Torshavn

ICE-O middle

ICE-O Sprint

Ainult higi

Kunagi oli minu mäletamist mööda ETV spordisaate nimeks SPORT. SPORT. SPORT ehk siis palju-palju sporti. Lausa tuugalt. Ikka üle terve ekraani. Anu Säärits. Tänaseks päevaks on leninlikule deviisile sarnast pealkirja koomale tõmmatud ja jäänud vaid üks sõna SPORT. Või on neid siiski kaks?

Viimane aasta on ka minu jaoks käinud säästurežiimil ja vähemalt 2/3 spordist olen tervislikel põhjustel oma elust eemaldanud. Kui varem oli ikka veri, higi ja pisarad, siis nüüd vaid higi - kui seegi. Korra-kaks ikka satun nädala jooksul end liigutama.

Ei Eesti ega Soome südamearstid ole osanud erinevate vahvate ja kallite uuringute järel suurt midagi kosta ning pidanud südame lisalööke jm kaasnevat healoomuliseks ja ohutuks, kui mitte lausa positiivseks nähtuseks. Umbes nädala treeningute järel, kui meenutada sügist ja varast talve, läks enesetunne aga nii halvaks, et usaldus tohtrite vastu kadus. Ei aidanud ka teine ega kolmas nädal. Tahaks neilt küsida - kuidas saavad hinge kinni jäämised ning pisted-torked rinnus olla healoomulised, kui need tunduvad hoopis nii pahaendelised. Nagu sureks ära, või nii! Eks te uurige edasi oma lubjastunud veresooni ja hoidke mind siis lahkamise jaoks.

Tänane päev Selgisel näitas, et eks mõlemal poolel ole osaliselt õigus - ära ma ei surnud ja jooksu ajal oli enesetunne üsna inimlik, kuid mida edasi on õhtu läinud, seda enam tunnen rinnus pisteid ja üldist ebamugavust. Homme saaksin ehk ka veel joosta, kuid õhtul oleksin juba nii rivist väljas, et hirmust tõmmata pudel kurku, kui hing kinni jääb, ei tahaks õlutki juua.

Eks ma joonistan senikaua kaarte ja planeerin radu, kuni olen veteranide klassis ja siis hakkan taas lõhkuma. Võib-olla proovin ikka sel aastal EMV lühil ja teatel ka osaleda, tiitel vajab ju kaitsmist nagu ütles Tiit Tali. Aga ta ütles ka, et Lauri Sild on kõva mees ja selles osas nõustun temaga hoopis rohkem kui tiitli kaitsmise teemas.

Bon voyage!

Nolsoy

Eile sai siis käidud saarel ja selle ainukeses külas "puhkamas". Nolsoy küla oli aga üsnagi välja surnud, kuigi usaldusväärsed allikad kinnitasid 270-liikmelist homo sapiensi asurkonda. Arvestades samas laupäevahommikust aega, võib arvata, et magati veel pohmaund, sest Torshavn oli umbes sama vaikne. Üks mees tegeles siiski ausa tööga.

Lunne ma kahjuks ei näinud ning ka lambaid polnud oodatud arvukuses näha - võib-olla nende kaitsevärvi pärast?

Algne plaan saare tippu ronida sai tagasilöögi, kui hostelikaaslane tuneesiast ennast kaasa vedas. Suure kõhuga suitsetajaga pole ju mägedes lihtne, kuigi alla oleks ta kiiresti veerenud. Nii jäimegi kuskile poole peale vahtima ja ma olin kuradi vihane, et ütlesin, kuhu tol päeval lähen. Täna õnnestub ehk aga lennujaama lähedal teisest hostelis üksi välja hiilida ja üks 600-700m tipp vallutada. Kohalik leedukas ütles, et üksi matkamine polevat lubatud - pangu siis mind vangi!

Føroyar

Alustaks siis blogimaailmas juba klišeeks kujunenud lausega: "viimasest sissekandest on palju aega möödas". On jah, laisk olen olnud, kuigi Montenego jutu teist osa isegi alustasin, aga jäin poole lause pealt tukkuma ja hiljem enam ei viitsinud.

