Reisi jooksul kadunud kaardid saavad nüüd ka avaldatud, kuna orienteerumisnarkomaanist reisikaaslane Mats Windstedt on postitanud kõik Höst-Östi kaardid enda blogis. Kes soovib rootsi keeles lugeda soovib, leiab sealt kindlasti palju huvitavat reisi kohta: http://ol-wims.blogspot.com/
Järjekordsed kaardi Höst-Östilt. Kahjuks on tormilise bussielu tõttu mõned neist kaduma läinud ja siin lehel esitlusele ei jõuagi.
Azerbaidžaan, Nahhitsevan (Naxçıvan Muxtar Respublikası). Viisa kalliduse tõttu ise seal ei käinud. Need, kes olid viisa muretsenud, jõudsid sinna juba pimedas, et said vaid pool rada joosta, sest rohkem võimud ei lubanud.
Iraan, Marandi linna külje all asuv Dowlatabadi küla. Kaardistustööd tehti kodust kirjutuslaua tagant Google Earthi kasutades ja pool tundi enne starti!
Jerevan, Armeenia ajaloo esimene orienteerumisvõistlus.
Jerevan, Botaanikaaed. Kahjuks ajapuudusel sinna jooksma ei jõutudki.
Ogaskura, Gruusia. Originaalis joonistatud 1987. aastal leedukate poolt.
Kahjuks on mind tabanud tavapärased sügisesed hädad ehk piisknakkusena leviv haigus laiscus condites, mistõttu ei ole Höst-Östi reisikiri nullpunktist kahjuks kaugemale arenenud ja on paranemist oodates lükatud määramata tulevikku.
Senikaua võib aga kaarte vaadata. Esimesed tulevad Türgist.
1 465 Markus Puusepp 86 WWOP Estonia 1:17:17,0 0:00,0 2 398 Henrik Eliasson 83 WWOP Sweden 1:17:54,0 0:37,0 3 370 Nils Olsson 67 WWOP Sweden 1:18:04,0 0:47,0
Ankara
Ankara vanalinn
Niksar
NB! Öisel siseturul toimunud Istanbul 5 kolmanda etapi kaarti korraldajad võistlejatele ei tagastanud. Olen kuulnud põhjusteks nii turvakaalutlusi kui ka püüdu säilitada maastiku uudsust. Korraldajate pildid 3. etapilt.
Külas hea, kodus veel parem. Reisi eel arvasin vastupidist, aga 26 päeva bussis istumist kinnitasid, et ka mulle meeldib kodus olla, mitte pidevalt kuhugi teel olla ja seljakotist elada.
Kogu reisi kirjapanemiseks ei ole hetkel mahti, kuid võin avaldada mõned arvud:
läbisõit: 10500 km
päevi: 26
külastatud: 16 riiki
orienteerutud: 12 riigis
starte: 23
haiguspäevi: liiga palju (u 10)
Meistrite Liiga mänge vaadatud: 1
Armeenlaste külalislahkusest - kui on vaja laadida kas fotoka akut või mobiili, tõmmatakse külmkapp pistikust välja ja pannakse sinu aku sinna laadima.
Iraani seadusekuulekusest - kui kurjategija autoga politsei eest põgeneb, siis näitab ta ohutuse mõttes pöördeid tehes suunda. Ise nägin.
Marsruut: Eesti (19.10)- Saksamaa - Tšehhi - Slovakkia - Ungari - Rumeenia - Bulgaaria - Türgi - Iraan - Armeenia - Gruusia - Türgi - Venemaa - Ukraina - Moldova - Ukraina - Poola - Saksamaa - Taani - Rootsi - Eesti (14.11)
Piltidel:
1. Tšehhi liivakivimaastik 2. Bükkfensik Kupa, Ungari, 4. koht 3. Ceaucesku palee Bukarestis; suuruselt 3. hoone maailmas 4. Hagia Sofia, Istanbul 5. Võit Istanbuli WRE-etapil 6. Ararat, ida-Türgi; Noa laev kahjuks ei näinud 7. Armeenia-Azerbaidžaani piiriala
Aasta täis ootust on möödunud ja aeg uuesti teele asuda. Teel olla on hoopis teine tera, kui päevast-päeva korteri ja auditooriumi seinte vahel istuda. See on minu arust "see õige" tunne. See saab alguse homme:)
Loodetavasti saan vahepeal ka internetile ligi ja mõned jutud/kaardid/pildid postitada.
Lõppude lõpuks saab hooaeg läbi ning võib end pühendada kõigele muule, olgu selleks siis kool, õhtused väljaskäigud või hoopis natuke seiklussporti.
Nimelt sai 2 nädalat tagasi koos Timmo ja Sanderiga osaletud Xdreami viimasel osavõistlusel Moostes. Artistinimeks oli meil toetaja järgi Team CRAFT.
