Uus hooaeg...

...algab planeerimata puhkusega, sest tervis on pisut käest ära läinud. Eelmisel nädalal hakkas süda täiesti tühja koha pealt häda tegema. Mingitel hetkedel valutas ikka päris kõvasti. Eks mul puges selle peale kohe hirm naha vahele ning et asjas selgust tuua, käisin reedel kohe perearsti juures EKGd tegemas. Aga seal ei leita ju kunagi mingit viga. Öeldi, et võta tablakaid ja kõik. Õnneks helistati ikka tagasi ja öeldi, et pärast Võru arstidega konsulteerimist tuleks mul ikka koormustest teha. Sai siis täna seal käidud.

"Ilus on vaadata, kuidas väntab, aga rattast hakkab kahju", ütles õde. Väidetavalt polnud keegi nii kaugele selle rattaga veel jõudnud, ja ma olen teada-tuntud jalgrattamees ju (Lauri, mine näita võimu!). Igatahes sai test mingi 16 minutiga läbi. Järjekordselt tunnistati mind üsnagi terveks ja väga hea treenitusega olevaks. Keegi ei julge vist treenituse kohta tegelikku tõtt öelda. Sealtki sain teada, et tee terviseni tuleb läbi tablettide. Lisainfona sain siiski teada, et mingi vereproov oleks vaja teha, Mg ja K vist, aga eks see selgub, kui saatekirja saan.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänaseks planeeritud hooaja avalöök jäi tehnilistel põhjustel ära ja lükkub asjaolude selgumiseni (ehk siis teadmata) ajaks edasi. Jutul lõpp.

Nädalavahetus Rootsis

Nädalavahetusel sai siis hooaeg lõpuks läbi. Lõppu võib pidada täiesti õnnelikuks, kuna 25-Mannal olin esimeses vahetuses 17. (kaotus esimesele 52 sekundit.) ja kokkuvõttes ootamatult hea 50. koht ning pühapäevasel lühirajal H20E klassis 3. koht (kaotus umbes 50 sek).

Samas, kuigi kohad olid head, ei ole ma sooritustega rahul. Eks selline tunne teki vist kogu aeg, aga sel korral jäid tehtud vead kohe väga hinge kriipima. Põhjust tasub ehk otsida vigade olemusest, kuna enamus oli põhjustatud lohakusest ja lollusest. Aga eks loll pea olegi käte-jalgade vaev. Ehk saab neil kunagi sihitust ringitõmblemisest villand ning vigadele enam niisama kaasa ei minda. Lootus jääb.

Pisut 25-Mannast: lugesin infost, et esimesse punkti on mitmeid erinevaid teevalikuid mis algavad kohe stardist (K-punkt oli paarkümmned meetrit stardijoonest). Seetõttu ei hakanud kohe hooga lahmima, vaid sörkisin, et siis paljulubatud valikuvariante kaaluda. Teised ei olnud kas infot lugenud või olid saanud kuskilt keelatud infot, aga igatahes panid nad täie rauaga minema. Mina jäin seetõttu kuskilt grupi keskele, kus ei olnud võimalik üldse joosta. Proovisin õnne tee kõrvalt metsast, aga edutult. Vaheaegu vaadates võib öelda, et PM-i lugemine maksis mulle 30 sek, sest esimeses punktis olin ma liidrist just nii palju maas.

Vaatepunktini, mis asus umbes 2/5 raja peal, jooksin umbes 100. koha piirimail. Esimeses tõenäoliselt 150. ja 200. koha vahel. Pärast vaatepunkti hakkas koht tasapisi paranema, endale tundus, et võib-olla saan kuidagi 50 esimese hulka lõpuks.

Teel 12.-sse nägin korraks Mihklit, kes oli jällegi eespool. Punkti võtsin temast mõned sekundid hiljem, kuid siis kadus ta jällegi kuskile ära. Taas nägin teda teel 17.-sse, kui temast mööda jooksin. Poole kõrvaga kuulsin, et ta on oma jalga väänandu. Seda oli ka jooksukiirusest näha. Jällegi ei saanud "ausal" viisil talle ära teha. Jama. Aga eks Mihkel olegi avavahetuse-hunt. Retsept.

