67,9°N

Viimasel ajal on mitmed naisfännid saatnud kirju ja sõnumeid, küsides millega ma tegelen. Olen võtnud neid kui retoorilisi küsimusi, sest igaüks teab, et praegusel aastaajal lõhutakse trenni teha. Iseküsimus on selles, kus ma seda teen. Vastus: viimasel ajal olen väga palju aega veetnud Soomes.

Novembrist alates olen osalenud juba kuuel o-võistlusel, millest 2,5 on olnud öised. Lisaks veel ohtralt nii päevaseid kui öiseid kaardiga treeninguid. Öine orienteerumine pole kunagi nii hästi sujunud kui praegu. Et aga hea asjaga kohe alguses mitte üle pingutada, tuleb treeninguid muuta vaheldusrikkamaks.

Suusatamine on alati heaks vahelduseks, kuigi viimastel talvedel pole ma väga palju aega sellele pühendanud - kord on kehv määrida, kord liiga külm jne. Aga sel talvel oli üle pika aja võimalus suusatada optimaalsetes tingimustes - Olosel.Laager algas eelmisel kolmapäeval öise rongisõiduga Rovaniemi suunal, kust liikusime hommikul autoga edasi Olostunturile. Neljapäeval oli ka ainuke kord, kui nägime päikest. Järgnevatel päevadel tõusis see napilt üle horisondi ja jäi noilgi kordadel pilvede taha peitu. Päeva pikkus kahanes nädala jooksul kiiresti: 4. detsembri 2h 8minutilt 9. detsembri 38minutini. Valgustatud suusaradadel kustus valgus vaid tunniks-poolteiseks. Kaamos.

Esimestel päevadel olin kui pöörane ning neelasin hoogsalt kilomeetreid. Viimaste talvede esimeste suusatrenni tagajärg on alati olnud põrgulikult valutavad käed, aga sel talvel mitte ja see innustas veelgi hoogu lisama. Laagri eesmärgiks seadsin 366 km, mis lähtus telekast nähtud Taani ultrajooksjast, kes läbis 48 tunniga sama palju kilomeetreid.

Aegapikku hakkas hoog raugema ning siia-sinna tulid valud. Eriti ebameeldivaks muutus vasaku käelaba paistetus, mis tuli ootamatult, aga nüüd kuidagi lahkuda ei taha. Üks poolik puhkepäev aitas laagri keskel tagasi järjele ning sain taas sama ahnelt paaristõukeid lõhkuda kui alguses. Mitte aga kauaks. Samamoodi kui saabus lõpp laagrile, olid otsas ka minu jõuvarud. 6 treeningpäeva oli alustuseks küll.

Ultrajooksja saavutusest jäi lõpuks puudu 110 km, aga päris kindlasti ületasin enda eelmise talve kilometraaži. Aega kulus 18h 19min, millele lisandub veel 1h 17min jooksu lumeräätsadega 509m kõrguse Olostunturi otsa.

Viimati käisin Lapimaal 7-8 aastat tagasi novembri lõpus suusa-o koondisega. Paistab, et selle ajaga on lisandunud valgustatud suusaradu ja põhjapõtru. Viimased peab eriti ära mainima nende ebaviisaka käitumise pärast, mis väljendub klassikajälge väljaheidete paigutamisega.

Tänasest olen tagasi mustal maal, Turus ning homsest taas laagrisse, tutvuma järgmise aasta Jukola maastikega.Fakte ja statistikat Olose-suusalaagrist:
*Olos on tagurpidi solo - tegin kõik trennid üksi
*kukkusin 3x - kõik korrad sõidu pealt 360° pööret üritades; varem tuli see alati välja
*minust mööduti 1x - üks härra sõitis lõike
*pikim treening 3h 3min/40km (vabatehnika)
*kõrgeim vallutatud mägi 509m Olostunturi
*maksimaalne kiirus laskumisel (gps järgi) - 55,6km/h
*maksimaalne kiirus tasasel - 28km/h
*pikim tõus - u 4km (Muoniost Olose suunas)
*Olose laiuskraad 67,9°N; Tabinal 58,8°N - omavaheline kaugus u 1150km

1. pilt: Olostunturi
2. pilt: põhjapõtrade poolt lisatud pidamismääre
3. pilt: rebane

Tehtud.