Kuigi kõigi seiklusspordikogemused olid leebelt öeldes puudulikud või piirdusid mõne stardiga "kunagi" minevikus, ei läinud me sinna üldsegi käega lööma. Oli teada, et varem on meie masti mehed (Läti Tiss) olnud korduvalt esikümnes.
Võistluste käik meie tiimi seisukohalt seda ka näitas - tõusime pärast ebavõrdses seisus alustatud rulluisu/-suusa etapi 4-minutilist kaotust jalgrattasõidu ja jalgsiorienteerumise järel (algusest möödas 2h) liidritele järele. Puhtalt toore jõu ja nupuka valikuga olime Mammaste suusaradadele jõudes kätte saanud kõik, kes meie ees olid. Siinkohal oleks vist paslik märkida, et tõenäoliselt ei olnud meil teistest "toorest" rohkem, vaid me kasutasime seda pillavalt. Jalgrattaetapile järgnes meie leivanumber, kanuusõit. Vaevalt leidus mõni teine võistkond, kes oleks nõnda korrektselt jõeveele siinusfunktsiooni graafiku joonistanud ja selle puhul rahulikuks jäänud. Lisaks matemaatikale kasutasime veel teistki geniaalset "lüket", elik järgisime eesliikunud Nike ACG taktikat ja kandsime kanuud ligi 5 km õlgadel ning tõusime mööda kahest võistkonnast, kohale 7.
Järgnenud jalgsiorienteerumise käigus möödusime veel 3-st võistkonnast ning hinnanguliselt 1h enne finišit olime jalgrataste selga asudes kolmandal kohal paiknenud GoDiscover'i võistkonnale kuklasse hingamas. Aga sealt alates hakkas ka kiire algus tunda andma - piimhappevabrikud olid tööle läinud.
Kaotasime kolmveerandtunni jooksul mõistuse, jõu ning 4 kohta. Liidritele kaotasime sama ajaga juurde 14 minutit. Sellest poole võib panna süüks ebaõigele teevalikule (34-35, punasega "õige" variant) ning teise poole Sanderi kustumisele. "Mul on elu kõige hullem haamer", ütles Sander ja toetas pea lenkstangile.
Nüüd oli selge, et lihtne elu sai läbi ja koitis karm argipäev valu ja viletsusega - kraavikalda vallutanud nõgestest silla otsimine polnud enam "lahe". Traditsiooniline ütelus: "see on ju xdream" võis kuu peale kerida, parem veel kui isegi kaugemale.
Jõudsime järgneva pooltunni jooksul veel karjääris traktorikummi veeretada, pedaale tallata, veesuuskadega sõita, veelkord pedaalida ja takistusraja läbida. Selle aja jooksul möödus meist veel üks võistkond, nii et finišijoone ületasime 9. kohaga. Kaotus võitnud Salomon X- Adventure Team'ile 29 minutit.
Ei läinud palju aega mööda, kuni meid tabas järjekordne löök allapoole vööd: olime unustanud kanuu alguses SI-ga märke teha ja saime 1 tunni ajatrahvi, mis langetas meid protokollis 11 kohta allapoole.
1. Salomon X- Adventure Team 5:48:52 2. ISC Adventure Team 5:49:45 3. GoDiscover 6:03:13
…..
20. Team CRAFT7:17:41 (trahv 1h)
Nii et suure entusiasmiga alustatud päev lõppes hoopis hallimates toonides, kuid siiski kerges päikesepaistes, sest saime vähemalt teada, mida on vaja protokollis tõusmiseks harjutada. Ehk kuulub nende hulka ka rehvivahetus?
Tavarada Tänu taastunud enesekindlusele ja taaskord orienteerumisest mõnu tundmisele olin tavarajaks justkui ümber sündinud (klišee). Uus ja tundmatu maastik tekitas stardi eel mõnusa surina, mis kandus peas jalgadesse ja pani need kiiresti käima. Õnneks mitte nii kiiresti, et segastel hetkedel end seisma ei suutnud jätta. Suutsin ja päris edukalt, vähemalt raja esimeses pooles, kui kaotasin üsnagi loetamatu kaardi tõttu mitmeid kordi kontakti ja järje. Tänu "aeglasele kiirustamisele" tuli esimeses pooles kokku võib-olla minuti jagu vigu ja suutsin vahepeal tõusta ka liidriks.
Poolel rajal manustatud energiageeli järel hakkasid mu kõhus toimuma aga ebameeldivad protsessid, mis vahelduva eduga ägenesid ja rahunesid. Tulemusele see arvatavasti väga suurt mõju ei avaldanud, kui 10-sekundiline boksipeatus välja arvata.
Kõhuhädadest enam tekitas mulle probleeme 9 minutit varem startinud Petsi kinni püüdmine. Hakkasin ebaprofessionaalselt talle liiga palju tähelepanu pöörama ja unustasin vahepeal mõneks hetkeks kaardilugemise. Koosjooksu poolt tekitatud keskendumishäirete süüks võib panna 2x1min viga ja veel mõned mõned pisieksimused. Järgmine kord püüan esimesel võimalusel kaaslastest vabaneda, et enda sooritusele keskenduda.
