Üllatusorienteerumine Hispaanias

Kui suvel, juuni lõpus-juuli alguses perega Hispaaniasse, pooleks ajaks Vahemere rannikule ja teiseks pooleks sisemaale reisisime, siis pingutasin ka o-kaartide leidmise nimel. Alicante piirkonnas, kus veetsime 5 ööd, oli kaarte küll palju, kuid mahti Guardamari kuulsatesse rannamännikutesse minna ei tekkinudki. 

Reisi teise poolde jääva Cuenca ja ümbritseva piirkonna kohta oli mul tänu Lauri Sillale mitu kaarti kaasas ning ühest ja ainsast sealsest käigust kirjutan teine kord. Äkki. Esmalt aga meeldivast üllatusest Requena linnas.

Requena oli meie esimeseks ööbimispaigaks teel Alicantest (täpsemalt Torre La Matast) põhja poole liikudes. Tundmatu koht hõredalt asustatud sisemaal, kuhu (välis)turistid niisama lihtsalt ei satu. 

Requena kindlus

Mulle sellised asulad meeldivad, kus kohalikud päriselt elavad oma elu. Alicante/Torrevieja/Torre La Mata olid selles mõttes täielikud vastandid - turistilõksud "internatsionaalsete" restoranide, tuhandete ühetaoliste, immigrantide poolt koristatud puhkekorterite ning päevitavate põhjamaalastega.

Meseta (Kastiilia) kiltmaa idaosas, ca 700 m kõrgusel asuva Requena, nagu paljude teistegi piirkonna asulate ajalugu ja planeeringut on mõjutanud sajanditepikkune mauride valitsusaeg. Minugi jooksutiir viis kohe mauride "süül" ebakorrapärase tänavavõrgu saanud El Barrio de la Villa linnosasse ehk siis kohalikku vanalinna.

Sel jooksutiirul õnnestus üllatusega leida ühelt majalt 2022. a toimunud "kultuurilise orienteerumise" kaardinäidis ja QR kood. Kood enam ei toiminud, aga otsinguga õnnestus leida kunagise ürituse koduleht ning sealt natuke loetavam kaardiversioon.

Leid majalt

"Parem" kaart internetist

"Piiksutasin" suuga mõned KP-d ning tiirutasin õndsalt telefoniekraanilt järge ajades kitsastel tänavatel ja läbi kangialuste. Vahel pole õnneks palju vaja, piisab vaid o-kaardist. 

Sumedal suveõhtul istuti tänavale asetatud pinkidel. Ainult mitte sel tänaval.

Kangialune on o-maastiku kvaliteedimärk

Orienteerumist sai joostud ca kilomeetri jagu ja juba viiski tee asulast välja agraarmaastikule, kus nägin oma silmaga kaht 2024. a oktoobri lõpu üleujutustes purustatud silda Rio Magro jõel ning teisi suurvee tehtud pahandusi. Requena pääses inimohvriteta, kuid ülesvoolu asunud Utielis hukkus elanikke 6.

Üleujutuse tagajärjed Rio Magro jõel

Ajutiste lahendustega oli kohalik liiklus taastatud, kuid käisid ka mitmemiljonilised ehitustööd taristu taastamiseks.

Allavoolu

Kuna kant oli kena ja Hispaania Mapant näitas mõistlikku ringi, siis vaatamata hämarusele jätkasin linnast kaugenemist. Maastik muutus mägisemaks ning pinnas ja teekatte värvus varieerusid "tavalisest" kruusast  kauni punaseni. Silmad said puhata ka värvilistel põldudel.

Lavendlid

Mõnus punane

Tsivilisatsiooni piirile jõudsin tagasi täpselt siis, kui päiksevalgusest jäi veel kuma läänekaarde. Linnas kees kümnetes välikohvikutes elu. 

Hommikul enne ärasõitu uudistasime vanalinna alla jäävaid veini jt kaupade hoiustamise koopaid. Külastasime vaid üht turistidele avatud koopasüsteemi, kuid kuulu järgi olla neid paljude majade alla keskajast saati jooksul nii keldri, sahvri, varjupaiga kui krüptina uuristatud.