Teise kolmandiku peal jooksis üks Haldeni kutt mööda. Arvasin, et eks ta ole siis 2. või 3. võistkonna liige. Jooksin temaga mõne aja koos, kuni ta viga pani ja kohmetunult kaarti vaatama jäi. Tagantjärele tarkus ütleb, et tegemist oli Halden SK 1. võistkonna liikme BJ-ga, kellele tegid muret tõenäoliselt liiga kiired jalad.

Teel viimasesse kuulsin oma suureks imestuseks, et liider annab just vahetust üle. Arvasin, et ju jooksis grupp tihedalt koos ja minu koht jääb kuskile 50-60 vahele. Aga võta näpust, müstilisel kombel olin möödunud lugematul arvul jooksjatest ja tõusnud 17. kohale. Hea oli Loodusjõud sellise koha pealt vabastada.

Kuna kogu võistkond jooksis hästi, oli ka lõppkoht meeldiv üllatus. Anders ja Erik olid oodanud midagi 150 lähedast. Eks neilgi oli hea meel.

25-Manna kort: enne starti andis Sander soovituse joosta rahulikult. Järgisin tema juhiseid ja lonkisin kolmanda punktini. Seal lisasin veidi kiirust, sest kulgemine lühirajal ei tundunud normaalsena. Sander hoiatas viienda punkti eest, kuid kes see ikka kuulab, nii et seal tuli umbes 30 sek viga. Eksisin kergelt ka 11, 12 ja 13-ga. 14. oleks peaaegu täiesti vahele jätnud (nagu Sander tegi). Kuueteistkümnendaga väänasin ligi minuti viga. Seejärel läks kuni 20.-ni enam-vähem korralikult ja siis veel eelviimasega pool minutit otsa. Halleluuja! Vähemalt jõudsin finišisirge korralikult joosta. Hea seegi.

Ninsa jälle eespool

EMV H21 teade, Ilvesteade ja nüüd ka Euromeeting... iga kord on Ninsa minust esimeses vahetuses parem. Mitte, et ma joosta ei jõuaks või oleks halvasti orienteerunud, aga...ta on lihtsalt minust parem.

Euromeetingu teade oli selle hooaja üks parimatest jooksudest: üsnagi hea koht tugevas konkurentsis, peaaegu veatu ja üle mõistuse kiire jooks (pisut alla 5min/km). Enam-vähem sarnane oli olukord ka EMV teates, aga siis jäi konkurentsist puudu.

Stardist sain hästi minema, jooksin kohe võistlejaterivi etteotsa, sest teiste selja taga mulle lihtsalt ei meeldinud. Kiirus oli alguses jube. Kartsin, et nii ma küll vastu ei pea. Esimesest punktist oleks peaaegu ülevalt poolt mööda jooksnud.

Teel teise jäi grupp umbes 10-liikmeliseks, mina olin üks viimastest. Eesolevad rootslased libisesid tee peal pisut eest ära, kuid metsa jõudis joosta vahe kohe kinni. 2. punkti komposteerisin grupi viimasena.

Tahtsin kolmanda punkti juba grupi peas võtta ning tegin etapi keskel tõusul kiirenduse. Vahetasime Mihkliga infot. KP-d võttes ei olnud ma enam pundi viimane.

4.-sse joostes hajus grupp viirutuse peal pisut laiali, kuid üle tee minnes oldi jällegi koos ning punkt võeti ühiselt.

Viiendasse minnes otsiti jälle erinevaid variante, sest rohelises oli joostavus päris kehv. Varem liidritena jooksnud tegelased kadusid kuskile ära ning mina võtsin punkti esimesena pulga auku torkamise au enda peale. Lühike etapp kuuendasse oli ka minu oma.

Tänu viiendale punktile olime Mihkli, taanlase ja soomlasega teistelt eest ära saanud. 7. punkti oli veduriks taanlane (Bloch nimeks vist). Rohelises kukkusin korra. Punktist väljudes kuulsin tagant ragistamist - vaenlased ei olnud enam kaugel.

