Kodumaal

Pärast kaht ja poolt nädalat enesepiitsutamist oli aeg liikuda tagasi Eestisse. Kohapeal oldud 17 päevaga kogunes treeninguid 28h 08min jagu. Vahepeal tundus küll, et tunde võiks rohkem koguneda, aga lõpus oli siiski tunda, et neid sai hoopis palju. Viimases trennis, milleks oli 2-tunnine jooks/kõnd, ei suutnud ma esimesed 30min peaaegu üldse jooksusammu alla klassifitseeruvat liigutust teha.

Treeningkordi oli kokku 23, millest omakorda 5 olid orienteerumised (2 öist). 2 korda jooksin pikki lõike, 2 korda tegin JTH, 2 matka (jooks/kõnd) jm. 2 päeva suutsin ka terviseprobleemide tõttu treeningvõimetu olla (külmetus+kaktus).

Mõned laagripildid leiab siit.

Kojulend oli ebameeldiv, sest lennuk oli kitsas ja süüa ei antud ja Stanstedi lennujaam oli külm...tegelikult võikski jääda hädaldama, kui isu oleks. Lõpuks on ikkagi kõige tähtsam, et jõudsin koju.

Rutiinsed päevad

Selle asemel, et siia mingit jama kirjutada, postitan ainult pildi. Tsitaat on parit filmist "Vene kalapüügi eripärad", mida oleme vaadanud juba 3-4 korda. Hea film.

Kirjutada pole midagi seeparast, et päevad on kulgenud nagu laagris ikka: magamine, söök, magamine, trenn, söök, lebo, trenn, söök, lebo, magamine...

Kätte jõudnud suvi!

Día trece

Eilne päev oli pühendatud puhkamisele. Millegipärast tekib alati puhates ja mitte midagi tehes tunne, et väsimust tuleb enam kui trenni tehes. Samamoodi oli ka eile. Seetõttu käisingi õhtul 2002. a juunioride MM-i lühiraja finaali maastikul öises trennis. Joostud rada oli 2 aasta tagune Hiieka korraldatud öise võistluse oma. Liblikad olid ja puha. Eksida polnud raske. Alguses tundsin end üsna kindlalt, aga mingist hetkest alates läksin ülbeks ja hoolimatuks ning lootsin punkte ilma kaardil püsimiseta tabada. Karta on, et selline taktika mulle õnne ei toonud. Kokkuvõttes sain keskmiselähedase soorituse ja kindluse, et Jüriööl ja Tiomilal on võimalik ka lambiga hästi joosta.

Kaardil olev liblikatega rada on minu eilne katsumus.

Día catorce e päevitamise päev

Hommikul kuulsin esimesena asjana pärast ärkamist, et täna on soojem, kui ühelgi teisel päeval varem. Auto termomeeter näitas 24 soojakraadi, loomulikult Celsiuse järgi. Tähendab, et esimene lühikese püksi ilm sel aastal.

Margus ja Kristo tirisid soolajärve ääres 10 km tempokrossi ja mina tegin kohaliku haigla lähedal meedikute valvsa pilgu alla jooksutehnika harjutusi. Oh, kuidas päike ikka küttis:D

Ükski suvepäev ei oleks täielik, kui sinna ei kuuluks päevitamine ja ujumine, mis sai teoks pärast õhtust ÜKEt. Hollandi pensionärid vaatasid ja imestasid, kuidas üks hull põhjamaalane 10-kraadises vees konna ujus. Noorus on ikka hukas. Aga kui tsiteerida kindralit filmist „Vene kalapüügi eripärad“, siis on kõik korras. „Ma ühtin eksisteerimise lättega ja see pakub mulle suurt naudingut.“
Märkamatult on möödunud 2 nädalat, mille jooksul on kogunenud tagasihoidlikud 21 treeningtundi. Tundi arvu tõmbavad muidugi alla 2 täielikku trennivaba päeva (kerge haigus ja sellest taastumine+kontakt kaktusega). Järelejäänud päevade jooksul püüan treeningupäeviku ridadele tekitada palju kvalilteetseid tunde. Homseks näiteks planeerib Margus teevalikutega raja „Leidasse“.

Días once y doce

Día once
Järjekordselt läks meelest eelmiste päevade kohta täit tõde kirjutada. Nimelt polnud 10. päeva õhtupoolik midagi nii unine, kui üleeile kirjutasin. Õhtuse easy-ten’i algus oli küll uimane, aga lõpus saime korraliku adrenaliiniannuse, kui meid otsustasid rünnata 4-5 mitte kõige sõbralikuma näo ja olemisega koera. Õnneks olid nende peremehed sealsamas olemas ning suutsid penid lõpuks kinni võtta. Igor Volke klassifikatsiooni järgi oli tegemist 2. astme koerakontaktiga – esimesest astmest jäi puudu vaid maha murdmine ja kuuti vedamine.
11. päeva hommikul käisime taas El Valles jooksmas – mina 6min lõike ja teised pikal otsal. Lõikude eel soojaks joostes oli tunne, et mootoris pole võimu, kuid pärast 4x6 minutit segarežiimi keskel jooksmist oli enesetunne juba palju parem. Kokku nautisin mägesid ja loodust 1h30min jagu.

Heale enestundele vaatamata jätsime Jürgeniga õhtuse treeningu vahele ja käisime tema eelviimase siinoleku päeva tähistamiseks Guardamari kindlust vallutamas. Lootsime olla selle esimesed vallutajad, kuid kohale jõudes tuli välja, et Kastiilia väed olid selle juba 14. sajandil Aragóni riigilt jõuga ära võtnud. Nii jäi meil ainult üle varemeid vaadata ja vaielda Vahemere kohalt leitud pilve tüübi üle. Lõplikku vastust ei andnud ka minu maateaduse konspekt. Kel on soovi pilve liik ise ära määrata, siis pilt on siin.

Día doce

Hommikul viisime Jürgeni Alicante raudteejaama ning seejärel sõitsime u 60 km loodesse Alcoi linna lähistele, et teha 3-4 tunnine matk mägedes. Alguspunkt asus umbes 900 m ümp. Sealt liikusime reipal sammul (pulss umbes 100) mööda väiksemaid teid, terrassidele rajatud põldude vahel, alguses natuke allamäge ja seejärel hakkasime tõusma mäeharjale. Seda mööda liikudes (muidugi olid mõlemas suunas vapustavad vaated) jõudsime 1,5h möödudes 1385 m kõrgusele tipule. Tagasi auto juurde jõudsime 3 tunni ja 52 minuti möödudes. Kordaläinud päev, kuna lisaks vaadetele sai ka natuke geoloogiat meelde tuletatud – mägi oli kaetud keemiliselt murenenud kivimitega (augud ja uurded olid sees) ning leidsin ka merekarbi kivistise. Kuna unustasin fotokale mälukaardi sisse panna, pole matkast ühtki fototõestust.

Día nueve

Eilse päeva alustuseks tegime soolajärve ääres easy-eleveni, mille järel hakkasid kõik peale laisa minu tegema ÜKEt. Mina hakkasin tegelema kokandusliku eksperimendiga, mille tulemusena valmis globaalset kiitust pälvinud risotto.

Jürgen lõpetas hommikul „Sada aastat üksindust“ lugemise. Kui keegi pole seda veel lugenud, siis sisukokkuvõtteks võib öelda, et suguvõsa esimene seoti puu külge ja viimase sõid sipelgad ära.Vahepeal toimus mitmeid ebamaiseid sündmusi, alates surnute elluärkamisest kuni seasabadega lasteni. Soovitan soojalt.

Pärastlõunal järjekordne Carrefouri külastus, mis jäi meelde sellega, et meid ei petetud. Või tehti seda nii osavalt, et ei saanud arugi.
Poeskäigu järel ei suutnud Kristo enam ilma apelsinideta elada ning nii panimegi seljakotid selga ja asusime 2-tunnisele retkele oranžide iluduste juurde. Mitmel korral sattusime väga hapude apelsinide või apelsinisarnaste sidrunite peale. Need olid tõeliselt hapud. Lõpuks leidsime õige maitsega viljad ja toppisime seljakotid väärt kraami täis. Kristol sai isegi nii palju kilosid, et koju jõudes olid koti rihmad tema õlad nii ära sooninud, et kätes puudus verevarustus. Võõrast vara nõrkemiseni.

Õhtusse trenni läks ainukesena Jürgen, kes tahab viimastest päevadest maksimumi võtta. Teised lebotasid ja vaatasid Eurospordi pealt snuukerit, mis on kogu esimest laagrinädalat saatnud. Murphy ja Day matš oli lausa nii huvitav, et pidime seda ka kordusest vaatama, et saaks veel ja veel kuulata Marguse ekspertanalüüse.

Día diez

Asusime kohe pärast hommikusööki teele Sierra de Espuna poole, kus Margusel ja Kristol olid plaanis kilomeetrised tõusulõigud ja minul ja Jürgenil pikem jooks. Parkisime auto pärast 5 km-st serpentiinidest üleskerimist 800m kõrgusele ümp. Lõpuks tõusime Jürgeniga 1201 m kõrgusele sadulale, kust avanes järjekordne suurepärane vaade.
Teel tippu veeres meie südametelt ka 2 suurt kivi ära, otse mäest alla kuristikku. Tore oli näha ja kuulata, kuidas gravitatsiooni toimel kivi kiirus kasvas ning oksad ja väikesed puud ragisesid. Tegelikult olen ma siiski loodusesõber.

Õhtupoolik oli unine.

pildil kiviheitmine El Valles.

Días siete y ocho

Día siete

Üleeile mõtlesin pikalt, mis mul kirjutamata jäi ning lõpuks tuli ka meelde. Kui El Vallest kiirteed mööda tagasi sõitsime, möödus meist mitmel korral üks õppesõiduk, neiuga roolis. Lugu poleks üldse imelik, kui meie kiiruseks poleks olnud 130 km/h. Mina nägin palju vaeva, et 1,2-liitrisest (5 klaasi mahla) Yarisest nii palju välja pigistada, ja siis tuleb õppesõiduk ja põrutab meist mööda. Aga kuna selle roolis olev õppur tundus olevat ebastabiilne, siis ei suutnud ta kiirust hoida ning mina möödusin nüüd temast. Mina küll ei mäleta, et autokoolis kiiremini kui 90-ga oleksin sõitnud. Aga siinmail paistab kõik võimalik olevat, mida on selgelt näha ka kinnisvaraarenduses.

Rannaäärsetes turismipiirkondades on kõik vabad krundid täis ehitatud või tööjärgus. Kinnisvarabuum Eestis ei ole kogu Hispaanias toimuva kõrval mitte midagi – linnade kohal kõrguvad kümned ja kümned kraanad, et olenevalt piirkonnast rahuldada kas kasvava turismitööstuse vajadusi või pakkuda kohalikele elanikele paremaid elupindasid.
Üsnagi suvalistesse kohtadesse kiirteede äärde, paikadesse, kus pole midagi peale kidura taimestiku ja kiviklibu, ehitatakse puhkemajade komplekse golfiväljakutega. Kahtlemata on sealne maa odav, kuid mina ei saa aru, mis hinnaga ja mis viisil transporditakse sinna vesi.
Teiseks silmatorkavaks asjaks on näiline looduskaitse puudumine seoses kinnisvaraarendusega. Tundub, et looduse „vägistamine“ kiire kasumi nimel ei tekita kellelegi probleeme. Maha võib võtta viimsegi metsatuka, kuivendada märgalad ja tasandada mäed – peaasi, et maja saaks püsti ja papp voolaks. Loodetavasti ei hakka Eestimaa turistidele kunagi nii palju huvi pakkuma, et oleksime sunnitud nende majutamiseks keset Soomaad ehitama 100-hektarise puhkekeskuse või täitma Lahemaa ranniku hotellidega.

Kuna jutt läks juba negatiivsetele teemadele, siis tuleb nendele ka lisa tuua. Öisel treeningul juhtunud kokkupõrge kaktusega avaldas mõju ka veel laupäeval. Nimelt oli kõige rohkem torkeid saanud parema põlve piirkond nii valus, et isegi kõndida polnud normaalselt võimalik, rääkimata jooksmisest. Siiski käisin lootusrikkalt trenniriietega metsas jalutamas. Aga 1 cm sügavusele tunginud (tõenäoliselt kergelt mürgised) okkad olid mu ikkagi täielikult maha murdnud. Jürgen arvas, et hea, kui mu jalga halvatus ja amputeerimine ei taba.

Día ocho

Täna ei olegi justkui midagi erilist juhtunud. Käisime hommikul tundmatu nimega maastikul, mis on Leida Sevruki auks nimetatud „Leida“-ks. Nimelt olla vanadaam selsamal maastikul ’96. aastal veteranide maailmameistriks tulnud. Teine lugu seoses sama kohaga on pärit Lauri Malsroosi suust, kes oli vanaisaga MM-ile kaasa sõitnud. Mäletan, et ta rääkis juba aastaid tagasi, kuidas ta oli kuskil Hispaanias võistlemas käinud ja tal oli olnud ainult üks konkurent – hiiglaslik inglise poiss, kes jooksis mäekülgedele rajatud terrassidest nagu trepist alla, samal ajal, kui pisike Lauri oli vähemalt topeltarvu samme pidanud tegema. Jooksin samal kaardil juba 2 aastat tagasi, kuid alles täna sain teada, et olengi jõudnud aastaid tagasi räägitud hirmujutu toimumispaika. Neid terrasse nähes ja Lauri juttu uskudes peab küll arvama, et räägitud inglise poisike oli suur, vähemalt 4 meetrit pikk.

Treeninguks oli 1h 55min pikk paljude pikkade tõusudega jooks kruusateedel ja radadel. Alguses tundsin ennast pärast eilset valu käes kannatatud päeva väga hästi, nagu tavaliselt. Ja lõpus olin täielik kapsas, nagu tavaliselt. Kuna Leida mets on suures osas hõre, 3-4m kõrgune männik, siis avanesid radadelt suurepärased vaated, mis toitsid kodumaa tasandikega nüristunud vaimu. Ilm oli ka suurepärane: päike paistis ja sooja võis olla u 17 kraadi.

Dias cinqo y seis

Alustuseks kaks mõistatust:
1) ”Mees läheneb lagendikule. Mis juhtus?”
2) Kas kinnises liftis ringilendav kärbes lisab liftile kaalu?

Teiseks Marguse päeva rikkunud juhtumid:
1)Hommikuse kerge jooksu asemel ootasid teda El Valles ees 10 min pikkused tõusud ja treeningujärgne lihasvalu.
2)Poes kasseeriti veinide ja jogurtite eest rohkem raha, kui oli hinnasildil kirjas.
3)Lõikude jooksmiseks rada maha aerosoolvärviga maha märkides määris ta enda püksid lootusetult valge värviga kokku.

Hommikul käisime jooksmas El Valle rahvuspargis, mis asub Murcia linna külje all. Sealsed mäed on u 600m ümp, aga suhteline kõrgus küünib mõnedel neist 300 meetrini, mis muudab selle väärtuslikuks treeningkohaks. Puudu on veel ainult Eesti oma boks sealsetes mägedes. Maja või kui õigem olla, selle varemed on juba leitud, kuhu mõne miljoniga saaks o-boksi ehitada. Ootame pakkumisi.

Jooksu järel tegime Marguse ja Kristoga ees- ja tagurpidi kuulijänni ja kuulitõuget ning selgitasime selles ka meistrid. Kuuli asemel oli meil tegelikult kivi ja kõikidel aladel oli võitjaks orienteeruja.

Õhtul käisime trenni asemel poes toitu varumas. Seal suutiski müüja meile tünga teha ja rohkem raha sisse vehkida. Hiljem tuli välja, et ka esimest korda poes käies oli tšekile lisatud 2-eurone Fanta. Tropikoondis.

Täna hommikul käisime taas El Valles tõuse võtmas. Jürgen jäi puhkepäeva tõttu koju süüa tegema ja Deluxe Music kanalilt lembelaule vaatama – Take That’i ja Boys 2 Men’i kastraatidest ei saa kunagi küllalt.

Õhtul käisin lambiga orienteerumas Guardamaris – kaardil, kus toimus JWOC ’02 lühiraja finaal. Suutsin öiste luidete vahel navigeerida hindele rahuldav. Kõige enam jäi trennis aga meelde kokkupõrge kaktusega, mis jättis mu paremasse jalga üsna mitu sügavat auku.

Buenas noches!