4-eurose pileti eest oli elamust omajagu

Veinianumad

Positiivse o-üllatuse pakkunud Requena järel jätkus teekond põhja suunas Ibeeria mäestiku metsikumate piirkondade suunas, mida rahvastikutiheduse tõttu ka Hispaania Lapimaaks kutsutakse. Porosid ei näinud.

2024. a kaardistusi - Lossinapalo

2024. a suve teine ja viimane välitöödega kaardistus oli Lossinpalo, mida ajalugu tunneb ka Lindora või varasemast Lepassaare nime all. Eelmise aasta esimese kaardistuse, Kunnamõtsa kohta kirjutasin juunis.

Kaardi nimest

Kuigi varasemalt on antud maastik kaartide andmebaasis Lepassaare (8317) ja hiljem Lindora nimega (9232), siis minu arvates ei sobi asukohast ning kohalikust kõnepruugist lähtuvalt kumbki nimi. Nii 1983. kui 1992. a on maastik kindlasti kuulunud valdavas osas Tabina küla alla. Nii võib vaid spekuleerida, et nimetajad on valinud kunagistele kaartidele nimed (mõnede) kaardile jäävate talude kuuluvuse järgi.

Ise püüdsin leida aga nime, mis võiks olla ajatu ja kaardistajate või halduspiiride tõmbajate suvast sõltumatu - Lossinapalo. Lossinapalo viitab kunagi Lepassaare külaga liidetud endisele Lossina külale, mis aga kõigele vaatamata kunagi? antud maastikut ei hõlmanud. 

NB! Lossina külast, tänase Lepassaare rdtj vastast on pärit 1924. a kärbeskaalu olümpiavõitja maadluses, Eduard Pütsep.

1924. a Pariisi olümpiavõitja mälestuskivi Lepassaares

Kaardistamisest ka

Välitööde täpset algus on raske paika panna, kuna antud maastikule jääb ka minu isiklik metsakinnistu, ja kõik metsaskäigud on iseenesest justkui välitööpäevad, mis aitavad alusele koheselt kümneid parandusi teha. Tagantjärele on siiski võimalik tuvastada, et esimene maastikuluure on tehtud 2. juulil 2024. Siis on aga ette tulnud suvepuhkus ja reis Saksamaale koos sealsete o-katsetustega ning hiljem ka matk Piusa jõe metsikut algust pidi. Ehk siis prioriteedid on paigas olnud.

Esimesel välitööringil valideerisin arvuti taga töödeldud aluskaarti ning mõningaid võimalikke punktikohti.

12. augustil olen siiski end uuesti kokku võtnud ning teinud rongi-rattaretke Tartu-Orava-Tabina. Tee peale jäänud Lepassaare raudteejaama ees meenutasin ka olümpiavõitjat. Maastikul veedetud kahe tiheda välitööpäeva järel oligi valdav osa ca 2 km2-st kaardist kaetud.

Rong tõi ratta Oravale

Siinne liiv on kohati silmipimestavalt valge

Loomamägi on leidnud kajastust ka 1983. a Ilvesteate kujundustel

Augusti lõpus ja septembri alguses tegin veel kaks poolikut päeva detailide täpsustamiseks ning viimaks punktikohtade ja etapikoridoride täpsustamiseks, et 18. septembril toimuv päevak saaks võimalikest parim.

Põhjapoolne platoo on soostunud

Tavaline küngas

Päevak oligi vist päris hea nagu võib näha mudastelt rahulolevatelt nägudelt Võrumaa spordiliidu pildigaleriis. Enne päevakut toimus samas ka Võrumaa koolinoorte MV valikorienteerumises, nii et avaüritus oli üsnagi rahvarohke.

Kogenud vaataja leiab kaardiväljavõttelt mitmeid kääpaid

Paremaid palu maastiku lääneosast

Karjalaskevõistlus 2025

Nii nagu Kunnamõtsa kaartki, leidis ka Lossinapalo teistkordset kasutust 2025. a Karjalaskevõistlusel, kui rajameister Sixten suutis väikesele maa-alale mitmeringilisena mahutada 12,6 km pika meeste ja 8,9 km pika naiste raja. Jürgen Joonase keskmine kiirus on olnud alla 5 min/km. Tulemused SIIN.