Kaheksas KP oli raadio, seal olime neljakesi jätkuvalt liidrid. Tagant oli ragistamist juba päris hästi kuulda, kuid näha ei olnud veel kedagi.

9.-sse läks ka meie punt pisut laiali - teise tee ületamise järel liikusid ülejäänud kolm pisut põhja poole, mina jäin samale suunale kindlaks. Peagi olid minu selja taga ja kõrval ka rootslane ja šveitslane. Tee peal jooksis rootslane mööda. Punkti sai umbes 10 sekundit varem kätte.

Vaatepunkti jooksin taanlase või oli see äkki šveitslase konksus. Kutt ei olnud suuna hoidmises eriline kunn ning metsast jõusime välja kuskil K-punkti kandis.

Vaatekast järgmine oli hajutus, mis panigi esimese vahetuse kohad paika. Mihklil ja rootslastel oli lähemal paiknev lage, minul, Blochil ja šveitslasel lohk. Hajutus töötas päris hästi, sest järgmisesse joostes ei olnud enam eespool liikujaid näha ning mulle jäi mulje, et me oleme nendest hoopis ees.

12. ja 13. punktis olin veel oma semudega koos, kuid edasi läks šveitsi kutil väga kiireks ning taanlaselgi ei olnud enam aega mind oodata. Vahe kasvas ka seetõttu, et jooksin suures osas mööda rohelist, mida kaardile kantud ei olnudki. Igatahes sain nende kahe käest lõpuks pähe.

Nagu ennist öeldud, arvasin teel 12.-sse, et Mihkel ja rootslased jäid maha, kuid finišis pidin jällegi oma silmaga tunnistama, et Ninsa oli juba metsast väljas. Hunt.

Peaaegu romaan

Kuna laupäeval läks tavarada täiesti aia taha, ei tahaks sellele väga palju ruumi pühendada. Keskenduks ainult vigadele.

2.KP: jooksin esimesest loha mööda välja, mis peagi hargnes. Hoidsin vasakule poole minevas, kuna tundus õigemas suunas liikuvat. Jooksin nina peal, nägin paremal orvandeid. Sisenesin rohelisse, läbi orvandi punkti suunas...vasakule, seisin hetke, jooksin pisut esimese KP suunas, seisin, liikusin lõuna poole, leidsin punkti nr 32, taipan enam-vähem oma asukoha, seiklen rohelises pisut ringi ja leian umbes 2,5 min veaga punkti üle.

5.KP: jooksen neljandast välja teeraja peale ning kurvi pealt jooksen otse. Nii, esimene tee, teine tee, enne teed uhteorg - kõik korras. Jooksen mööda teed edasi. Näen, et ees paistabki juba paremale poole jääv roheline. Järsku jooksen teeristist mööda, kust oleks pidanud vasakule minema. Lähen tagasi, aga see haru on ju mingi kuradi siht. Mõni sekund segadust. Hoian negatiivsed tunded vaka all, sest lähedal on väikesi lapsi. Jooksen üle topeltviirutuse punkti poole ja võtan selle lihtsalt ära.

6.KP: enne punkti kaob järg ära ning jooksen orvandist mööda künka otsa, mille taga loodan punkti leida. Künka kuju reedab, et olen jälle vea peal väljas. Õige orvandi leidmisega probleeme enam ei teki.

7.KP: punktist väljajooks korras, liigun soo äärt mööda ning loodan kohe tee peale jõuda. Nii, tee, liigun seda mööda sooni, hakkan mööda nõlva jooksma, järsku olen mingi tee peal. Tee peal väike lage. Nojah, siin siis olen. Punktiga loomulikult enam viga ei tee. Tegelikult pidasin siis sihti teeks. Ning teevalik oli ka ikka väga vigane, kui tagantjärle mõelda.

12.KP: 11.-st jooksin esimesed meetrid õigesti välja (hoidsin kõrgust, et teerajale joosta), kuid siis jooksin endalegi täiesti ootamatult mäest alla, sest seal oli ju teerada. Ning siis sai kõvasti tõusu võtta. Enne punkti: jõuan orvandit mööda üles tee peale, liigun enam vähem õiges suunas, kuid siis keeran vasakule orvandisse, et sealt punkti mitte leida. Loomulikult tean, kus ma olen - kõrvalorvandis.