Kes kingib rahvale raudtee, kes endale hea tuju.

M2
1 Baptiste Rollier SUI 58:57 +0:00
2 Francois Gonon FRA 1:00:03 +1:06
3 Martin Johansson SWE 1:00:16 +1:19
4 Mikhail Mamleev ITA 1:01:25 +2:28
5 Anders Nordberg NOR 1:01:38 +2:41
6 Topi Anjala FIN 1:03:07 +4:10
7 Markus Puusepp EST 1:03:51 +4:54
8 Ruslan Glibov UKR 1:03:57 +5:00
9 Alexey Bortnik RUS 1:03:59 +5:02
10 Kiril Nikolov BUL 1:04:11 +5:14

Täielikud tulemused: http://live.woc2009.hu/?p=long

Alguse asi

Lühiraja kvalifikatsioon joostud. Tulemus ja jäi alla oodatule, põhjuseks ohtralt vigu, aga seepärast veel meelt ei heida. Vähemalt on avastart tehtud ja närvipingest lahti saadud.

Esmaspäeva hommikul on kavas juba tavaraja eeljooks, mis peaks mulle paremini sobima. Kuna vorm on hea, siis usun, et puhtale orienteerumisele keskendudes leian end ka A-finaali pääseva 45 kehakultuurlase hulgast.

Topeltlöök

Salajane ja üksildane ettevalmistusperiood Tabinal on läbi saamas ning jäänud on viimased paar nädalat esimeste "päris" MM-startideni. Enne Ungaris ees ootavat aktiivset eksamiperioodi kontrollisin enda küpsust EMV sprindil ning öistel, jäänud on veel Koprakarikas.

Intsikurmu puhul on tegemist sprindimaastikuga, mis pani mind kunagi arvama, et olen sellel distantsil tegija. Süüdiolevaks võistluseks oli Euromeeting 2005. aastal. Saavutasin seal küll alles 21. koha, kuid olin eestlastest parim ja hakkasin seetõttu automaatselt lõvisid nägema. Ajapikku tuli ikkagi endale tunnistada, et Andreas on hegemoon ning mina tühikargaja. EMV sprindi tulemused 2006-2008: Andreas 1-1-1, Markus 9-13-2.

Pea 4 aastat hiljem võin end taas korraks tippkiskjana tunda. Lõvina. Kullale viinud jooks kulges ühtlaselt kuni Põlva kultuurikeskuse ümbruses nikerdamiseni. Metsas olin tugevam etappidel, mis lubasid mõneks hetkeks keskenduda ainult jooksmisele ning natuke kehvem lühematel punktivahedel. Vaatepunktiks olin kogunud soliidse 12 sekundilise edu, kuid seejärel tabas jalgu hetkeks kangestus, mille võib panna ehk piikidega asfalti peal jooksmise arvele. Majadevahelistel pikematel etappidel lihased taastusid ning lõpuosas või taas gaasipedaalile rohkem survet avaldada. Napilt oleks kiirusega mängimine aga saatuslikuks saanud, kui etappidel 13-15 parimatele aegadele kokku üle 20 sekundi kaotasin. Siiski oli minu edu järgnevate ees enne seda piisavalt suur, et lõpuni esikohal vastu pidada. Finišijoonel eraldas mind ja Andreast 4 sekundit ning pronksi võitnud Silverit 19 sekundit.

Võidušampanja maitses ja kleepus hästi. Lisaks võidule andis sprint ka kinnitust tõusuteel olevast vormist, kuna ilma ühegi spetsiaaltreeninguta (hooaja teine sprindikaardikontakt) tundsin end ka nii lühikesel rajal hästi.

M21
3440m 18KP T�us:65m

Etapid Indeks

Jrk. Nimi                           Klubi             Tulemus       
1. Markus Puusepp                 Võru              00:16.59 
2. Andreas Kraas                  EKJ SK            00:17.03 
3. Silver Eensaar                 OK Põlva Kobras   00:17.18 
4. Alar Assor                     Kobras            00:17.52 
5. Kristjan Trossmann             JOKA              00:18.02 
6. Mati Tiit                      Ilves             00:18.14 

Tulemused.

