Profülaktika

Et EM lühirajal Haanja tihnikutes ja võsas kiiresti ja vastikustundeta liikuda, olen viimasel ajal teinud kaarditrennid maastiku "ilusamates" osades. Tegelikult polegi neid trenne väga arvukalt olnud, kuid tänasel teisipäevakul Kükal tundsin, et võsas ei ole küll mõnus, aga samas ka mitte vastik liikuda. Kraabib ja torgib küll, aga mis sellest, küll haavad ära paranevad. Profülaktika on järelikult mõjunud ja seega võsa mind ei heiduta. Küll on hea!

Tiomila

Sain just väga meeldiva uudise Tiomila kohta. Sel aastal jääb mul veel (kuri)kuulus pikk öö jooksmata, kuna sellest 7 päeva hiljem pean olema EM sprindi stardis, kergema jalaga kui eales varem. Pikk öö oleks tõenäoliselt päris mitmeks päevaks jalgadesse jäänud ning kolmapäevast lõigutrenni ohustanud. Seega ka pühapäevast kiirust. Nüüd on mul aga 2 tundi varem 4 km vähem joosta. Kui need numbrid korrutada, saab päris korraliku arvu 9 (oleneb, mida sellega ette võtta:D ). Vahetuseks nüüd siis 2. ja parameetrid järgnevad: hajutus, öösel, 14km ja 75 min, 1:15000. Kõiges, peale hajutuse, on muutus positiivne ja igati tervitatav.

Eelised ja "eelised"

Mida annab maastiku eelnev tundmine? Võistlusreeglite järgi annab see jooksjale teiste ees eelise ja läheb vastuollu ausa mängu reeglitega. Nädalavahetusel tundsin omal käel, et eelnevad teadmised tulid mulle ainult kahjuks. Pigem takistasid korralikult keskendumast ja kaardi järgi orienteerumast. Mõtlesin, et lähen nn eelnevate teadmiste abil punkti püüdma, aga tulemuseks olid hoopis mitmed vead ja kursilt kaldumised. Lühirajal kaotasin "eelise" tõttu u 1.20. Muidugi ei saa väita, et ma poleks muidu neid vigu teinud, aga suuresti olid need põhjustatud ikkagi hooletusse jäetud kaardilugemise tõttu, mida tundmatul maastikul väga tihti ette ei tule.

Kindlasti sain ka mõned tõelised eelised. Enamast käisid need läbitavuse kohta. Teadsin, et noorendikkudes pole läbitavus nii halb kui kaardipilt näitab, kuid samas see oli ka infos kirjas ning kaasvõistlejad said sellest ise esimestes rohelistes aimu. Enne starti võisin naljatada, et ma tean, mispidi noorendikes puuderead lähevad. Ilvesteatel oli sellest pisut isegi kasu, aga katsekatel enam mitte.

Kokkuvõttes tulid nn eelised kahjuks, mida ma oskasin ka pisut ette ennustada, sest ka päevakutel ja trennides on sarnaseid probleeme ette tulnud. Proovisin enne starti endale sisendada, et ma ei hakka metsas ülbelt kaardita ringi kappama, aga ju ei suutnud ma kuidagi kiusatusele vastu panna.

Katsekad

Aasta tagasi tundus koht EM-koondises helesinise unistusena. Olin mina ju nii väike ja väeti, et ei ulatunud veel koondise aknast sissegi vaatama, aga pärast üleeilset lühirada ja eilset tavarada võin aknast juba välja vaadata. Hetkel ei saa öelda, et oleksin end ületanud ning poolel teel Nirvaanasse. Pigem tundub hooaja algusele tagasi vaadates, et selline asjade käik oli loogiline, kuna ettevalmistus on kulgenud suuremate tagasilöökideta (kui just vendade Achilkade trikid välja arvata) ja kerge vorm oli juba olemas.

Pärast suhteliselt õnnestunud Lihavõttesprinti olin kindel, et suudan koondisekoha eest võidelda. Kuid ikkagi olin terve nädala närvis. Varem pole midagi sellist ette tulnud. Millest selline seisund? Ei tea.
Kaardid Route Gadgetis.

Laupäev:

Jõudu oli, aga kiirust mitte. Ju ei ole lõike veel piisavalt joostud või oli just teisipäevastest 1km lõikudest väsinud (ajad: 3.06, 3.11, 3.13, 3.11, 3.11, 3.08. Kasutasin jänest.).
Juba teise punktiga tegin u 30 sek viga, sest ei mõistnud reljeefi ja kaarti kokku panna. Järgmised 4 etappi kulgesid üsna viisakalt. 6st väljajooksul panin suunaga puusse ning avastasin ennast hoopis soost vasakul (ajasin künkad sassi). See võttis hetkeks hoo alla ja sekundid kadusid.