Ja täpselt nagu Kunnamõtsagi puhul tahaks ka Lossinapalo kaarti laiendada - ainult selle vahega, et Lossinapalos on kaardistada head ja väga head maastikku nii ida- kui lääneservas. Küll kunagi tuleb see aeg.

Orienteerumine Iraanis 2007. a

Postitus on kirjade järgi juba 2020. a kirjutatud ja siis mustandiks jäänud. Aga Iraani teema on ajatu, nii et sobib ka nüüd publitseerida.

Kuna praegusel ajal on Iraan lehtede ja portaalide esikülgedel, siis meenus mulle ka, et 2007. aastal, millalgi oktoobris-novembris sai ka ise seda riiki külastatud ning tehtud üks orienteerumisstart.

Nagu paljud ägedamat sarti o-seiklused eksootilistes riikides, oli ka selle ürituse taga WWOP ehk World Wide Orienteering Promotion (26.06.2025 seisuga on link katki) vanahärra Peo Bengtssoni juhtimisel. Tol aastal toimunud reis oli vististi tema Höst-Öst (sügis idas) reiside ajaloo pikim, viies osalejad kahe bussiga 3 nädala ja 12 000 km jooksul Rootsist ümber Musta mere erinevate kõrvalepõigetega tagasi Rootsi. Reisikokkuvõtted 2007. a reisist leiab kunagistest blogipostitustest.

Iraani sisenemiseks oli tarvis viisat ning kui õigesti mäletan, siis sai selle jaoks tehtud ka eraldi pass (või sai teine pass tehtud natuke hiljem USA-sse minnes?), et kaks, teineteisest alati ülimalt heal arvamusel riiki minu tuleviku-reisiplaanidele kaikaid kodarasse ei hakkaks loopima. 

Meie "võistlus" toimus Dowlatabadi linnakeses, mille kaart oli tehtud ilma välitöödeta turvalisest Norrast Google Earthi abil ehk ei vastanud mitte alati reaalsetele kohapealsetele oludele. Sellega olid kõik aga juba ette arvestanud ega pidanud vigu millekski nagu neis oludes kohane.

Kaks lääne päritolu bussi tõmbasid kohalike seas koheselt tähelepanu, aga ainsana vaatasid skeptilise pilguga meid asukohariigi politseinikud, kes üks hetk meie üritusejärgset kogunemist vaatama tulid ning meie reisijuhtidelt kahtlase tegevuse kohta aru pärisid. Politsei poolt peatamist tuli ette ka maanteel, aga dokumentide kontrollimise järel saime kenasti edasi sõita. Kohalikud elasid meie, ilmselt arusaamatule tegutsemisele, kõvasti kaasa ning olid ka pärast võistlust varmad uudistama.

Iraani sisenesime Türgist, armeenlaste püha mäe Ararati lähedalt... siin sai mu algne, 2020. a? kirjutatud mustand otsa ning ega väga selle reisi kohta midagi muud mäletagi enam... 

Noppeid 2024. a kaardistustest

Eelmisel aastal sai kaardistuse ajalukku panustatud kahe teosega - Kunnamõts Võru ringtee ääres ja Lossinapalo. Selles postituses linnalähedasest maastikust.

Kunnamõts, linna servas paiknev koerte jooksutamise ja keelatud romantika tegemise koht, oli pikalt ignoreeritud kui mitte piisavalt hea ja mõnus. Aga õnneks jõudsime klubis ikkagi uuesti selle kaalumiseni ja maastikuluure kinnitas, et vähemalt päevakuteks sobib hästi. Omajagu (ilusat) männimetsa, mõned tehnilisemad pesad ja kokku ca 2 km2 jagu mõistlikku kraami.

Üks põnevamaid piirkondi on hetkel noorendiku staadiumis

Kaardipildilt ehk mitte tippmaastik, aga kohapeal väga mõnus ja tehniline

Ajastule kohaselt sai väga palju juba laua taga valmis joonistatud, kuna lidari pealt leiab üles küll teed, kraavid, sood ja loomulikult olulised kõlvikumuutused. Aga siiski oli omajagu üllatusi detailides, mis nõudsid meeldivalt palju välitöö-tunde. 