Pärast saunatamist ja söömist pidi OK Kobras eelinfole tuginedes pakkuma meeldiva öise tavaraja Saarjärvel. Minu silmis jäädi lubaduste täitmisega hätta. Taheti parimat, aga välja kukkus nagu öised ikka. Kommentaare metsas nähtu kohta näiteks Ristolt ja Eduardilt.

Orienteerumissooritus jäi minu tavapärase öise tasemele. Seisin stardijoonel optimistlikult, jalas uued VJ Suprad ja peas võimas lamp, kuigi Petsi veel vingemad ketsid ja veel tugevam lamp panid õhu värisema. Püüdsin joosta öisele kohaselt kindla peale, kuid uimase maastiku iseärasuste tõttu polnud see tihtipeale võimalik. Kaotasin järje ning pidin võtma riske ning ilma asukohast aimu omamata igaks juhukis edasi liikuma. Nii kaotasin esimeses pooles ikka mitmeid minuteid, kuld oleks justkui juba Petsi kaelas olnud.

Pikal etapil suutsin siiski vaekausi enda poole kallutada ning tõusta liidrikohale. Kiirele jooksule ja õnnele üles ehitatud etapp oli ideaalne vahepala mõtlemisele. Mõelda võis, kuid tee peal polnud selleks vajadust ning lagedate peal jällegi kasu.

Raja viimane, lubatuga sarnases metsas olev haak oli juba päris meeldiv, tekitades lausa positiivseid emotsioone. Üsnagi meeldiv tunne jätkus ka pärast lõpujoont, kui selgus, et hommikune poodium kipub korduma.

Väikseks üllatuseks oli Timmo teine koht, kuid mõeldes tema lambile tehtud investeeringutele, pidigi see hakkama kunagi tagasi teenima!

  1. Markus Puusepp              Võru              01:10.58   
 2. Timmo Tammemäe              Orvand            01:14.30   
 3. Silver Eensaar              OK Põlva Kobras   01:15.41   
 4. Andreas Kraas               EKJ SK            01:17.20   
 5. Peeter Pihl                 Tammed            01:19.48   
 6. Risto Kiilberg              Tammed            01:24.26  

Ootamatu tulem

Kange selg ja tuimad jalad – mis võiks nende korrutamisel saada? Midagi väga kehva, arvasin laupäeval enne starti. Aga eks ma olen matemaatikas ka alati väga nõrk olnud. Negatiivsete liikmete korrutamisel tuleb ju vastus positiivne!

Tavarada ja teade peeti mõlemad läbimatust metsas. Läbi ei pääsenud kuskilt, tuli ainult üle või alt minna. Rõve oli ja verd lahmas. Kodutöö (parandasin end lühirajaga võrreldes) järgi oleks oodanud küll midagi ilusamat, sest kaart on ju üllatavalt valge, aga ametlik treening tutvustas siiski reaalse olukorraga.

Raja algusosas ootasin pidevalt 4 min hiljem startinud Ollet, kuna minu kiirus polnud märkimisväärne ning siin-seal kaotasin mõned sekundid vigade tõttu. Pidevalt heitsin pilgu selja taha ning kohati tunduski, et sinine rakett on kohe möödumas. Enne pikka etappi risusse kinni jäädes olin kindel, et Olle on nüüd möödas ja läinud.

Aegamisi sain vaevatud keha kiiremini liikuma, kuid tormimurrus ronimine tegi seljale ikkagi kõvasti valu – vahel pidin kummardamisest loobuma ja tegema hoopis auringi puude ümber. Vigase ja aeglasena uskusin mahtuvat ehk kuidagi esikümnesse.

