Tavarada
Tänu taastunud enesekindlusele ja taaskord orienteerumisest mõnu tundmisele olin tavarajaks justkui ümber sündinud (klišee). Uus ja tundmatu maastik tekitas stardi eel mõnusa surina, mis kandus peas jalgadesse ja pani need kiiresti käima. Õnneks mitte nii kiiresti, et segastel hetkedel end seisma ei suutnud jätta. Suutsin ja päris edukalt, vähemalt raja esimeses pooles, kui kaotasin üsnagi loetamatu kaardi tõttu mitmeid kordi kontakti ja järje. Tänu "aeglasele kiirustamisele" tuli esimeses pooles kokku võib-olla minuti jagu vigu ja suutsin vahepeal tõusta ka liidriks.
Poolel rajal manustatud energiageeli järel hakkasid mu kõhus toimuma aga ebameeldivad protsessid, mis vahelduva eduga ägenesid ja rahunesid. Tulemusele see arvatavasti väga suurt mõju ei avaldanud, kui 10-sekundiline boksipeatus välja arvata.
Kõhuhädadest enam tekitas mulle probleeme 9 minutit varem startinud Petsi kinni püüdmine. Hakkasin ebaprofessionaalselt talle liiga palju tähelepanu pöörama ja unustasin vahepeal mõneks hetkeks kaardilugemise. Koosjooksu poolt tekitatud keskendumishäirete süüks võib panna 2x1min viga ja veel mõned mõned pisieksimused. Järgmine kord püüan esimesel võimalusel kaaslastest vabaneda, et enda sooritusele keskenduda.
Kuigi vaatepunkti läbides manitseti mind rahulikkusele, ei suutnud ma end siiski lõpuni talitseda ning kobistasin veel paarikümne sekundi jagu. Lõpuprotokollis see siiski enam midagi ei muutnud - võitis Olle, kellelt seda ka ootasin ning endalegi väikse üllatusena olin teine ja Rain kolmas.
liikumisteed Route Gadgetis.
Tänu taastunud enesekindlusele ja taaskord orienteerumisest mõnu tundmisele olin tavarajaks justkui ümber sündinud (klišee). Uus ja tundmatu maastik tekitas stardi eel mõnusa surina, mis kandus peas jalgadesse ja pani need kiiresti käima. Õnneks mitte nii kiiresti, et segastel hetkedel end seisma ei suutnud jätta. Suutsin ja päris edukalt, vähemalt raja esimeses pooles, kui kaotasin üsnagi loetamatu kaardi tõttu mitmeid kordi kontakti ja järje. Tänu "aeglasele kiirustamisele" tuli esimeses pooles kokku võib-olla minuti jagu vigu ja suutsin vahepeal tõusta ka liidriks.
Poolel rajal manustatud energiageeli järel hakkasid mu kõhus toimuma aga ebameeldivad protsessid, mis vahelduva eduga ägenesid ja rahunesid. Tulemusele see arvatavasti väga suurt mõju ei avaldanud, kui 10-sekundiline boksipeatus välja arvata.
Kõhuhädadest enam tekitas mulle probleeme 9 minutit varem startinud Petsi kinni püüdmine. Hakkasin ebaprofessionaalselt talle liiga palju tähelepanu pöörama ja unustasin vahepeal mõneks hetkeks kaardilugemise. Koosjooksu poolt tekitatud keskendumishäirete süüks võib panna 2x1min viga ja veel mõned mõned pisieksimused. Järgmine kord püüan esimesel võimalusel kaaslastest vabaneda, et enda sooritusele keskenduda.
Kuigi vaatepunkti läbides manitseti mind rahulikkusele, ei suutnud ma end siiski lõpuni talitseda ning kobistasin veel paarikümne sekundi jagu. Lõpuprotokollis see siiski enam midagi ei muutnud - võitis Olle, kellelt seda ka ootasin ning endalegi väikse üllatusena olin teine ja Rain kolmas.
liikumisteed Route Gadgetis.