15. KP: Jooksen lagedat mööda rohelisse, hoian mingit suunda, ootan tumerohelist, see tulebki. Paremal näen orvandit, liigun vasakule, aga punkti ei ole. Hakkan orbiidil ringi tiirlema nagu Sputnik kunagi. Üritan end erinevates kohtades paika saada, aga ebaõnnestunult. Lõpuks näen punktist kagu suunas paiknevat suurt lohku, mille abil end kohale transpordin.

Edasi läks juba vigadeta, aga võistlusvaim oli üsnagi kadunud. Sellele vaatamata üritasin võimalikult kiiresti edasi liikuda. Etapid 19->21 panin väga tuimalt Krepstale konksu, sest olin kindel, et ta liigub õiges suunas. 20-sse jõusin veel isegi kaarti jälgida, aga edasi läks käest ära. Viga tuli kokku hästi palju, ehk mingi 8-9 minutit. Kui ma neid vigu ei oleks teinud, siis ... ei oleks mul millestki kirjutada olnud.

Jutt ei tulnudki nii lühike nagu arvasin. Tuleb välja, et vigadest võib lausa terveid romaane kirjutada. Aga täna veel ei kirjuta.

Kaarti ei viitsi ise üles panna, kasutan teisi ära: http://www.lsf.ee/Tulemused/RG/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&width=980&height=550&id=6&kieli=

