Orienteerumine Iraanis 2007. a

Postitus on kirjade järgi juba 2020. a kirjutatud ja siis mustandiks jäänud. Aga Iraani teema on ajatu, nii et sobib ka nüüd publitseerida.

Kuna praegusel ajal on Iraan lehtede ja portaalide esikülgedel, siis meenus mulle ka, et 2007. aastal, millalgi oktoobris-novembris sai ka ise seda riiki külastatud ning tehtud üks orienteerumisstart.

Nagu paljud ägedamat sarti o-seiklused eksootilistes riikides, oli ka selle ürituse taga WWOP ehk World Wide Orienteering Promotion (26.06.2025 seisuga on link katki) vanahärra Peo Bengtssoni juhtimisel. Tol aastal toimunud reis oli vististi tema Höst-Öst (sügis idas) reiside ajaloo pikim, viies osalejad kahe bussiga 3 nädala ja 12 000 km jooksul Rootsist ümber Musta mere erinevate kõrvalepõigetega tagasi Rootsi. Reisikokkuvõtted 2007. a reisist leiab kunagistest blogipostitustest.

Iraani sisenemiseks oli tarvis viisat ning kui õigesti mäletan, siis sai selle jaoks tehtud ka eraldi pass (või sai teine pass tehtud natuke hiljem USA-sse minnes?), et kaks, teineteisest alati ülimalt heal arvamusel riiki minu tuleviku-reisiplaanidele kaikaid kodarasse ei hakkaks loopima. 

Meie "võistlus" toimus Dowlatabadi linnakeses, mille kaart oli tehtud ilma välitöödeta turvalisest Norrast Google Earthi abil ehk ei vastanud mitte alati reaalsetele kohapealsetele oludele. Sellega olid kõik aga juba ette arvestanud ega pidanud vigu millekski nagu neis oludes kohane.

Kaks lääne päritolu bussi tõmbasid kohalike seas koheselt tähelepanu, aga ainsana vaatasid skeptilise pilguga meid asukohariigi politseinikud, kes üks hetk meie üritusejärgset kogunemist vaatama tulid ning meie reisijuhtidelt kahtlase tegevuse kohta aru pärisid. Politsei poolt peatamist tuli ette ka maanteel, aga dokumentide kontrollimise järel saime kenasti edasi sõita. Kohalikud elasid meie, ilmselt arusaamatule tegutsemisele, kõvasti kaasa ning olid ka pärast võistlust varmad uudistama.

Iraani sisenesime Türgist, armeenlaste püha mäe Ararati lähedalt... siin sai mu algne, 2020. a? kirjutatud mustand otsa ning ega väga selle reisi kohta midagi muud mäletagi enam...