Pealtvaataja

Timol tuleb Derek Zoolanderi "Magnum"-pilk juba päris hästi välja. Teised peavad veel aastaid harjutama. (pilt: Andy Karjus)

Selleks suveks on minu poolt võistlustardid tehtud. Südame vasak vatsake on viimase 2 aasta jooksul teinud läbi võimsa arengu ja paremast poole hobusepikkuse võrra ette rebinud. Kardioloog ja spordiarst olid nähtus sama meelt ning soovitasid kiiremas korras käsipidur peale tõmmata. Kuna suur süda polnud ainult kujutis ultraheli ekraanil, vaid tihti ka reaalselt enesetundes väljenduv, polnud mul põhjust kogenud doktoritele vastu vaielda.

Kuigi jooksmata jäävad EM, Jukola ja veel mustmiljon võistlust ja treeningut, ei saa ma öelda, et oleksin praegusel hetkel kurb või masendatud. Olen pigem õnnelik, et lõpuks on mind nii pikalt vaevanud kurja juur leitud ja pilt selgem. Puhata tuleb ju ainult paar-kolm kuud.

Esimene puhkusenädal (ehho oli esmaspäeval pärast EMV teadet) oli väga sisukas: iga päev 6-8 tundi õppimist, natuke puulõhkumist ja muruniitmist, kahel päeval u 1.30 jalgrattasõitu ja pealtvaatajana Baltikate teatel. Sportlase sõbra mõõdu annab välja küll. Järgmine nädal võiks minna Põlvahe Uma pitto, ülejärgmine nädal jalgrattamatkale, Jukolale mänitzeri abiks jne...plaane jätkub!

Mis ei tapa, teeb ju tugevaks!?

17 kevadist hetke

Ärkan umbes poole 5 ajal, kui tagasi saabub pika-öö-mees Peeter. Uudised, mis ta toob, on head - võitsime esimese vahetuse, teises püsisime liidergrupis ning kolmandal vahetusel sai Pets tunda öiste metsade hirmu A. Nordberg kiirust. Järgnevates vahetustes kaotame lisaks küll aega ja kohti, aga kõik teevad oma tasemele vastavad kontrollitud jooksud. Ei mingit rabelemist ega võimlemist. Kõik läheb nii nagu plaanitud, püsib võimalus võidelda koha eest esikahekümnes.

Siis, kui on tarvis eelnevate vahetuste raske töö tulemuseks vormistada, hakkab vanker veerema allamäge. Teen soojenduse, panen GPSi selga ja liigun vahetusalasse. Näen paljusid konkurente metsa tormamas, aga Anttit pole ikka veel silmapiiril. Ligi 10-minutilise tarbetu ootamise järel saan kaardi. Sisenen ökosüsteemi.

Ees ootab 17 km kütet ja keevitamist, kivilõhkumist ja aletamist, söepõletamist ja puhast navigatsioonilõbu! Või vähemalt nii ma arvasin. Esimesed kaks punkti (kaart teekondadega, tundub, et minu GPS oli välja lülitatud!) läbin puhtalt ja saan kätte ka esimese skalbi, aga tegelikult tunnen, et mul ei lähe üldse nii nagu peaks - samm on tönts ja orienteerumises pole sujuvust. Väljavaated järgnevaks poolteiseks tunniks ei ole just roosilised. Tagant läheneb pool minutit hiljem startinud Petteri Muukkonen (VeVe), kelle küüdis saan pikal teeotsal kolmandasse punkti hoo üles, aga tean, et kaua ma niimoodi vastu ei pea. Petteri läheb oma teed ning edasine on kui halb unenägu.

Alt veavad kõik orienteerumiselemendid ning vahepeal paistab, et olen sattunud hääletusvõistlusele, aga ühtki pealekorjavat autot silmapiiril ei ole. Hellitan lootust, et ehk on võimalik 12 km peal võistluskeskusest läbi joostes salaja teatepulk mõnele värskemale mehele edasi anda, kes mind sellest jamast välja aitaks. Ei õnnestunud. Läbijooksul sain klubikaaslaste ergutuste kõlast aru, et olin täpselt sellises mudas nagu arvasingi. Mudaliigale kohaselt lasin tagant tulnud Lynxi vastuhakuta mööda ja matkasin pea norus finišisse.

Loo moraal? Mõtlen veel.

Esialgsed tulemused


PS! tagasiteel Soome esinesin esimest korda avalikult karaokelaval. Kristo ja Lauriga panime Green Day 21 Guns'i ajal publiku ennastunustavalt kaasa elama.