Detailseid piirkondi täiendasid suured raiesmikud, noorendikud ning ebamäärased sood

Kui esmalt toimus 1. mail 2024 Kunnamõtsas päevak (vt. loha.osport.ee), siis parema puudumisel? oli sama maastik kasutusel ka tänavusel Lihavõtte lühirajal. Rajameister viis seal võistlejaid ka piirkondadesse (M21A klassi KP-d 18-19), kuhu ma polnud välitööde käigus jõudnud. Ma pole sellise käigu üle küll õnnelik, aga olgu noh. Lihavõtte lühiraja GPS-jälgimise lingid - M21A ja N21A.

Mõned maastikuvaated:

Nüüd on iga kord Võrust mööda sõites mõttes, et võtaks kas või veerand tundi ja laiendaks kaarti natuke tühjemate ja soisemate kvartalite arvelt, aga senimaani pole veel end kätte võtnud. Päevakute jaoks mõned uued punktikohad ja piirkonnad veel leiaks.

2024. a suviseid o-trenne Saksamaal

Eelmise aasta suvel võtsime perega ette laeva- ja autoreisi Saksamaale. Liepājast seilasime koos rekkameestega Põhja-Saksamaale Travemündesse. Saksamaal veetsime ca nädala: vaatasime üle hansalinna Lübecki, jalutasime Lüneburgi nõmmel, nautisime mägede hõngu ja kauneid vahvärk-majadega linnu ning aururongi Harzi mäestikus. Viimased ööd saatsime mööda Dresdenis ja lähiümbruses. Edasi viis tee juba läbi Poola koju.

Lisaks kultuuri- ja loodusväärtustele oli mul sooviks käia ka võimalikult paljudel kaartidel. Teatavasti pole orienteerumine Saksmaal just meeletult populaarne, nii et internetist oli vähemalt reisi algusosa, Lübecki ja Lüneburgi (täpsemalt põhjapoolse osa, Wilsede mägede) kohta keeruline kui mitte võimatu kaardimaterjali leida. Hansapealinnas piirdusingi lihtsalt jooksutiiruga, kuid nõmme jaoks genereerisin ise pseud-o kaardi. Polnud küll teab mis täpne, aga jooksutiiru tegemiseks kuvas piisava täpsusega nii teedevõrku, kõlvikuid, reljeefi kui asustust.

Oomap.co.uk annab võimaluse tekitada pseud-o kaarte

Maastik ise oleks sobilik kindlasti nii tavapäraseks o-tegevuseks, rogainiks ning ka rattaorienteerumiseks, aga Saksamaal on vist omajagu keeruline üldse radade kõrval liikumiseks luba saada. Rääkimata siis veel looduskaitsealal. 

Möödunud aegade märk

Kultuurmaastikuna kipub nõmm ilma hooleta kinni kasvama. 

Harzi mägedes elasime Hahnenklee linnakeses. Kaarte oli sealkandis jalaga segada ning 2012. aastal toimus lähimaastikel (keskusega Bad Harzburgi linnas) ka veteranide MM. Aga u 2018. aastast on  sealsetes monokultuurides möllavad kuusekooreüraskid  kuusemetsad peaaegu pilbasteks närinud ning sundinud tegema meeletult suuri raieid ja/või jätnud maha puude surnuaia. See kõik tähendas, et mõni aastat vanad kaardid olid situatsiooniliselt aegunud ning ka jalgealune piisavalt rõve, et tegelikult ainult teedel ja radadel püsida. Tore oli teada, et vähemalt kunagi võis seal päris vahva olla ning äkki kümnendi pärast taas. Orienteerumise jaoks pole piirkond siiski maha kantud, kuna sprintida ikka saab - 2024. a toimusid Clausthalis Saksa meistrikad sprindis.

Mõned kaardid, kus püüdsin orienteeruda, aga taandusin teedevõrgule.

Šveitsi klubi treeninglaagri kaart. Leitud internetist

Harz-o nimelise võistluse kaart. Elasime kaardi keskel suurte majade kompleksis. Kaart internetist leitud

Õnneks oli ka ainult teedel-radadel huvitav, kuna tuhat aastat kestnud metallimaakide kaevandamine on jätnud palju industriaal- ja kultuurimälestisi, mille kõige kohta sai radade kõrvalt siltidelt huvitavat info lugeda.