Nüüd olen tänu WWOP-le taaskord välismaal kaardistamas ja polügoniks maailma väikseim pealinn, Fääride suurim küla Torshavn. Peo käis juba sügisest alates peale, et rikaste Rootsi ja Norra pensionäride Fäärid-Island-Gröönimaa kombo reisiks on vaja siia kaarti. No ega ma väga vastu ei seisnud ka tema ettepanekule ja siin ma olen. Uus koht, uued kogemused.

Eilse, reedese seisuga said välitööd valmis - kulutasin neile 6 päeva ja üle 45 tunni ja tulemuseks vaid 1,1 km2, esialgsest loodetust umbes 0,5 km2 võrra vähem, aga eks kodus võibki suuremalt unistada ja ainult päiksepaistele lootma jääda, kuigi prognoos näitab +7 kraadi, lausvihma ja 15m/s puhuvat tuult. Samuti ei pääse kahjuks lambaaedikutesse, kuigi seal on igasugu huvitava kujuga tiigikesi ning kaljusid-kive, mille taha punkte peita.

Alused, nagu WWOP puhul kombeks, tuli endal kokku otsida ja kombineerida käepärastest materjalidest, milleks juba traditsiooniline Google Maps ja Earth (teises olid parem kvaliteediga pildid) ning (pildi)otsinguna leitud kaardid. Kohaliku maamõõdubüroo käest püüdsin tulutult hankida detailseid plaane, aga ju läksid mu kirjad ühtke kausta Nigeeria rahakantimise pakkumistega.

Maastik jagunes suures plaanis nelja ossa - kalurikülast välja arenenud pisikesi peldiku mõõtu maju ja putkasid täis Tinganesi poolsaarel paiknev vanalinn; uus kesklinn huvitavate sisehoovide, läbikäikude ja treppidega; nõlval asuvad eramajaderajoonid käänuliste tänavatega ning kõige lõpuks päris mets korraliku reljeefiga! Puid oli ka kesklinna parkides, kuid kaardi põhjaotsas oli nende kontsentratsioon alles nii tihe, et võis defineerida juba kui metsa. Enamasti oli tegemist küll veel paari-kolmekümneaastaste lehisetihnikutega, kuid siin-seal oli keskeuroopalikku hästijoostavat pöögi(?)metsa ja harvendatud kuusikuid-männikuid. Kuna maapind on mägedest alla voolava vihmavee tõttu väga märg, siis on kõik kohad kuivenduskraave täis, meenutades emamaad Taanit. Nagu kulunud tunnid näitasid, siis olid kõik eri kohad omajagu keerulised, kuid kõige enam pakkus peamurdmist metsa-ala reljeef, mis tuli suures osas ise välja mõelda ja topokaardi suht suvalisest 5m joonest tuletada. Ise olen rahul.

Tänasest, st laupäevast on enne kojulendu 2 päeva vabad, mille jooksul planeerin laevaga külastada kõrvalsaart Nólsoyd, et lunnimune varastada ja lambasital libastuda, sest palju muid ohtlikke atraktsioone need saared ei pakugi, ja pühapäevaks leian ehk kuskilt jalgratta, et mõnda lähemasse kalurikülla sõita ja vaalaliha maitsta saada. Poes seda kraami ei müüda, kuna püük või mõnede loomaarmastajate meelest massimõrv käib suure rahvapeona, mille lõpuks liha ja rasv kõikide elanike vahel võrdselt ära jaotatakse. Neile hülgeid kaisutavatele ja pandakarusid nunnutavatele isikutele soovitaks esmalt minna protesteerima sigalate ja kanalate uste taha. Vot seal on ebaloomalikud tingimused. Vaalad aetakse mõnekümne minutiga rannale, lüüakse nuga pähe ja asi 2 sekundiga läbi. Telekast nägin.

Esmaspäeva õhtust olen kodumaal ja siis on 2 kuud aega kogu töö digimiseks ning varasem kogemus ütleb, et sprindikaartidel kulub sellele 2 korda enam aega kui välitöödele. Ega lihtne ei saa olema, aga ega vist peagi.

Salam aleikum! nagu ütleb mu Tuneesia päritolu hostelikaaslane. Kohtumiseni mõnel võistlusel.