega vorm ja rajad tunduvad justkui pikemad, siis Munamäe-Võru maastikujooksu rada ongi aastatega pikemaks veninud. Aastaid tagasi reklaamiti distantsiks 13,1 km, aga tänavu jooksime juba 14,8 km. Veel 4 a tagasi näitas Polari kell 14,3 km. Klassikalisele trassile, millel ca 2003. a alustasin, on tulnud uue nägemusega maaomanikke, aga vististi ka korraldaja soove vähendada kõvakatte osakaalu. Stardi- ja finišipaiga kõrgus on ikka sama - 276 m. ümp. Munamäe jalamil ja 83 m Kubjal. Kuigi rada justkui aina langeb, siis tegelikkuses on profiil nagu Haanjamaal ikka: üles-alla.
Jooksjate vägi on Kubja poole teele lastud (pilt: Võrumaa Spordiliidu galerii)
Stardipauk käis 12.30 ning esimene kilomeeter Haanja kooli juures sai täis juba kell 12.33.31. Kuniks rada neljanda kilomeetri alguses Tsiamäe tõusude järel metsateedele pööras, püsis tempo veel alla 4 min/km. Sealt finišini oli iga kilomeeter juba üle selle piiri. Tsiamäe kandis kujunes välja ka kummipaelana kokku ja lahku käinud jooksjate seltskond, milles edasise 10 km veetsin. Sõltuvalt jooksjast sobis mõnele enam metsatee ja teisele raiesmikule trimmerdatud rajalõik või juurikane laskumine.
Kui traditsiooniliselt on esimene joogipunkt 6 km lõpus Jaanimäel endise spordibaasi kõrval, siis sel korral paistsid seal olevat vaid kaasaelajad ning liikluse ohjajad, kelle seas ka 82-aastane iginoor, 1967. a Tartu maratoni võitja Ruudi. Teisigi teeületusi, Kasaritsa-Rõuge ja Kasaritsa-Käätsot olid turvamas klubikaaslased. Nii kaua, kui mäletan, on OK Võru korraldusel üks eestvedajatest olnud ning jõu ja väega panustanud. Ametlik joogipunkt tuli ka, ca 7 km peal, kuid isetekkelisi värskendusvõimalusi oli hiljemgi.
Jaanimäest alates maastik ka avardus ning jooksjad kulgesid üle kunagiseid kunstnikke lummanud Kasaritsa maastike. Pintsleid ja palette kehakultuurlastel kaasas ei olnud, kuid mõne jooksja jalad käisid konradmäeliku hoogsusega küll. Neid jooksjaid vaadates tuleb tõdeda, et pole ilusaid ja koledaid jooksusamme, vaid ainult kiired ja aeglased.
Kümnendal kilomeetril, Kasaritsa kandis tekkis tunne, et Kubja ei olegi enam nii kaugel ning ka grupis hakati positsioone kindlustama ja ümber mängima. Endal õnnestus sealt alates kolm skalpi võtta. Esmalt ühest nooremast härrast järsul metsavahelisel allamäge lõigul, seejärel kilomeeter hiljem M40 klassi võistlejast pere kaasaelamisest tiivustatuna Kasaritsa-Meegomäe maantee ületamisel, ning viimaks naiste võitjast Laura Lillepuust Andsumäelt laskudes.
Andsumägi väärib ära märkimist, sest seal kukkus juurikane rada paarisaja meetri jooksul ca 35 m allapoole. Antud laskumist on nimetatud ka downkilliks, aga sellega veel meeleolukas lõik ei lõppenud - Perajärve kausist tuli uuesti välja tõusta Kuradimäele. Enam kui 20-meetrisel tõusul ei saanud kõnnisammu lubada, sest naissportlane L. Lillepuu oli sel päeval tõesti heas vormis ja ei olnud veel maha jäänud.
Pärast Kuradimäge jäi järele kilomeetri jagu üsnagi tasast maad, üldiselt ikka allamäge, mis kella järgi distantsi aeglaseimaks (4.41 min/km) osutus, kuid siiski mitte nii aeglaseks, et mitte enda positsiooni hoida ja 11. kohaga üle joone tulla.
Kokku osales Munamäe-Võru maastikujooksu ajavõtuga distantsidel 247 osalejat. Koroona-eelse 300-ni on veel minna, aga tollast tungi ei tule vist /demograafilise olukorra tõttu) niipea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar