Kuidagi läks nii, et panin end Koprakarikale kirja ja tagantjärele ei pea kahetsema, et sai Karaski-Krootuse maastikul M21 klassis lühirada joostud. Tänavu on selja taga ainult üks o-start, samuti lühirajalt Setomaa männikutest.
Sarnaselt Peko Kevade lühirajale oli päevakava sama, vanema tütrega esmalt nöörirajale ja siis juba enda jooksule. Kui Kitsemägedes õnnestus nöörirajal veeta oodatust kauem aega ja jääda enda starti 35+ minutit hiljaks, siis Karaskis olime koostöös noorema põlvkonnaga kiiremad ning leidsin end stardialast lausa 10 minutit enne lähet.
Tulin starti kolmapäeval natuke üle võlli läinud Plaani-Tabina 46 km pikkuse jalgsimatka pealt, millele eelnesid kaks nädalat varem turistina tehtud neli jooksu Saksamaal. Kevadine ettevalmistus, kui seda nii üldse nimetada tohib, koosnes Kunnamõtsa päevaku ja Eesti meistrivõistluste rajameistritöö metsatundidest; lisaks käputäis rattasõite ja osalemine Luhamaa piirijooksul.
Stardijoonel oli korralik kisatunnelma peal ning kui haaratud kaardi eelnevalt üle kontrollitud põhjasuuna ja ämbrist paistnud kaardikirjade järgi pimesi õigeks keerasin, hakkasin kohe kiirelt liduma.
Esimesed kolm punkti olid lihtsad - natuke kompassitööd ning objektide järgi korrigeerimist ja pulk juba piiksuski; samuti lubas hea nähtavus punkti sisenedes valmis vaadata täpse väljumise suuna. Neljas oli ka lihtne ning teekondki sinna näib puhas, aga kolmandast väljudes ja ka etapi keskel olid mingi kõhkluse kohad, kuhu läks kahekohaline arv sekundeid.
Viies etapp oli rajameister Mihklil planeeritud teevalikuülesandena ning jõudsin kaaluda kõiki variante - vasakpoolse teejooksu ja parempoolse sihijooksu elimineerisin pikkuse tõttu, et säästa meetreid. Arvasin, et kui hull see Põlvamaa mets ikka olla saab, ja läksid otse. Ja ega ei olnudki hullu, ise jäin füüsisega mitmes kohas hätta ja laperdasin nagu külakrants siin ja sealpool joont. Vahetult enne KP-d pidin korraks ka pettuma, kui valgena kujutatud soostuv piirkond oli ca 100 m pikkuselt tormimurdu ja/või -heidet täis ja ma ei suutnud sealt kiiret teed läbi leida.
Tunnetasin kaotatud kümneid sekundeid selgelt ning see mõjus mõne etapi jagu motivatsioonile ja keskendumisele, mistõttu väristasin 6. KP-d võttes suunaga põhja poole ning ka 7. ja 8. KP läbisin ebakindlana. Kiirus hakkas vähenema ka jalgadesse kogunenud väsimuse tõttu, mis on 38-aastase alatreenitud orienteeruja puhul vist normaalne.
8. KP eel käisin veel okstesse takerdudes maoli maha, lüües hinge kinni, kuid edasi finišini kulges jooks üsnagi sündmustevaeselt. Tegin kompassi ja kaardiga pidevalt tööd, piitsutasin keha edasi ja lootsin, et leian pikaks lõpuspurdiks turbo-boost nupu üles. Seda lennukat hetke ei saabunudki, aga polnud ka äravajumist, nii et võib suures plaanis rahule jääda.
Jaksu jäi ka tagasihoidlikuks lõpuspurdiks juba klassikaks kujunenud Kopra viimasest KP-st nr 97. Tulemuste tabloolt nähtu oli üsnagi üllatav - kaotus võitjale Ossile ca 2,5 minutit ning kolmas koht Ats Sõnajalg vaid 20 sekundit ees. Ja suurim üllatus oli muidugi 2. koha saanud Marek Nõmm, kelle teekonnast on näha, et kord saavutatud klass on igavene.
Võistelda on igatahes tore ning tabasin end juba rajal mõttelt, et antud maastik ja rada kannatanuks ka Eesti meistrivõistlused ära. Kiitus korraldajaklubile läbi viimast ja jõudu edasiseks!
Öistel meistrikatel olen juba kirjas.