H21E
14700m 27KP
Splits Index 14700m 27KP
Pos. Nr Name Club Result
1. 75 Olle Kärner EKJ SK 01:30.05,0
2. 69 Markus Puusepp Võru 01:33.25,0
3. 71 Rain Eensaar Kobras 01:34.34,0
4. 79 Silver Eensaar Kobras 01:36.04,0
5. 73 Sander Vaher EKJ SK 01:36.20,0
6. 76 Erkki Aadli Tammed 01:36.38,0
Pikk rada
26,2km - ma pole kunagi nii pikalt järjest jooksnud või orienteerunud, võistlemisest rääkimata. Aga kuidagi kannatasin ma selle ära. Kui kõht läks tühjaks, siis sõin valu ja kui tuli väsimus, siis...olin väsinud ja kannatasin.
Ühisstart aitas paremini kannatada, sai valu teistega jagada või siis vähemalt nende (tegelikult ainult Jürgeni) nägudelt vaadata, et ka nemad on väsinud.
Tundub, et võistluse tulemuse määras suuresti ära liblikas, kuna vaatamata erinevate variantide rohkuse võimalikkusele oli nii minul kui ka Jürgenil täpselt sama rada. Tegime rajal isegi nalja, et kumba meist korraldajad siis sel korral favoriidiks ei pidanud. Saime tänu puhtalt läbitud esimesele liblikale järgnevatega turvalise edu, mida suutsime ka pidevalt kasvatada.
Umbes 80 minuti järel hakkas Jürgen ühel pikemal tee-etapil (variant oli ka otse raba forsseerida) vaikselt eest ära vajuma. Minu enesetunne oli viimase paarikümne minutiga päris halvaks läinud - jalad olid juba tuimad ja kõhus andis tunda tavarajalt tuttav tuumasõda (geeli ma ei söönud, aga ju jäi hommikusöögi ja stardi vahel liialt vähe aega). Tänu paremale teevalikule suutsin vahepeal tekkinud vahe tagasi teha.
Samas tulnud pikale etapile minnes olin jällegi ära vajumas. Etapi keskel, kui olin u 10 sek maha jäänud, ründas kõhukoll taas ja sundis raja ääres mootorratturi asendit võtma. Jäin maha ega tundun ennast üldse hästi. Piilusin kogu aeg selja taha ning kartsin seal näha jälitajate kolmest gruppi (Erki, Silver, Peeter), kuid nägemisulatusse nad siiski ei jõudnud.
Teise liblikasse jõudes oli Jürgen minutiga eest libisenud, kuid mina olin samal ajal jõudu kogunud ja asusin teda metsiku kiirusega taga ajama. Ei kulunud palju aega, kui ta oligi juba näha. Kinni püüdmisega läks veel natuke aega, kuid teise kaare lõpuks olime koos. Võtsin vastu otsuse, et nüüd ei hakka ma enam omasid teevalikuid tegema, vaid püüan lahenduse finišisirgele jätta.
Kuid Jürgeni selgelt värskemad jalad hakkasid minus pessimismi tekitama - viimased paar kilomeetrit oli tema vedur ja mina juhtimisvõimetu krampide-eelses seisundi vagun. Nii jättiski ta mind u 600-700m enne lõppu tõusul maha ja läks oma teed...et teha viga. Mina olin enda teise kohaga leppimas ning ei teadnud Jürgeni traagilisest eksimusest midagi. Nimelt liikus ta teelt metsa keerates vales suunas ja seega ka vale nina peale, mis maksis umbes 30 sekundit. Milline dramaatika!
Viimase punkti eel järsust tõusust üles kõndides olin meeldivalt üllatunud, kui nägin teda enda selja taga. Sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata, nii siis võtsin ennast kokku ja hakkasin taas jooksma, ületades finišijoone mõned sekundid enne Jürgenit.
Kuigi edetabeli esimesest kaheksast mehest olid 5 tükki Horvaatias sõjaväelaste MM-il, jääb esimene kuld ikkagi kullaks.
Nüüd on mul täiskomplekt koos ja meel hea.
lühirada: pronks,
teade: hõbe,
tavarada: hõbe,
pikk rada: kuld.