Ülevaate üraski tööst sai rongiaknast teel Brockeni mäele. Madalamatel kõrgustel olid olud natuke paremad

Kaevanduste varustamiseks on mäestikus palju tehisjärvi ja kanaleid

Lisaks sai joostud-liigutud sprindikaartidel Goslaris ja Hahnenklees. Goslari vanalinn oli väga kaunis, natuke piparkoogimajalik. Hahnenklee oli matkajate paradiis-kuurortlinn.

Keiserlik linn Goslar. Vet. MM 2012 sprindi finaal. Leitud internetist.

Goslari keiserlik palee = vet. MM-i finišiala

Goslari vanalinn

Harzi mägedest laskusime Põhja-Saksa tasandikule ning kihutasime itta, Dresdenisse. Kaardiga jooksma ei jõudnudki, aga natuke sai telefonist o-kaardil järge peetud, kui jalutasime II MS-s maatasa pommitamise järel taastatud vanalinnas. Miskipärast tekkis ringi vaadates tunne, et sobiks päris hästi knock-out sprindi ja/või sprinditeate jaoks.

Elbe-äärsel kõrgendikul paiknev ajaloolisena paistev, kuid sisuliselt noor vanalinn. Leitud internetist

Alouatta seniculus (e.k. punane möiraahv?) Kastreerimata

Kuigi ka Poola jaoks sai kaart või paar välja prinditud, siis ei jäänud seal siiski mahti linnukest kirja saada. Sinna jõuab siis teine kord. Muidu soovitan Saksamaal käia ja orienteeruda.

Tartu linna kõrgeimat "mäge" otsimas

Ühel õhtul detsembri algul võtsin eesmärgiks vallutada joostes Tartu linna kõrgeim punkt, nimetu koht aadressil Riia 132a. Maa-amet ja Tartu Postimees teavitasid avalikkust leiust neli aastat tagasi, kui Maa-amet kõrgusandmete põhjal omavalitsuste kõrgemaid mägesid/tippe kaardistas. 

Tartu kõrgeim punkt põhikaardil (põhikaardistuse aasta 2020). Allikas: Maa-amet

Nagu kõrgete tippude vallutamisele kohane, ei olnud tõus füüsiliselt kergeimate killast - Tähtverest tuli 3,8 km jooksul tõusta lausa 25 m jagu, saatjaks pistmine ja kolmenädalasest jooksupausist tingitud kangus.

Tartu kõrgeim punkt asub alajaama paremast nurgast mõne meetri kaugusel

Tartu ametlikult kõrgeim punkt, silikaattellistest alajaama ümbrus ei ole teab mis kaunis koht. Päris kole ei ole, aga ilumeeli ka ei paita. Autodega tegelevad asutused ümberringi ja remonti või lammutamist ootavad masinad ornamentideks. Kindlasti mitte tavapärane kõrgeim mägi torni ja vaadetega.

Mis tekitas aga kohapeal ja ka hiljem küsimusi, oli see, kuidas Maa-amet just antud koha 2020. a Tartu kõrgeimaks punktiks määranud on. Paigapealsel vaatlusel tunduski et loode suunas (Riia tn poole) Vaibaparadiisi külje all võiks kõrgemgi olla. Või vähemalt ei tunnetanud ma, et alajaama ümbrus tõuseks kuidagi ümbrusest kõrgemale. Ei olnud seal ka ühtki kõrgemat mutimullahunnikut vms pinnase- või taimestikuobjekti, mis lidarit lollitada võinuks. 

Näib, et tasub uurida, mis metoodikat Maa-amet kasutas punkti määramiseks ning ka ise uurida läbi kõik antud piirkonna kohta käivad Maa- ja Ruumiaameti lidar-kõrgusandmed.  Esmane kiire kontroll madallennu andmetest (2024. a, kaardileht nr 471657) sinna punkti 80,2 m kõrgust punkti/kõrgusjoont ei tuvastanud. Näis, mida annavad eelnevad aastad, aga sellest mõni teine kord.