Balti MV

Laupäeval ja pühapäeval toimus lähivälismaal Leedus orienteerumissportlaste igakevadine mõõduvõtt nimega Balti MV. Minu jaoks jäi see, nagu ette ennustatud, võistluselementidega turismireisiks.

Laupäevasel teatejooksul osales minu võistkond (Jürgen, mina, Tarvo) väljaspool BMV-d individuaalarvestuses, kuna Jürgen oli olnud pikemat aega haige, mina vigastatud ning Tarvo treenimata.
Esimesest vahetusest tuli Jürgen 6. kohaga, mina langesin seitsemendaks ning Tarvo veel koha võrra. Võitnud Läti I-st jäime maha ~17min ning kolmanda koha saanud Eesti I-st ~14min. Isiklik panus jäi diiselmootoriga Opeli tasemele - liigub küll, aga vaevaliselt ja valudega. Aeglase jooksukiiruse juures vigu ei teinud ega polnudki mõtet, sest siis oleks kaotus veelgi pikemaks veninud.

Pühapäevaseks tavarajaks polnud minust enam ei sportlast, atleeti, kaerajaani ega tšainikut. Juba soojendusel otsustasin, et ainukeseks startimise eesmärgiks on saada kaart. Sörksammul läbisin 3 suvalist kontrollpunkti ning leidsin, et aitab küll. Las terved jooksevad.

Lisaks sportlikele, sai kogetud ka kultuurilisi elamusi. Meeldejäävaimaks oli kindlasti andekate noorte kunstnike graafiline avaldus meie bussi küljel. Kahjuks ei soostunud artistid enda identiteeti avaldama, mille tõttu pidi Maido käima bussiga politseijaoskonnas jurilotmanide juures semiootilisel analüüsil.
Mitte enam nii üllatava oli kohalik köök. Tsepeliinidest pääsesime, aga viinereid sai küll - õhtusöögiks 4 tk + lusikatäis punapeedisalatit. Meenub 6 aasta tagune Leho ütlus endises pioneerilaagris söömise ajal: "sööme siin ära ja läheme siis linna sööma".
Muutused on aeglased tulema.

Tulemused

Peaaegu

Peaaegu on nagu moosipall, aga ilma moosita. Samas kindlasti parem kui mitte midagi. Kuid viimased 3 nädalat olidki trennide mõttes just "mitte midagi". Poleks osanud arvata, et Peko Kevade esimese päeva õhtul saadud idiootne olmevigastus võib mind nõnda kauaks piinama jääda.

Nimelt, avades aiaväravat, lõin sellega asaku põlve pihta, mille tagajärjel tekkis põlvekedrasideme ja kedra kinnituskohta põletik. Esimesel kolmel päeval pidasin saadud lööki tavapäraseks "puukaks" ega pööranud valule suurt tähelepanu. Jätkasin mõned päeva trennidega, kuid siis muutus valu väljakannatamuks. Lõpuks juhtus nii, et isegi tänaseks päevaks pole ma täiesti terve, kuid juba on progressi näha - 2 nädala taguse 2min asemel suudan probleemivabalt joosta 30min.

Siiski pole möödunud 3 nädalat ka päris maha visatud aeg, sest löök läks õnneks peast mööda. Sooritasin mõned eksamid ja sain maitsa ajakirjanikuelu kibedat kohvi Tiomila pimedas öös. Ei teagi, kas oli see kohvist või pimedusest, aga senimaani pole veel ühtki rida Rootsis toimunust kirja saanud. Aga küll ma järgmise "Orienteeruja" numbri jaoks mälusoppidest midagi välja otsin.

Sel nädalavahetusel teen comebacki Balti MV-l Leedus. Eesmärkideks on vaid radade läbimine võistluskindluse taastamiseks ning põlve testimine. Sealt edasi on juba EMV lühirada ning loodetavasti ka Euroopa MV Lätis.