Vaatepunktist läbi joostes oli vaikus, järelikult oli mul olnud õigus eesootava tulemuse osas. Tegelikult polnud eriti kellelgi võistlustest ülevaadet. Mõned julgustavad sõnad oleks ära kulunud. Viimased paar kilomeetrit võitlesin gravitatsiooni, Susan Boyle’i ja üha töntsima sammuga – korra jäin isegi paarikümneks sekundiks seisma ja puhkasin, käed põlvede peal. Kuum oli. Raske oli. Sörkimine oli nii ahvatlev. Miski vägi sundis end ikka kokku võtma ja lõpuni atleetlikku sammu rakendama. Kaotasin siiski mõne kilomeetriga pea 3 minutit ilma erilist viga tegemata. Kurat ja põrgu, võit oli ju käeulatuses!

Üllatusin liidriks tõusmisest kuuldes. Ega ma miskit vahele ei jätnud? Ei, tulemus on olemas. Tuleb Olle, kaotab 26 sekundit, imelik. Tuleb Bertuks, võidab poolteise minutiga, nii vähe - imelik. Ülejäänud, välja arvatud, Kruminš jäävadki selja taha. Imelik. Mis siin sünnib?

Rõõmu kohe ei olegi, jätkub hämming. Aga vaikselt hakkab ikkagi selginema, mispärast varsti minu kaelas pronksmedal ripub – seljavalu sundis mind rahulikumalt ja puhtamalt jooksma, mis oli seesuguses metsas eriti tähtis. Lisaks veel kuumus, mis ka kõikide teiste ajusid ja kehasid halastamatult töötles.

Pronksisest autasust isegi veel tähtsam on, lausa kordi tähtsam on MM-koondisse pääsemine. Kui ma õigesti mäletan, siis olen viimased 3 aastat olnud varus ehk esimesena välja jäänud, aga võib-olla ka mitte. Oodata on tulnud igatahes kaua. Nüüd on 2,5 kuud aega end väärilisse vormi viia, lihtsalt osaleda oleks igav.

   1 Edgars Bertuks              Latvia Nat. Team         LAT     1:29:07     0:00
   2 Jānis Krūmiņš               Latvia Nat. Team         LAT     1:29:45     0:38
   3 Markus Puusepp              Estonia Nat. Team        EST     1:30:34     1:27
   4 Olle Kärner                 Estonia Nat. Team        EST     1:31:00     1:53
   5 Jonas-Vytautas Gvildys      Lithuania Nat. Team      LTU     1:32:18     3:11
   6 Marius Mažulis              Lithuania Nat. Team      LTU     1:33:19     4:12

Teade

Tavaraja järel kahtlesin, kas olen suuteline veel korra tühjast sidrunist mõned happetilgad välja pigistama. Keha oli tühi ja selg ei andnud asu. Oleks selg mõni siseorgan või ripuks kuskil keha küljes, siis lõikaks kasvõi ise kääridega maha, aga nüüd pole suurt midagi teha peale võimlemise ja soojas hoidmise.

Lõpuks võtsin ikkagi koha esimeses võistkonnas ja kahetsema ei pea. Enda sooritust just eriti kõrgelt ei hinda, sest ajaliselt kaotasin parimatele mitmete minutitega. Tehnika ununes kohati ära. Olle ja Sander tegid see-eest oma töö filigraanselt ära. Labaselt väljendudes võiks öelda, et patsiga poisid said meilt labakäega näkku.

     1      3 Estonia Nat. Team 1                            2:03:31
            Olle Kärner                    39:04   1         39:04    1   
            Markus Puusepp                 43:46   5       1:22:50    2   
            Sander Vaher                   40:41   1       2:03:31        

    2      1 Latvia Nat. Team 1                             2:03:37
            Edgars Bertuks                 41:50   5         41:50    5   
            Mārtiņš Sirmais                40:40   1       1:22:30    1   
            Jānis Krūmiņš                  41:07   2       2:03:37        

    3     11 Belarus Nat. Team 1                            2:06:07
            Dmitry Mihalkin                41:40   4         41:40    4   
            Dmitry Mironov                 42:25   3       1:24:05    3   
            Yury Tambasov                  42:02   3       2:06:07        

    4      5 Estonia Nat. Team 2                            2:08:06
            Peeter Pihl                    41:26   3         41:26    3   
            Erkki Aadli                    42:41   4       1:24:07    4   
            Andreas Kraas                  43:59   4       2:08:06         