Kuigi vaatepunkti läbides manitseti mind rahulikkusele, ei suutnud ma end siiski lõpuni talitseda ning kobistasin veel paarikümne sekundi jagu. Lõpuprotokollis see siiski enam midagi ei muutnud - võitis Olle, kellelt seda ka ootasin ning endalegi väikse üllatusena olin teine ja Rain kolmas.
Pos. Nr Name Club Result 1. 75 Olle Kärner EKJ SK 01:30.05,0 2. 69 Markus Puusepp Võru 01:33.25,0 3. 71 Rain Eensaar Kobras 01:34.34,0 4. 79 Silver Eensaar Kobras 01:36.04,0 5. 73 Sander Vaher EKJ SK 01:36.20,0 6. 76 Erkki Aadli Tammed 01:36.38,0
Pikk rada 26,2km - ma pole kunagi nii pikalt järjest jooksnud või orienteerunud, võistlemisest rääkimata. Aga kuidagi kannatasin ma selle ära. Kui kõht läks tühjaks, siis sõin valu ja kui tuli väsimus, siis...olin väsinud ja kannatasin.
Ühisstart aitas paremini kannatada, sai valu teistega jagada või siis vähemalt nende (tegelikult ainult Jürgeni) nägudelt vaadata, et ka nemad on väsinud.
Tundub, et võistluse tulemuse määras suuresti ära liblikas, kuna vaatamata erinevate variantide rohkuse võimalikkusele oli nii minul kui ka Jürgenil täpselt sama rada. Tegime rajal isegi nalja, et kumba meist korraldajad siis sel korral favoriidiks ei pidanud. Saime tänu puhtalt läbitud esimesele liblikale järgnevatega turvalise edu, mida suutsime ka pidevalt kasvatada.
Umbes 80 minuti järel hakkas Jürgen ühel pikemal tee-etapil (variant oli ka otse raba forsseerida) vaikselt eest ära vajuma. Minu enesetunne oli viimase paarikümne minutiga päris halvaks läinud - jalad olid juba tuimad ja kõhus andis tunda tavarajalt tuttav tuumasõda (geeli ma ei söönud, aga ju jäi hommikusöögi ja stardi vahel liialt vähe aega). Tänu paremale teevalikule suutsin vahepeal tekkinud vahe tagasi teha. Samas tulnud pikale etapile minnes olin jällegi ära vajumas. Etapi keskel, kui olin u 10 sek maha jäänud, ründas kõhukoll taas ja sundis raja ääres mootorratturi asendit võtma. Jäin maha ega tundun ennast üldse hästi. Piilusin kogu aeg selja taha ning kartsin seal näha jälitajate kolmest gruppi (Erki, Silver, Peeter), kuid nägemisulatusse nad siiski ei jõudnud.
Teise liblikasse jõudes oli Jürgen minutiga eest libisenud, kuid mina olin samal ajal jõudu kogunud ja asusin teda metsiku kiirusega taga ajama. Ei kulunud palju aega, kui ta oligi juba näha. Kinni püüdmisega läks veel natuke aega, kuid teise kaare lõpuks olime koos. Võtsin vastu otsuse, et nüüd ei hakka ma enam omasid teevalikuid tegema, vaid püüan lahenduse finišisirgele jätta. Kuid Jürgeni selgelt värskemad jalad hakkasid minus pessimismi tekitama - viimased paar kilomeetrit oli tema vedur ja mina juhtimisvõimetu krampide-eelses seisundi vagun. Nii jättiski ta mind u 600-700m enne lõppu tõusul maha ja läks oma teed...et teha viga. Mina olin enda teise kohaga leppimas ning ei teadnud Jürgeni traagilisest eksimusest midagi. Nimelt liikus ta teelt metsa keerates vales suunas ja seega ka vale nina peale, mis maksis umbes 30 sekundit. Milline dramaatika!
Viimase punkti eel järsust tõusust üles kõndides olin meeldivalt üllatunud, kui nägin teda enda selja taga. Sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata, nii siis võtsin ennast kokku ja hakkasin taas jooksma, ületades finišijoone mõned sekundid enne Jürgenit.
Koht Nr Nimi Klubi Tulemus 1. 222 Markus Puusepp Võru 02:45.58 2. 214 Jürgen Einpaul Tammed 02:46.00 3. 212 Erkki Aadli Tammed 02:47.01 4. 215 Peeter Pihl Tammed 02:49.14 5. 370 Timmo Tammemäe Orvand 03:05.51 6. 368 Kristjan Trossmann JOKA 03:06.38
Kuigi edetabeli esimesest kaheksast mehest olid 5 tükki Horvaatias sõjaväelaste MM-il, jääb esimene kuld ikkagi kullaks.
Nüüd on mul täiskomplekt koos ja meel hea. lühirada: pronks, teade: hõbe, tavarada: hõbe, pikk rada: kuld.
Pärast 2-nädalast võistluspausi olin eile taas võistlustules - maha peeti selle aasta kolmas MK-etapp. Sel korral joosti O-Ringeni raames Rootsis Mjölbys 20km ühisstardist. Alustuseks oli 3 x 3,5km hajutusega ringe (iga ringi järel kaardivahetus võistluskeskuses), millele järgnes ühine 9km-ne hajutuseta ring.
Enne starti oli enesetunne hea. Olin viimasel 2 nädalal üritanud ennast esmaspäevaseks võistluseks ette valmistada, vähemalt füüsilise poole pealt. Üle-eelmise nädala kiired trennid ja eelmise nädala võrdlemise kerged trennid muutsid jalad hommikuks üsna mõnusaks, kuigi päev varem olid need veel rasked. Nii et füüsilise poole pealt olin tõenäoliselt hooaja kõige paremas hoos. Tehnilise ei olnud seis kõige parem, kuna Rootsis ühe vana kaardi parandustööde tegemine tekitas kerge kaardimürgituse ja oli põhjuseks vähestele kaarditrennidele eelmisel ning üle-eelmisel nädalal.
Rajale mineku eel optimistlikult meelestatud, kuna tehnilisi puudujääke oli võimalik kompenseerida "konksus" jooksmisega. Esimesed kolm ringi tundsingi end füüsiliselt üsna hästi - püsisin grupis/gruppides ja forsseerisin künkaid rõõmuga. Kõige enam valmistas probleeme teedel ja kõval pinnasel jooks - kiirust jäi väheks, kuigi enamasti treeningi teedel jooksu. Seal jäin ka ehk natuke teistest maha, aga metsas kivise ja risuse peal tõmbasin vahe tagasi.
Lõpuks kogunes iga ringi peale u 1,5 min viga (ring ainult 3,5km) ning ühisele 9km-sele osale läksin 36. kohal, liidritest 4.45 maas. Pool minutit ees oli u 20-liikmeline grupp, kuhu kuulus ka Olle (jooksin temaga koos ka 2. ringist suurema osa - liikus mulle parajas tempos). Esimene etapp oli pikem teevalik, kuhu võtsin grupist erineva (ise ka imestan, kust selline julgus) valiku. Punktis oli vahe enam-vähem sama, võib-olla 10 sekundit teiste kasuks. Siis said mu kätte aga D.Schneider ja mingi tšehh, kes liikusid hoopis reipamas tempos. Kuna nad nii kiiresti liikusid, püüdsime järgmises punktis grupi saba kinni. Teades, et olin olnud vahetuses 36. ja nähes nüüd ees ligi paarikümmet meest, olin õnnelik, kuna uskusin, et vähemalt pooltega suudan ma lõpuni võidelda ja nad alistada.
Aga kahjuks jätkus rõõmu ainult 300ks meetriks. Raiesmik oli peaaegu ületatud ja olin end juba mõnest grupi liikmest mööda pressinud, kui kukkusin ja lõin vasaku põlve hooga vastu kivi. Valu oli kogu raha eest. Aga siis tuli meelde, et Timo oli suutnud Austraalias pärast samasugust pauku edasi joosta. Puhkasin kivil niikaua, kuni grupp hakkas silmapiirilt kaduma ja püüdsin end uuesti liikuma saada. Aga asja minust enam polnud. Tegin paari minuti jooksul veel paar katset, mis luhtusid ning lõpuks heitsin end teeristile pikali ja jäin vanduma. Suure vihaga viskasin kaardi ja kompassi metsa poole. Pärast mõneminutilist maas halamist ja peaaegu nutma puhkemist (mitte valust) hakkasin varustust kokku korjama, aga kompassi enam ei leidnudki.
Lõpuks lonkasin ligi 1,5km võistluskeskusesse (meie kaardile polnud märgitud med. abi) ja läksin külmast värisedes arsti juurde. Seal peale lihahaava midagi muud ei leitud, nii et vähemalt niigi õnnelikult läks.
Vigastusest tulenevalt ei läinud ma täna lühiraja starti, vaid keskendusid vaiksele kõndimisel. Päeva jooksul paranes seis nii palju, et lonkamine kadus peaaegu ära ning on isegi võimalik, et saan kolmapäevase sprindil juba sörkida. Läbida püüan igal juhul, kasvõi kõndides.
Neljapäeval ja reedel loodan aga juba täiesti inimese moodi joosta. Kokkuvõttes jääb tulemus kahjuks saamata, aga minu jaoks pole see siiski esimene kord. 1999. aastal Dalarnas suutsin esimesel päeval esimese punkti vale võtta.
Üleile õhtul tabas mind ja Sanderit väike üllatus - "team leaders' meetingul" välja jagatud stardiprotokollide järgi saime joosta A-finaali! Soome sprindi ja enda rankingu järgi oleks oodanud kohta B-finaalis. Oleks asjade sellist kulgu teadnud, poleks eelmistel päevadel treeningutest liiga palju mõnu tundnud.
Maastikud on siin fantastilised: suured mäed, kidurad kased, "rippuvad sood" ja nagu Olle ütles: "iga hetk võivad 7 pöialpoissi mätta tagant välja hüpata."
Eilsele jooksule läksin peale mõttega rada puhtalt läbida ja loota, et teised võivad küll kiiremini joosta, kuid rohkem viga teha.
Enda osa mängisin üsna hästi, kui välja arvata "geniaalne" teevalik kolmandasse punkti. Esmapilgul tundus mööda nõlva ronimine liialt riskantne - kartsin, et kaotan ennast soode ja kivide vahele ära ning trollid viivad mu enda koopasse. Selle vältimiseks leidsin ringijooksuvariandi paremalt. Võistlustuhinas ei tundunud tekkiv ring üldse nii suur kui pärast kaarti nähes. Õhtul ahhetasin ja ohhetasin ega suutnud enda valikust aru saada. Kaotasin etapi parimale, Valentin Novikovile 2:42, mis moodustas 1/3 kogu kaotusest võitjale.
Järgnevatel etappidel kasvas kaotus peamiselt aeglase jooksu tõttu, kuid vähesed kogemused ei lubanudki väga kiiremini liikuda. Gueorgiou ütles, et ta sattus raja lõpuosas "tsooni" e muutus loodusega üheks ning punktid tulid talle ise kätte. Võib-olla ainult Chuck Norris oleks võimeline kiiremini liikuma.
Lõpuks olid "kuumade Eesti poiste" tulemused järgnevad:
Kolmapäevase sprindiga Lapual sai alguse MK-sari. Kolmes eeljooksus oli 51 A-finaali koha pärast v6istlemas ligi 120 meest ja 100 naist.
Pyydsin endast kohe eeljooksus maksimumi anda ja A-finaali pääseda, kuid vajaka jäi jooksukiirusest. Jalad ei liikunud piisavalt kiiresti, mispärast jäin 13 sekundiga 6htusest finaalist välja. Ainukeseks eksimuseks saab pidada lisakaart 12. KP-ga, kui ajasin keset etappi sassi etapid 11-12 ja 19-18. Nukraks tegi, et sel korral ei oleks mul isegi ideaalse soorituse korral eriti v6imalust olnud.
B-finaaliks hoidis tuju yleval vaid teadmine, et 5 parimat pääsevad Norra MK-l A-finaali (Norras eeljookse ei ole ning toimuvad vaid finaalid: A-finaal 50 tugevamale ja ylejäänutele B-finaal).
B-FINAAL
Algus oli ootamatult lihtne ning ei toonud kaasa yhtegi viga. Kaotus parimatele tuli vaid jooksukiirusega. Teisel poolel metsas joostes sain palju abi 1 min eespool startinud M. Lauensteini selga jahtides. Eelviimase punkti juures kaotasin ta silmist ning tulemus oli käes: enam kui 2-minutiline viga, sest teda jälitades olin jätnud unarusse kaardilugemise. Tean, et OLEKS=POLEKS, aga B-finaali 5 parima hulgas oleks ma kindlasti olnud (A-finaalis 20 sees), kui m6istus kaineks oleks jäänud.
JUKOLA
Tiheda programmi otsa tuli veel laupäev "öösel" Jukola, kus jooksin esimest vahetust. Eesmärgiks oli vältida Tiomilal juhtunut e ohtraid vigu. Mingil määral see 6nnestus, kuid grupis kiirust arendades tuli ikkagi paar andestamatut viga, mis jätsid mind liidritest maha. Finishijoone yletasin enda senimaani parima, 30. kohaga, kaotus u 4.30.
Mainimata ei saa jätta Vahur Teppani avavahetuse 7. kohta. Aastase orienteerumispausi järel on see vägagi märkimisväärne saavutus.
Vaatamata viimasel ajal jõudsalt paranenud vormile, ei liigu ma siiski veel F1 auto kiirusel, nagu soov oleks. Õnneks on Lapual toimuva MK sprindini aega veel 4 päeva. Neid päevi täidavad minimaalsed treeningud ning kaks eksamit - esmaspäeval ja teisipäeva hommikul.
...
Nädalavahetusel jooksin üle aastate taas Suvejooksul, mis oli viimasel kümnendil minu silmis alla käinud. Sel aastal olid aga uued korraldajad ja ligitõmbav maastik, mis ajendasid mind uuesti proovima.
Laupäeval oli plaanis joosta võistlustempo lähedase kiirusega, kuid vähesed unetunnid ja motivatsioonipuudus ei lubanud midagi sellesarnast saavutada. Kahjuks jäi ka rada natuke igavaks ja ... ma ei olnud ka ise suurem asi tegija.
Kuna kiirus ja motivatsioon ei olnud tasemel, jättis ka tehniline sooritus soovida. Jõudsin jooksu ajal järeldusele, et kui joosta aeglaselt, siis pole midagi lugeda (hakkab igav) ja on võimalik objektide vahel ära eksida. Seepärast ongi hea kiiresti joosta - leidub tegevust. Saan peaaegu kõikidest tehtud teevalikutest aru (igavus, laiskus, viitsimatus, sundus jne), aga müstika poolele jääb etapp 2-3: püüdsin joosta täielikult kompassi järgi suunda, (isegi silmapiirilt mitte mäge otsides) aga kaldusin kursilt lootusetult kõrvale. Ei kommentaari.
Kui ülbete vene jõmmide poolt segatud uni välja arvata, oli pühapäev palju parem. Hea auhind ja puha. Sel hooajal on olnud üldse üllatavalt head auhinnad: rätik L-Eesti karikalt (jah, mul polnud veel Kopra rätikut), kinkekaardid EMV lühirajalt ja nüüd matkapriimus (pardlist loobusin karvkatte vähese kasvu tõttu). Auhinnani viis mind mõnus rada. Pakuti nii palju erinevaid maastikutüüpe, et silme eest läks kirjuks: tiheda reljeefiga männipark, tasane männipark, tihe tasane, soolikad/oosid, järskude kallastega jõeorg ja kõik sinna vahele jääv. Igavuseks polnud enam aega - tuli lugeda, võidelda, kiiresti joosta, merd vaadata, risuses soometsas vanduda ja veelkord kiiresti joosta. Eraldi tahaks rajameistrit tänada etapi 9-10 eest - merevaade oli suurepärane. Kokkuvõttes siis võit H21A klassis ja Suvejooksu medal kaela.
Koht Nimi Klubi Tulemus Päev 1 Päev 2 1. Markus Puusepp Võru 02:17.03 01:13.32(1) 01:03.31(1) 2. Meelis Mälter KEKRSK 02:37.45 01:22.02(3) 01:15.43(2) 3. Johannes Tasa Tammed 02:46.07 01:21.57(2) 01:24.10(3) 4. Mati Korrol Mercury 03:00.19 01:23.25(4) 01:36.54(6) 5. Marek Atonen Lehola 03:10.05 01:25.51(5) 01:44.14(8) 6. Joonas Väärtnõu HOK 03:12.40 01:33.14(7) 01:39.26(7)
Kohe alustuseks pean mainima, et "agraar-Eesti" ei tähenda minu jaoks midagi halba. Vastupidi, on päris tore, et leidub inimesi, kes võtavad jätkuvalt vaevaks tegeleda põllumajandusega ja toita rahvast, mitte ei lähe Linna klienditeenindajaks ja luuavarre-operaatoriks. Ka tuule käes lainetavates viljapõldudes on midagi, mis mulle meeldib. Maalaps olen.
Keset agraarmaastikku ja soid on pressitud Valgehobusemägi, mis võõrustas tänast EMV lühirada. Maastik oli mitmekesine nii pinnavormide kui läbitavuse poolest, kuid kohati jäi tunne, et rajaplaneering ei võta sellest maksimumi. Sellele vaatamata pandi paika kohad esimesest viimaseni.
Tänasel sooritusel jäi puudu nii kiirusest, jõust ja o-taibust, kuid võib-olla olekski patt pärast nädalast (sunnitud) treeningpausi ja sellele eelnenud täielikku mudas olekut enamat tahta. Medaliga jään ma muidugi väga rahule - esimene ikkagi ja parimas võimalikus kodumaises konkurentsis.
H21E (5,9 KM, 18 KP) 1. Olle Kärner (EKJ SK) 33.34 2. Andreas Kraas (EKJ SK) 34.14 3. Markus Puusepp (Võru) 35.22 4. Kristjan Trossmann (JOKA) 35.55 5. Marek Nõmm (EKJ SK) 36.19 6. Rain Eensaar (Kobras) 36.25
Võistluse järel käisime tutvumas kohalike vaatamis- ja muude väärtustega. Märkimist väärivad bemariga jõmmid külapoe ees (joobes), kultuurmaastik, Vargamäe (pigem küngas) ja automatk läbi Kõrvemaa kirdeosa(?) pisiteede.
Reedest pühapäevani sisustasin aega Värskas koondise laagris. Korralikumad sportlased saabusid mineraalvee-pealinna juba päev varem tehnika timmima, mitte-korralikud magasid poole päevani ning suutsid matemaatika praktikumi algusaja sassi ajada.
Esimene kiiruskatse peeti maha Haanja ja Kurgjärve vahel, 3km rajal, kus ka sügis-talvel testjooksu pidasime. Meestel oli kavas 4 ja naistel (2 neid oligi - Annika ja Tiina) 3 ringi. Rada kattis mõnes kohas veel suusalumi ning jää, teistes kohtades jälle muda. Stardijoonel seistes teadsin, et jooksust mingit head nahka ei tule, kuna ma polnud lõunalaagrites tekkinud ülekoormuse tõttu ühtegi intensiivsemat treeningut teinud. Juba esimene ring kulges vaevaliselt, värskust ei olnud ei jalgades ega peas. Esimese ringi aeg oli 11.30, teine 11.50 ja kolmas juba ligi 13 min. Kolmanda ringi järel astusin ka rajalt kõrvale, kuna ei leidnud matkamisel erilist mõtet. Hommikupooliku võib-olla kõige helgem hetk oli soojenduse ajal, kui nägin, kuidas iginoor suusahunt Harri Neem (vähemalt 80a vana) Haanja-Kurgjärve vahelisel rajal rullsuuskadega sõitis.