26,2km - ma pole kunagi nii pikalt järjest jooksnud või orienteerunud, võistlemisest rääkimata. Aga kuidagi kannatasin ma selle ära. Kui kõht läks tühjaks, siis sõin valu ja kui tuli väsimus, siis...olin väsinud ja kannatasin.
Ühisstart aitas paremini kannatada, sai valu teistega jagada või siis vähemalt nende (tegelikult ainult Jürgeni) nägudelt vaadata, et ka nemad on väsinud.
Tundub, et võistluse tulemuse määras suuresti ära liblikas, kuna vaatamata erinevate variantide rohkuse võimalikkusele oli nii minul kui ka Jürgenil täpselt sama rada. Tegime rajal isegi nalja, et kumba meist korraldajad siis sel korral favoriidiks ei pidanud. Saime tänu puhtalt läbitud esimesele liblikale järgnevatega turvalise edu, mida suutsime ka pidevalt kasvatada.
Umbes 80 minuti järel hakkas Jürgen ühel pikemal tee-etapil (variant oli ka otse raba forsseerida) vaikselt eest ära vajuma. Minu enesetunne oli viimase paarikümne minutiga päris halvaks läinud - jalad olid juba tuimad ja kõhus andis tunda tavarajalt tuttav tuumasõda (geeli ma ei söönud, aga ju jäi hommikusöögi ja stardi vahel liialt vähe aega). Tänu paremale teevalikule suutsin vahepeal tekkinud vahe tagasi teha.
Samas tulnud pikale etapile minnes olin jällegi ära vajumas. Etapi keskel, kui olin u 10 sek maha jäänud, ründas kõhukoll taas ja sundis raja ääres mootorratturi asendit võtma. Jäin maha ega tundun ennast üldse hästi. Piilusin kogu aeg selja taha ning kartsin seal näha jälitajate kolmest gruppi (Erki, Silver, Peeter), kuid nägemisulatusse nad siiski ei jõudnud.
Teise liblikasse jõudes oli Jürgen minutiga eest libisenud, kuid mina olin samal ajal jõudu kogunud ja asusin teda metsiku kiirusega taga ajama. Ei kulunud palju aega, kui ta oligi juba näha. Kinni püüdmisega läks veel natuke aega, kuid teise kaare lõpuks olime koos. Võtsin vastu otsuse, et nüüd ei hakka ma enam omasid teevalikuid tegema, vaid püüan lahenduse finišisirgele jätta.
Kuid Jürgeni selgelt värskemad jalad hakkasid minus pessimismi tekitama - viimased paar kilomeetrit oli tema vedur ja mina juhtimisvõimetu krampide-eelses seisundi vagun. Nii jättiski ta mind u 600-700m enne lõppu tõusul maha ja läks oma teed...et teha viga. Mina olin enda teise kohaga leppimas ning ei teadnud Jürgeni traagilisest eksimusest midagi. Nimelt liikus ta teelt metsa keerates vales suunas ja seega ka vale nina peale, mis maksis umbes 30 sekundit. Milline dramaatika!
Viimase punkti eel järsust tõusust üles kõndides olin meeldivalt üllatunud, kui nägin teda enda selja taga. Sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata, nii siis võtsin ennast kokku ja hakkasin taas jooksma, ületades finišijoone mõned sekundid enne Jürgenit.
H21E
26160m 39KP
26160m 39KP
Koht Nr Nimi Klubi Tulemus
1. 222 Markus Puusepp Võru 02:45.58
2. 214 Jürgen Einpaul Tammed 02:46.00
3. 212 Erkki Aadli Tammed 02:47.01
4. 215 Peeter Pihl Tammed 02:49.14
5. 370 Timmo Tammemäe Orvand 03:05.51
6. 368 Kristjan Trossmann JOKA 03:06.38
Kuigi edetabeli esimesest kaheksast mehest olid 5 tükki Horvaatias sõjaväelaste MM-il, jääb esimene kuld ikkagi kullaks.
Nüüd on mul täiskomplekt koos ja meel hea.
lühirada: pronks,
teade: hõbe,
tavarada: hõbe,
pikk rada: kuld.