Maailmameistriga samas riietusruumis

Sprindipäev algas pisut teistmoodi, kui lootnud olin: magasin sisse ja soovitud kella 8 ajal ärkasin hoopis 10.53. Seega otsustasin sel päeval loengutest täiesti loobuda ja end jooksule pühendada. Kella 11 ajal olin juba õues vihma käes, seljas Võru lilla dressipluus ja jalas liibekad. Õnn, et päris kesklinnas või Annelinnas ei ela, seal oleks kindlalt riietuse pärast peksa saanud. Jooks vihmas oli 23 minutit pikk ja sisaldas kahte paarisajameetrist kiiret lõiku, mis panid mind õhtusele jooksule mõeldes muretsema, kuna nende järel olid jalad vägagi valusad. Jooksu järel üritasin küll venitamisega olukorda parandada, kuid abi oli minimaalne. 2 ajal asusin Lauriga Põlva poole teele, et varem platsis olla ja lisainformatsiooni koguda.
Mihkliga riietusruumis istudes naljatasime, et Wingstedt võiks ka meie boksis olla ja ennäe, poiss oligi varsti platsis. Tegime küll enda kõrvale pingile ruumi, aga ta otsustas riietusprotseduurid siiski seistes läbi viia. Mulle tundus, et Winku on vähemalt 2 meetrit pikk ja kaalub oma 90 kilo. Tõenäoliselt olid need võidetud medalid, mis ta nii suurena näima panid. Ei kujuta ettegi, kas Martenson üldse Mesikäpa halli mahtunud olekski.
Riidesse hakkasin küll juba tund aega enne starti panema, kuid soenduseks jaoks jäid imekombel napid 15 minutit. Mootori sain käima, kuid paar silindrit olid rivist väljas. Eelstardis uurisin hoolega legendi, otsides sealt ebatavaliselt paigutatud punkte. Kartsin, et kultuurikeskus juures võivad mõned nn kaljupunktid tavapärase all paiknemise asemel hoopis järsaku üleval olla. Jooksin mööda linti stardipunkti ja 10 sekundi pärast oligi minek, hingegi ei jõudnud tõmmata.
Kuna leidsin esimese punkti kaardilt kohe üles, sain sammu aeglustamata kõnniteed mööda edasi tormata. Targemad olid alguses pisut rahulikumad ning lugesid ka parima teevaliku välja. Olin liiga rutakas ja ei suutnud maju jälgida ning jooksin õigest ärapööramiskohast kõvasti mööda. Viga märkasin Piiri tänavat ületades, kui majade asendid ei klappinud kuidagi kaardil märgituga. Tegin mõne rahulikuma sammu ja korrigeerisin vea. Kaotus Mihklile oli etapil 19 sekundit. Isegi Maailmameister kaotas Mihklile 9 sekundit. Ütles, et läks rahulikult – ju ei saanud masinat kohe tööle (või tahtis teistele ka mõne etapivõidu anda).
Teine oli pikk jooksukas Intsasse. Kiirus tundus enam-vähem olevat, aga alati võiks paremini liikuda. Rajalt keerasin ära enne tiiki ja tungisin läbi „valge“ metsa punkti poole. Kivi sain liigagi hästi kätte, oleks oodanud, et raskem on.
Jooksin punktist vasakul olevale teerajale ning enne suurele teele jõudmist lõikasin nurga maha. Võtsin umbes suuna punktile, jooksin orvandisse, üle teeraja ning lage ja kivi paistsidki.
Eelmistel etappidel olin pead murdnud neljanda etapiga ning lõpuks jäi peale parempoolne suusarada mööda kulgev valik. Kaotasin etapil vist 15 sekundit. Kuna jooksukiirus oli suur, tuli enamus kaotusest tõenäoliselt variandi tõttu.
Viies oli jällegi teevalikuga, pakkudes vasakult ringijooksu või otse läbi võsase orvandi murdmist. Ring tundus siiski liiga suur olevat ja seetõttu jooksin otse. Võsa oli täiesti tavaline Põlvamaa mets. Isegi keskmisest parem. Vaheaegade järgi oli see kindel võidukas, nii umbes 15 sekundit. Etapil Wingstedti järel 2. koht.
Kuues oli lihtne, kuid punkti juures pisikest tõusu võttes tundsin järsku, et jalad ei taha enam kanda. Õnneks läks mäest alla 7. poole joostes tunne kohe mööda. Seitsmendaga kaotasin umbes 5 sekundit, sest üritasin otse läbi rohelise raiuda. Teel kaheksandasse nuputasin juba üheksandat etappi.
Olles Põlvas päris palju käinud, ei tekitanud 9. erilist probleemi. Pilk kaardile ja oligi selge, kus KP asub. Joosta jõudsin päris kenasti. Kümnendast jooksin mööda, kuigi vaatasin küll, kus puuderivi lõpeb. Videolt oli näha, et kaotasin järjekordsed 5 sekundit. Üheteistkümnenda punkti olin juba 9ndasse joostes silmanud. Siiski oli raske otsustada, kummalt poolt punkt võtta. Viimasel hetkel läksin soomlanna järel paremalt.
12. oli vist kogu jooksu kõige kehvema kiirusega etapp üldse, sest ei suutnud isegi soomlannast mööda joosta. Lisaks jäin veel paarkümmend meetrit enne punkti seisma ja pöörasin end hetkeks ümber, sest korraks tekkis tunne, et olen punktist juba möödas. Mõistus tuli siiski kohe koju ja kaotust järjekordset 5 sekundit.
Kolmteist kuni viisteist olid lihtsad, kuid jalgades ei olnud enam soovitud särtsu. Kahju. Mõtted liikusid finišisirgele, kus tahtsin kõva spurdi teha. Viimase punkti sain ka täiesti jooksu pealt, nii et tuli lendstart ja 130 meetril ajaks 18 sekundit. Pole küll minu parimate killast, aga Wingstedtil oli sekundi võrra halvem. Aga mis sellest, kokkuvõttes ikkagi kaotasin. Aeg: 15.04, kaotus Wõitjale 1.17. Kaotus 3. kohale 41 sekundit. Kohana sain kirja 21.

Vigadele vaatamata jäi jooksust üsnagi hea mulje. Maastik ei olnud küll eriti tehniline aga kuidagi mõnus oli. Üllatusin, et jõudsin kogu raja mitte häbeneva paneva kiirusega läbida, kuigi oli hetki, kus oleks tahtnud tempot langetada. Teiseks üllatuseks oli esimene koht eestlaste seas, kuna arvasin, et vanal kahuriväel on hooaja lõpus rohkem püssirohtu. Rohkem vist üllatusi ei olnudki. Õigus jah, Wingstedt'ile ei olegi medalid pähe löönud - vastas isegi minusuguse lihtsureliku küsimustele jooksu kohta.