Teiseks kiiruskatseks kogunesid öise metsa nautlejad Oravale, kus toimusid Põlvamaa öised MV. Varasemast elust ei olnud mul Oravaga seoses eriti häid mälestusi, kuna aastatel 1987-1991 kuulusin sama valla elanike hulka ning minu perearst töötas sealsamas. Eluaegse trauma märksõnadeks võiksid olla kõrge palavik, süstal, tuhar ning suur sinikas. Aeg on läinud edasi ning nüüd tunnen ennast sealmail juba üsna kindlalt, eriti öösiti. Hommikul kinni olnud jalad olid justkui uuesti sündinud ning lubasid mul liikuda täpselt nii kiiresti, kui võimaldab minu öine o-tehnika.
Rahule jään etappidega 1-2 (õige teevalik ja puhas punktivõtt); 4-8 (punktid tulid ise kätte); 12-14 (hea kiirus) ja 17-F (veel parem kiirus). Nuriseda annab etappidega 2-3 (väljajooks ja punktivõtt); 8-12 (kursilt kaldumised ja hetkelised peataolekud). Ülejäänud etapid klassifitseeruvad keskmiste hulka. Lõpp hea, kõik hea.
1. Markus Puusepp Võru 01:02.55 2. Erik Aibast Tammed 01:11.54 3. Tarvo Klaasimäe Ilves 01:13.19
Laupäeval jõudis kätte 17. kevadine hetk ehk 17. Peko Kevad ja 12,8km-ne tavarada. Jalad olid eelmisest õhtust üsnagi valusad ning soojendus tundus valuliku protseduurina.Raja esimene pool oli tehniliselt keskmiselt raske, kuid muutus iga järgneva etapiga üha igavamaks, sest puudus vaheldus. - etapid olid sama pikad ning sarnase tehnilise nõudlikkusega. Parim selgub niikuinii, aga võistlejatel peab ka lõbus olema. Teine pool pakkus mõned teevalikud ja väsitavad sooületused, kuid ei enamat. 50 minutil tekkis ka joogipunkti vajadus, kuid kahjuks seda polnud. Vanade varude pealt liikusin vaevaliselt lõpuni. Füüsilist vormi arvestamata jättes oli tegemist 4,5 p sooritusega 5 punkti skaalal - häirima jäi 30 sek viga 16. KP-ga ning halb teevalik 19. punkti.
Viimaseks pingutuseks jäi pühapäevane lühirada Mikitamäel (kaarti vaadates tekib küsimus: kus on mägi?) Võistlejate suurimateks sõpradeks olid kiired jalad ja kompass. Kahjuks jäi minul esimesel etapil kompassi kasutamise oskusest puudu, mistõttu tegin u 40sek viga. Sealtmaalt poole rajani kulges minu jooks tõusvas tempos ning tehniliselt korrektselt. Kuid raja teisel poolel hakkas hommikusöök endast märku andma ja jooksu segama. Õnneks ei mõjutanud see peas toimuvat ning vigasid lisaks ei tulnud. Tehniliselt hindeks 4+ ja füüsiliselt 4-.
S-1 Jooksin üsnagi pea seljas punkti poole ega saanud kaardist ega maastikust midagi aru. Täpsemalt sain end paika punktist kagusse jääva kiviaia järgi. 1-2 Mäest alla - minu lemmik. Nägin juba kõrgelt punkti võtvaid inimesi ja lasin gravitatsioonil end punkti kanda. 2-3 Pühendasin liiga suure aja järgmise etapi uurimisele ega pannud tähelegi, kuhu omadega tüürin 3-4 Järsu tõusu vältimiseks otsustasin ida poolt ringi joosta - tundus hetke vormi arvestades kõige mõistlikum. Lugesin mõned etapid ette. 4-5 Zuts javalmis. 5-6 Läänepoolne variant tundus füüsiliselt ja tehniliselt liiga raske olevat. Enda valitud variant tuli üsna hästi välja, kui 5-sekundiline viga punkti võtmisel välja arvata. 6-7 Valisin enda arust hea teevaliku, aga ei arvestanud sellega, et punkti võtmine on edela suunast tulles keeruline. Juhe jooksis paarsada meetrit enne punkti kokku ning hakkasin täiesti suvalist kohta kammima. Tõrge aju töös maksis umbes 3 min. 7-8 Ei saa väga kurta, kui etapi keskel tekkinud kõhklused kõrvale heita. 8-10 Tahtsin parimat, aga välja kukkus halvasti. 10-12 Suutsin jalad tagumiku alt välja võtta ja viisakat kiirust arendada. Paaris kohas võtsin hoogu maha, et enda liikumissuuna õigsuses kindel olla. 12-15 Sattusin kokku soomlast meenutava sportlasega. Koos joostes kasvas ka kiirus. 15. kp-ga kaldusin liialt läände. Punktis jõin ohtralt vett. 15-16 Oleks võinud mõningaid kaari vältida. 16-17 Tõus teele tundub liiga ränk ja otsustan proovida alumist varianti. Alguses saan üsna hästi mäest alla, aga veerohke oja ületamine pidurdab päris kõvasti hoogu. Punkti näen juba poolel etapil lagedale jõudes. Lagedal saavad aga takistuseks eriti tihedad okaspõõsad, mis peatavad mind mõnes kohas mitmekümneks sekundiks. 17-18 Gravitatsioon. 18-19 Jooksen mingi vanamehega võidu. Tema saab eest ära. 20-24 Kaardist eriti palju välja ei loe. Kasutan legendi ja kaasvõistlejate selgasid. 24-F Võistluse kõige paremini õnnestunud etapp .
