Tuli, mis tulema pidi. Tulin Rootsi kindlate medalim6tetega, sest praeguse fyysilise vormiga oleks vähemat soovida imelik. Nii seisingi stardijoonele teades, et kui vasaku jalan6u parandamiseks kasutatud teip vastu peab, pean ma ka ise. Teibist ei saanud kahjuks siiski asja.
Esimese 5km ringi algus kulges ootamatult kehvasti: keegi ei pidanud vajalikuks alguses rahulikult joosta ja nii olin esimeses KP-s juba 20sek liidritest maas. Seet6ttu pidin teise punkti minnes kaardilugemise sinnapaika jätma ja tuimalt järele tirima (minu esimene punkt oli tegelikult kaardil olev 7kp ning teise ringi esimene 1). Esimese ringi l6petasin u 8-liikmelise grupi l6pus, 10 sek liidrist. Enne kaardivahetust v6tsin tyki banaani ja lonksu vett ja andsin minna.
Teisele ringile minnes arvasin, et olen oma hajutuse jooksjatest liider ning ei vaadanud yldse, mida teevad minu ees metsa läinud. V6tsin täiesti erineva teevaliku, mis tundus kergemini joostav ja kindlam. Teise ringi raadios ollagi ma minutiga juhtinud. Sain ka ise aru, et olen teistelt eest ära saanud, mis ei olnud tegelikult plaanis. Korraks käis peast läbi m6te, et jään seisma ning puhkan ja ootan grupi järele - yksi järgnevad 12km rassida ei oleks eriti m6nus. Järgmise punktiga tehtud u 1 min viga (kaardil nr 11 - ma ei saa ise ka aru, mis systeemiga need nr kirjutatud on) viiski mind grupiga taas kokku. Viga m6istes oli korraks ise suud pruukida, kuid jätsid selle siiski tegemata, kuna viibisin loodusreservaadis.
Viimasele, yhisele 9km ringile minnes olin seega jälle grupiga koos ning eestjooksmise plaanid m6neks ajaks maha matnud. Pysisime koos kuni 18. etapil oleva elektriliinini, kus otsustasin, et tuleks mäge k6ige järsemast kohast forsseerida. "Kaval" teevalik maksis mulle u 20 sek ja andis v6imaluse kohtuda rästikuga. Järgmine etapp oli vea t6ttu tuim raiumine.
Pikal etapil pärast joogipunkti läks grupp 2-ks, osad mööda teed p6hja poole ja mina 2 kaaslasega otse järve äärde suvitama. Elektriliinile j6udes nägime u 20 sek kaugusel olevaid meist lahkuläinud jooksjaid, kes seda vahet enam tagasi ei j6udnudki teha. K6ik oli kontrolli all u 100m kauguseni punktist, kui ma suutsin n6lval olevad sood ja väikesed orvandid sassi ajada ning vähemalt minutise vea teha. Sealsamas möödus minu pundist täiesti iseseisvalt tegutsenud, end ogaraks jooksnud grupp. Vahe liidritega +1.17
20st kuni 22 KP-ni tuli seega täiega suruda, et taas pildile t6usta. Enamusest ligi 1min parem aeg 21st 22 KPni tegi kullav6idu taas voimalikuks.
Viimased 3 etappi olid väga piinarikkad: vasak sääremari t6mbus vahetevahel krampi ning ka m6istus oli täielikult kadunud (mida ei saanud 6nneks ainult minu kohta öelda). Eelviimast ja viimast KP esimesena v6ttes teadsin, et 6htul pakutakse maitsvat torti.
Finishijoone yletasin Schumi kuulsat v6iduhypet jäljendades ning langesin krampides maha. 2 sek edu pärast 2h03min jooksu pole kyll palju, aga 23. septembril sellest piisas, et end hästi tunda.
Tallinn-Frankfurt lennuki väljumiseni on jäänud üks tund, mis võiks juba läbi saada, sest tahaks üle mõningase aja taas lennata ja tunda, kuidas õhkutõusmisel selg vastu istet surutakse. Teisalt väga raudlinnu (mudeliks tal Boeing 737-300 ja hellitusnimeks Seeheim-Jugendheim - nagu küljelt lugeda võib) sisemusse ei kipu, kuna alles eile kukkus Brasiilias üks tema suguvendadest/õdedest alla ja tegi otsa peale 155 inimesele.
Homme pärastlõunal saab alguse minu teekond selle hooaja viimastele tähtsale võistlustele. Sihiks Prantsusmaal Clermont-Ferrandi ja kustunud vulkaanide külje all toimuvad MK finaaletapid.
6 päeva pärast Rootsi MV pikka on jalad enam-vähem taastunud ning lubavad juba inimese moodi joosta. Esmaspäevaseks lühiraja kvalifikatsiooniks peaks kogu valu kadunud olema. Aga kui uskuda Anders Jönssonit, siis ongi valu hea, sest tema sõnul on valu kehast lahkuv nõrkus. Järelikult saan ma tugevaks. Halleluuja!
Saatuse tahtel olen jällegi sattunud Rootsi, et eeloleval laupäeval joosta Rootsi MV pikal rajal (ultra-lång).
EST-LAT-LIT noortematš
