laupäev, aprill 09, 2011

Føroyar

Alustaks siis blogimaailmas juba klišeeks kujunenud lausega: "viimasest sissekandest on palju aega möödas". On jah, laisk olen olnud, kuigi Montenego jutu teist osa isegi alustasin, aga jäin poole lause pealt tukkuma ja hiljem enam ei viitsinud.

Nüüd olen tänu WWOP-le taaskord välismaal kaardistamas ja polügoniks maailma väikseim pealinn, Fääride suurim küla Torshavn. Peo käis juba sügisest alates peale, et rikaste Rootsi ja Norra pensionäride Fäärid-Island-Gröönimaa kombo reisiks on vaja siia kaarti. No ega ma väga vastu ei seisnud ka tema ettepanekule ja siin ma olen. Uus koht, uued kogemused.

Eilse, reedese seisuga said välitööd valmis - kulutasin neile 6 päeva ja üle 45 tunni ja tulemuseks vaid 1,1 km2, esialgsest loodetust umbes 0,5 km2 võrra vähem, aga eks kodus võibki suuremalt unistada ja ainult päiksepaistele lootma jääda, kuigi prognoos näitab +7 kraadi, lausvihma ja 15m/s puhuvat tuult. Samuti ei pääse kahjuks lambaaedikutesse, kuigi seal on igasugu huvitava kujuga tiigikesi ning kaljusid-kive, mille taha punkte peita.

Alused, nagu WWOP puhul kombeks, tuli endal kokku otsida ja kombineerida käepärastest materjalidest, milleks juba traditsiooniline Google Maps ja Earth (teises olid parem kvaliteediga pildid) ning (pildi)otsinguna leitud kaardid. Kohaliku maamõõdubüroo käest püüdsin tulutult hankida detailseid plaane, aga ju läksid mu kirjad ühtke kausta Nigeeria rahakantimise pakkumistega.

Maastik jagunes suures plaanis nelja ossa - kalurikülast välja arenenud pisikesi peldiku mõõtu maju ja putkasid täis Tinganesi poolsaarel paiknev vanalinn; uus kesklinn huvitavate sisehoovide, läbikäikude ja treppidega; nõlval asuvad eramajaderajoonid käänuliste tänavatega ning kõige lõpuks päris mets korraliku reljeefiga! Puid oli ka kesklinna parkides, kuid kaardi põhjaotsas oli nende kontsentratsioon alles nii tihe, et võis defineerida juba kui metsa. Enamasti oli tegemist küll veel paari-kolmekümneaastaste lehisetihnikutega, kuid siin-seal oli keskeuroopalikku hästijoostavat pöögi(?)metsa ja harvendatud kuusikuid-männikuid. Kuna maapind on mägedest alla voolava vihmavee tõttu väga märg, siis on kõik kohad kuivenduskraave täis, meenutades emamaad Taanit. Nagu kulunud tunnid näitasid, siis olid kõik eri kohad omajagu keerulised, kuid kõige enam pakkus peamurdmist metsa-ala reljeef, mis tuli suures osas ise välja mõelda ja topokaardi suht suvalisest 5m joonest tuletada. Ise olen rahul.

Tänasest, st laupäevast on enne kojulendu 2 päeva vabad, mille jooksul planeerin laevaga külastada kõrvalsaart Nólsoyd, et lunnimune varastada ja lambasital libastuda, sest palju muid ohtlikke atraktsioone need saared ei pakugi, ja pühapäevaks leian ehk kuskilt jalgratta, et mõnda lähemasse kalurikülla sõita ja vaalaliha maitsta saada. Poes seda kraami ei müüda, kuna püük või mõnede loomaarmastajate meelest massimõrv käib suure rahvapeona, mille lõpuks liha ja rasv kõikide elanike vahel võrdselt ära jaotatakse. Neile hülgeid kaisutavatele ja pandakarusid nunnutavatele isikutele soovitaks esmalt minna protesteerima sigalate ja kanalate uste taha. Vot seal on ebaloomalikud tingimused. Vaalad aetakse mõnekümne minutiga rannale, lüüakse nuga pähe ja asi 2 sekundiga läbi. Telekast nägin.

Esmaspäeva õhtust olen kodumaal ja siis on 2 kuud aega kogu töö digimiseks ning varasem kogemus ütleb, et sprindikaartidel kulub sellele 2 korda enam aega kui välitöödele. Ega lihtne ei saa olema, aga ega vist peagi.

Salam aleikum! nagu ütleb mu Tuneesia päritolu hostelikaaslane. Kohtumiseni mõnel võistlusel.



2 kommentaari:

Sixten ütles ...

Kirjelduse järgi võib arvata, et Eestis nii head sprindimaastikku ei olegi kui neil seal lambasaartel?

Markus ütles ...

Nii ilusat vast mitte, kui Tln vanalinn välja jätta. Eks tuleb need 90 tundi veel digida, siis on pilt selgem. Välitööde lavsaan on paras sigrimigri ja tollele radu ei planeeri.