Lausa katastrofaalseks võib pidada üheksandat KP-d, kus kaotasin parimale ajale 1minuti. Jooksin orvandit pidi mäkke ja siis lasin ennast lõdvaks. Kui uuesti kompassi vaatasin, oli see 90 kraadi valesti. Metsavendade mälestusmärgi lähedused pole küll ilus ropendada, aga raske oli end tagasi hoida.

11. KP-ga jällegi viga. Kes siis niimoodi rallit sõidab?! Ülejärgmisega olin peaaegu veale minemas, kui taipasin, et...ma olin veale minemas. "Aitab!" Mõtlesin omaette ja nii saingi lõpuni märkimisväärsete vigadeta joostud.
Finišis olin üsnagi üllatunud, kui kuulsin, et võidan Sanderit tervelt minutiga. Sellise jooksu puhul oleks pidanud asi vähemalt vastupidine, kui mitte hullem olema. Aga see, et Loodust juba võidetud sai, pani uskuma, et olukord polegi lootusetu. Nii oligi ja 4. koht tuli ära.

Pühapäev:

Jooksma läksin täiesti pingevabalt, kuna koht oli kindel ja tavaraja jooksmine EM-il ei pakkunud huvi. Ei paku senimaani. Võsa võin ka enda metsas lõikamas käia. Plaanis oli joosta nii kaua, kuni ära kukun. Aga üllatusena seda ei juhtunudki.
Esimese ringi alguses häiris maastiku liigne tundmine, mistõttu ei viitsinud eriti kaarti lugeda. Vead ei paista kaardilt küll suured, aga metsas olles võtsid vanduma. Õnneks läks alates 5. KP-st asi vähem tuttavaks ja sai jälle kaardiga joosta. Tänu sellele ka vähem vigu. Ringi peale tuli koperdamisi 1,5 minuti jagu.

Teine ring pakkus suhtelise "tundmatusega" palju rohkem mõnu ja teevalikuid ja kaardilugemist. Ainukeseks tõsisemaks veaks oli idiootlik plaanimuutus seitsmendal etapil. Alguses tahtsin teed mööda mäest ringi joosta, aga mäge enda ees nähes tuli ikka tahtmine üle minna. Kaotasin vähemalt 30 sek.

Lõpuks kaotasin Ollele 1.25 ja Andreasele 44 sekundiga. Selja taha võtsid end tihedasse ritta Sander (+0.28) ja Erkki (+0.35).
Kordaläinud "treeningjooksu" üle oli hea meel.
Sprindini on nüüd jäänud vähem kui 3 nädalat ja selle aja jooksul tuleb lõikudega jalad kurjaks ajada ja kaarditrennidega pead teritada. Homme ootab suure tõenäosusega ees Küka ja jungade lühirada, 90%-ga.

Vaadates tagasi (ja edasi)

Lõpuks ka pisike kokkuvõte Hispaanias toimunust. 13 päevaga sai tehtud 22 treeningud kogumahuga 22h 47min. Kuigi laagri eel ei teinud ma tundide osas mingit plaani, tundub saavutatud number päevade arvu kohta pisut väike. Samas sai aga 12 korda kaardil käidud, mis kompenseerib jooksutunde ja omab tegelikult suurematki tähtsust.

Kuna pool o-trennidest ja veerand jooksutrennidest sai joostud kõrgema tempoga, siis tõmbas laager jalad päris korralikult käima. Loodetavasti suudan katsekani järele jäänud nädalate jooksul mootori ja jalad veelgi kiiremini käima saada ning ... mõistuse järele oodata.

O-trennid toimusid eri tüüpi maastikel: oli nii tulistamis kui ka tehnilisi maastikke. Enamus trennidest ja kõik 3 võistlust läksid tehniliselt enam-vähem, mis annab kevadiste võistluste eel enesekindlust. Tegelikult on arenemisruumi veel kõvasti ning need puudused tuleb kõrvaldada või viia miinimumini. Saaks vaid linnast välja ja kaardile harjutama.

Enne esimesi võistlusi on raske midagi enamat laagri õnnestumise kohta öelda ning seega tuleb oodata järgmisel nädalavahetusel ees ootavat Karjalaskevõistlust, kus mul õnnestub üle mitme aasta jälle võistelda. Ootan suure huviga.

Suhteanalüütikud Pets ja Mihkel (ja ehk mõned veel) jäävad selgi korral pika ninaga, kuna ma ei pea vajalikuks nende poolt soovitud teemat siin lehel kommenteerida.