Tulevik

Juba teisipäeval lähen Soome, et valmistuda järjekordseteks tiitlivõistlusteks. Olen küll Põhjamaade MV maastikel mitmeid kordi käinud, aga koduselt end seal ei tunne. Kolmapäeval ja neljapäeval püüan seda viga parandada. Reedel puhkan ja laupäeval ongi juba esimene distants – tavarada. Olin sellest juba loobumas, aga siis mõistsin, et minu MM-i pilet on ju ka esmalt tavarajale ja mis võiks olla veel paremaks treeninguks kui hea võistlus. Ülejäänud distantsidest tõenäoliselt ühest loobun, mõeldes Jukola kolmandale, 15 km pikkusele vahetusele.

Jukola järel lähen tõenäoliselt kuulama kammerorkester Metallicat Helsinkisse ning siis poolteisesks nädalaks koju militaariaga tegelema. Esmalt püüan Sõjaväelaste-MMi rajad taaskord üle vaadata ning seejärel Võidupüha paraadiks rivisammu harjutada.

Pildid:

Balti MV 2009

Head ja vead

Kui jääda antud postituse raames ainult eelmisse nädalavahetusse, poleks napilt võidetud teatehõbeda ja uksest-ukseni transpordi kõrval küll miskit head meenutada. Püüan mitte väga siis melanhooliasse langeda - seega natuke minevikust ja natuke tulevikust ka.

Laupäevase lühiraja eel tundsin ennast üsna hästi. Jalad polnud küll teab mis heas seisus, aga kuna Ilves-3 näitas, et kiiresti jooksmiseks ei peagi jalad väga kerged olema, siis olin positiivses soorituses kindel. Miskipärast ootasin veel stardihetkelgi krossijooksumeistrivõistlusi, kuid kaarti nähes olin üllatunud negatiivses suunas. Rada ja maastik olid muidugi suurepärased, aga kodutöö oli tegemata. Istu, Markus, kaks!

Kaart oli minu jooksukiiruse ja tehnika jaoks liiga detailne, kuid sellest sain teada alles katse-eksituse meetodil teise punktiga minuti jagu viga tehes. Põhjus-tagajärg seos oli antud olukorras ju vägagi selge, kuid õppijana olin tol hetkel järjekordset häbiväärset kahte väärt. Veel paaril etapil sai deviisiks "Figaro siin, Figaro seal" ja "kiiremini, kõrgemale, punktist kaugemale".

Oleks-poleks, aga koht siis lõppkokkuvõttes viies, mis on eelmise aasta lühirajaga võrreldes väike samm edasi, kuid siis oli tegemist esimese jooksuga kuuajalise vigastuspuhkuse järel. Järgmine kord teen paremini, endise noorkotka ausõna!
Tulemused
Teekonnad







Pühapäev oli tööpäev. Ärkamine oli töö, püstitõusmine veelgi hullem, kuna selg oli järsku "lukus", põhjuseks neljapäevane trepil kukkumine. Õnneks üles minemisel. Jooksmine oli kõige raskem töö.

Eesmärgiks olime seadnud metalli korjamise. Jaagup ja Lauri tegid esimeses kahes vahetuses oma tööd hästi. Sain metsa teisel kohal, kuid mul polnud aimugi, et Ilvese Kenny oli vaid poolteise minuti kaugusel. Mõtlesin pingevabalt töö ära teha ning rahulikult õhtule minna. Kuid pingevabadus maksis peaaegu kätte - täieliku keskendumiseta tekkis ohtralt pisivigu. Vaatepunktist oligi Kenny mind peaaegu kätte saanud. Väsimuse foonil kiiruse lisamine enam võimalik polnud. Jäin Kennyt ootama.

Paar etappi jooksime koos ning siis tuli hajutuspunkt. Tegin sellega u 15 sek viga, mis andis Kennyle üle 50m edu. Järgnes minu elu üks pikimaid spurte - kaarti ei lugenud ega numbreid ei kontrollinud, tulistasin nagu jõudsin. Õnneks olin teinud selgeks, kuidas viimasele punktile läheneda (taustale pidi jääma Tammede ja Orvandi lipp). Kui noorhärra Kenny mõned meetrid vales suunas liikus, tuli mul teha veel viimane pingutus ning sain ikkagi viimase punkti sekundi võrra varem kätte. Napilt, aga kindlalt!

