Grand Canyon

Suur, suurem, kõige suurem. Söögiisu muidugi - pärast kvaliteetreeningut Suure Kanjoni serval. Tegelikult oli meil küll puhkepäev, aga vahva künnivagu* keset kõrbe sundis end siiski liigutama.

Kolmveerandtunnise jooksu järel, mis kestis tegelikult koos pausidega umbes poolteist tundi, tegime kerge eine ning kuulasime Rangeri (peaaegu nagu kurikuulus Walker) lühiülevaadet kanjoni kujunemisest.

Meelde jäi, et kõige põhjas olevad kivimikihid on ligi 1,7 miljardit aastat vanad ning kõige pealmised vaid 270 miljonit. Lootsin alguses, et äkki on seal ka jälgi dinosaurustest, aga need elajad ilmusid alles 250 miljonit aastat tagasi, mistõttu pole neist seal jälgegi.

Kui kellelgi tekib küsimus, mispärast on kõige pealmine kiht nii vana ehk 270 milj ega ole hoopis pärit tänapäevast, siis vastuseks on erosioon, mis on pealmise kihi lihtsalt minema kandnud. Kuhu? Mina ei tea.

Minu jaoks jäi päris palju küsimusi veel vastuseta, aga mõned geoloogid juba teavad neid, kuna on kogu elu kanjoni uurimisele pühendanud. Lõpmatute eri koostise ja värvidega kihtide tõttu ei tohiks neil ka igav hakata.

Viimastel päevadel on keskkonnaga kohanemise tõttu tulnud treeningutesse uut kvaliteeti. Mootor ei kuumene enam hapnikupuuduses üle ning jõuab samade pöörete juures enam. Lihaste areng pole veel samal tasemel, aga varsti on ka need kiud konditsioonis, mille järel läheb täiel raual tulistamiseks.

*Tegemist ei ole Kalevipoja künnivaoga.

Piltidel atleedid Elvast ja Tabinalt

Õhupuudus

Eduka eksamiteperioodi järel treenin juba viiendat päeva mikihiire ja suurte džiipide maal USAs Arizona osariigis Flagstaffi linnas.

Suurekõrvalist närilist ei ole veel kohanud, aga hiiglasuuri monstrumeid on küll kõik kohad täis, üks hirmsam kui teine. Eks ole ju ka bensiin odav ja looduslikud tingimused karmid. Lausa nii karmid, et praegu on siin mõnes kohas lausa 30-40cm lund maas.

Teisalt on kõik vähegi suuremad teed puhtaks lükatud, mistõttu pole lumikate mingiks takistuseks ei autodele ega sportlastele. Atleete hoiab siinkandis tagasi hoopis hõre õhk, kuna linna asub u 2100m kõrgusel merepinnast Colorado platoo edelaosas.

Kui atleetidest rääkida, siis ei saa mainimata jätta ka Forrest Gumpi, kes just Flagstaffis andis kleepsuärimehele idee toota kleepekaid kirjaga "sh... happens".

Kuna me tulime Margusega siia peaasjalikult treenima, siis ei ole me nõnda geniaalseid väljendeid nagu Forrest veel produtseerida suutnud. See-eest oleme juba 3 päeva treeninud ning ühe päeva puhanud ja turiste mänginud.

Esimestel treeningutel oli ikka väga raske - hing kinni ja jalad tundusid puised, aga nüüdseks on olukord paranenud ning saab alustada uue mikrotsükli ja uute ja raskemate treeningutega, mille järel loodan juba normaalselt hingata.

Pildil jooksev mees, taustaks Monument Valley.

Pilte nii minu kui ka Marguse kaamerast leiab siit: http://picasaweb.google.com/markuspu/Flagstaff