------------------------------------ S-1 Don't understand very much, just run. Placed myself using the stone-wall south-east from control. 1-2 Downhill - my favourite. Saw people taking the control already from high above, no problem. Just let the gravity carry me. 2-3 Spent too much time finding the best choice for the next leg and forgot to check where I was going. 3-4 Taking into account my shape, decided to run around instead of climbing. Checked some other legs. 4-5 Run 'n done. 5-6 Western route seemes physically too demanding and probably technically as well. Ran the chosen route quite well, leaving out the 5 second mistake with the control. 6-7 Thought that I took a good routechoice, but I wasn't prepared that attacking the control from south-east would be that difficult. My brain froze a few hundred meters before the control and I started looking for the control already there. Brain damage cost me about 3 min. 7-8 If there was anything to complain about the leg, then maybe some hesitations in the middle of the leg. 8-10 Wanted the best, but the result was something else. 10-12 Pushed harder than before and reached not-so-bad speed. Slowed down in some places to check if I was heading at the right direction. 12-15 Caught (or was I caught by?) with some guy who looked liked a Finn. Running together gave some extra speed. Missed the 15th control a little by running too much to the west. 15-16 Should have run more straight. 16-17 Climbing up to the road seems too exhausting and I decide to try to run downhill instead. The beginning looks very promising but then I'm slowed down by the stream. See the control already when I reach the open field. It goes fast on the field until I'm stuck in the bushes, for tens of seconds. 17-18 Gravity. 18-19 I'm fighting with some old guy and he wins. 20-24 I'm not able to read the map very much and use the control descriptions and backs of other runners instead. 24-F Probably the best leg of the race.
Temperatuur oli alguspunktis umbes +10, tipus 0 kraadi lähedal, päiksepaisteline ja kergelt tuuline. Lageda peal lumikate.
Alguses tõusime metsa vahel looklevat rada mööda madalama tipuni, jõudes vaikselt lume peale. Tegime mõned fotod, sõime kartulikrõpse ja liikusime mööda mäeharja edasi, peatipu juurde.
Tipust imetlesime suurepärast vaadet igasse ilmakaarde, teadmata, mis meid ees ootab.
Edasi läks mäehari kitsaks ja kiviseks. Mõlemal pool olid järsud jäise lumega kaetud nõlvad. Teejuhtideks olid Sander ja Timmo, kelle arvates ei kujutanud antud marsruut mingit ohtu.
Mina tundsin vähemalt kahes kohas küll hoopis teisiti. Lausa nii, et ma ei tahtnud vahepeal üldse enam edasi minna, aga lõpuks jäin siiski rajaleidjate valesid uskuma.
Üks hetk jõudsime kohta, kust ei saanud normaalselt enam üheski suunas liikuda, kuna nõlvad oli järsud, jäised ja kivised. Lõpuks polnud muidugi midagi muud teha, kui ühest neist alla minna. Umbes 400-meetrine teekond võttis lõpuks minu jaoks aega üle 2 tunni. Joelil kulus seevastu ainult mõned sekundid libisemist (lühikeste pükste tõttu jäi ta ilma nahast tuharatel, peopesal ja nukkidel). Teised raiusid kiviga lumme astmeid ja üritasid gravitatsiooni mõju vähendada. Kõige suurema töö tegi ära Sander, kes sai oma töö eest isegi immuunsuse miinuste vastu.
Samal ajal kui mina veel mäest alla ukerdasin ja rajaleidjate peale vihastasin, suundusid Timmo ja Joel auto poole, et arstiabi otsida. Auto juures tegid meedikud esmase ülevaatuse, mille järel viisid Sander ja Timmo ta haiglasse siduma. Teised jäid tervemaks, kui kriimustatud käed ja tagumikud välja arvata.