Tulemused
Teekonnad









Minevikust tulevad meelde õnnestumised Ilves-3 ja Jüriööl. Ilvesel läks nõnda hästi, et üldvõidu saamiseks pidi võitma vaid teise päeva. Kergelt muidugi võit ei tulnud, verekaotus oli sel päeval märkimisväärne nii ninast kui haavadest.












Jüriöölt jäime alla vaid traditsioonilistele võitjatele Tammedele. Viimases vahetuses oli mul võitlus Timmoga ning lahendus saabus alles finišisirgel, Võru kasuks.

Võistlemisele lisaks olen sattunud ka laagrisse. Eelmisel nädalavahetusel püüdsime Jukola-sarnasel maastikul kuu aja pärast toimuvat mõõtuvõttu etendada: maastik oli koopia, kaardimeister ja rajameister sama ning isegi võistluskeskus andis sama mõõdu välja. Jooksime ühisstardist 6,1km üsnagi vastiku raja, kus ilma ropendamiseta hakkama ei saanud. Küll oli metsaalune tüükaid ja risu täis, seejärel soine raiesmik ning lõpuks ka reide lõikunud okastraat. Head treeningud ongi rasked!

10Mila

Tiomila korraldajatel tekkisid viimasel hetkel probleemid trükikojaga ning võistluse päästmiseks viidi tänavune üritus läbi kompassiharjutusena. Kui kaart kunagi minuni jõuab, siis on endalgi huvitav uurida, mida ja kus tehti.

Väikse hilinemisega jõuti siis ka kaardid trükkida nagu näha. Teekond paistaks iseenesest päris ilus, kui kolmandal etapil poleks täiesti arusaamatul põhjusel ühes vales punktis käinud. Üks hetk teadsin 95%, et olen raiesmiku servas ja kui metsa jõudsin, siis olin veelgi enam kindel, et nüüd tuleb vaid põhja suunas liikuda.

Minu talv

Inspireerituna astronoomilisest kevadest ning alg- ja põhikooli "Minu suvi" kirjanditest, võtan käesolevas lühiülevaates "Minu talv" kokku möödunud aastaaja sündmused.

Minu talv algas klubivahetusega. 4 aastat Rootsi-seiklusi sai läbi ning suundusin õnne otsima Soome MS Parmasse. Novembrist jaanuarini olin teisel pool lahte pidev külaline, käies nii Jukola kui Põhjamaade MV maastikel ning niisamagi kaljuste maastikega tutvumas.

Jaanuari lõpus ja veebruari alguses möödusid mõned päevad Püreneedes, kui Sanderi ja Liisiga seal tunde kogumas käisime. Seoses häiretega südame töös oli põhirõhk aeroobsel tööl ning diiselmootori ehitamisel.

Märtsikuu esimene pool möödus teisel pool ookeanit hamburgereid süües ja päevitades. Kavas olid suurlinnad New York ja Miami ning väikelinn Bryson City Põhja-Carolina osariigis Apalatšide mäestikus. Sarnaselt Prantsumaale tiksus juurde korralikult tunde, kuid südame seisukorra paranemise tõttu juba ka kiireid kilomeetreid.

USAst saabusin 2 nädalat tagasi, mille järel on olnud põhirõhk 10Milaks valmistumisel nii palju kui lumikate on lubanud, st Eestimaa pinnal pole kaardiga veel metsa jõudnud. Tehnika parandamise osas tuleb seega loota järgmisele kahele nädalavahetusele Soomes ning vanale rasvale.

Sel nädalavahetusel toimus Turu lähedal 14,4km testjooks, mis küll otseselt ei määranud kohti ega vahetusi võistkonnas, aga lisas ainest lõpututele spekulatsioonidele, mis juba sügisest saati üha intensiivsemalt käivad. Testjooksu võiduga betoneerisin vähemalt arutelu enda koha ja vahetuse ümber.

Ehk võtan end 3 nädala pärast uuesti kokku ja kirjutan siis loo "Minu 10Mila".