Pärast 2-nädalast võistluspausi olin eile taas võistlustules - maha peeti selle aasta kolmas MK-etapp. Sel korral joosti O-Ringeni raames Rootsis Mjölbys 20km ühisstardist. Alustuseks oli 3 x 3,5km hajutusega ringe (iga ringi järel kaardivahetus võistluskeskuses), millele järgnes ühine 9km-ne hajutuseta ring.
Enne starti oli enesetunne hea. Olin viimasel 2 nädalal üritanud ennast esmaspäevaseks võistluseks ette valmistada, vähemalt füüsilise poole pealt. Üle-eelmise nädala kiired trennid ja eelmise nädala võrdlemise kerged trennid muutsid jalad hommikuks üsna mõnusaks, kuigi päev varem olid need veel rasked. Nii et füüsilise poole pealt olin tõenäoliselt hooaja kõige paremas hoos.
Tehnilise ei olnud seis kõige parem, kuna Rootsis ühe vana kaardi parandustööde tegemine tekitas kerge kaardimürgituse ja oli põhjuseks vähestele kaarditrennidele eelmisel ning üle-eelmisel nädalal.
Rajale mineku eel optimistlikult meelestatud, kuna tehnilisi puudujääke oli võimalik kompenseerida "konksus" jooksmisega. Esimesed kolm ringi tundsingi end füüsiliselt üsna hästi - püsisin grupis/gruppides ja forsseerisin künkaid rõõmuga. Kõige enam valmistas probleeme teedel ja kõval pinnasel jooks - kiirust jäi väheks, kuigi enamasti treeningi teedel jooksu. Seal jäin ka ehk natuke teistest maha, aga metsas kivise ja risuse peal tõmbasin vahe tagasi.
Lõpuks kogunes iga ringi peale u 1,5 min viga (ring ainult 3,5km) ning ühisele 9km-sele osale läksin 36. kohal, liidritest 4.45 maas. Pool minutit ees oli u 20-liikmeline grupp, kuhu kuulus ka Olle (jooksin temaga koos ka 2. ringist suurema osa - liikus mulle parajas tempos). Esimene etapp oli pikem teevalik, kuhu võtsin grupist erineva (ise ka imestan, kust selline julgus) valiku. Punktis oli vahe enam-vähem sama, võib-olla 10 sekundit teiste kasuks. Siis said mu kätte aga D.Schneider ja mingi tšehh, kes liikusid hoopis reipamas tempos. Kuna nad nii kiiresti liikusid, püüdsime järgmises punktis grupi saba kinni. Teades, et olin olnud vahetuses 36. ja nähes nüüd ees ligi paarikümmet meest, olin õnnelik, kuna uskusin, et vähemalt pooltega suudan ma lõpuni võidelda ja nad alistada.
Aga kahjuks jätkus rõõmu ainult 300ks meetriks. Raiesmik oli peaaegu ületatud ja olin end juba mõnest grupi liikmest mööda pressinud, kui kukkusin ja lõin vasaku põlve hooga vastu kivi. Valu oli kogu raha eest. Aga siis tuli meelde, et Timo oli suutnud Austraalias pärast samasugust pauku edasi joosta. Puhkasin kivil niikaua, kuni grupp hakkas silmapiirilt kaduma ja püüdsin end uuesti liikuma saada. Aga asja minust enam polnud. Tegin paari minuti jooksul veel paar katset, mis luhtusid ning lõpuks heitsin end teeristile pikali ja jäin vanduma. Suure vihaga viskasin kaardi ja kompassi metsa poole. Pärast mõneminutilist maas halamist ja peaaegu nutma puhkemist (mitte valust) hakkasin varustust kokku korjama, aga kompassi enam ei leidnudki.
Lõpuks lonkasin ligi 1,5km võistluskeskusesse (meie kaardile polnud märgitud med. abi) ja läksin külmast värisedes arsti juurde. Seal peale lihahaava midagi muud ei leitud, nii et vähemalt niigi õnnelikult läks.
Vigastusest tulenevalt ei läinud ma täna lühiraja starti, vaid keskendusid vaiksele kõndimisel. Päeva jooksul paranes seis nii palju, et lonkamine kadus peaaegu ära ning on isegi võimalik, et saan kolmapäevase sprindil juba sörkida. Läbida püüan igal juhul, kasvõi kõndides.
Neljapäeval ja reedel loodan aga juba täiesti inimese moodi joosta. Kokkuvõttes jääb tulemus kahjuks saamata, aga minu jaoks pole see siiski esimene kord. 1999. aastal Dalarnas suutsin esimesel päeval esimese punkti vale võtta.
Tulemused siin
Enne starti oli enesetunne hea. Olin viimasel 2 nädalal üritanud ennast esmaspäevaseks võistluseks ette valmistada, vähemalt füüsilise poole pealt. Üle-eelmise nädala kiired trennid ja eelmise nädala võrdlemise kerged trennid muutsid jalad hommikuks üsna mõnusaks, kuigi päev varem olid need veel rasked. Nii et füüsilise poole pealt olin tõenäoliselt hooaja kõige paremas hoos.
Tehnilise ei olnud seis kõige parem, kuna Rootsis ühe vana kaardi parandustööde tegemine tekitas kerge kaardimürgituse ja oli põhjuseks vähestele kaarditrennidele eelmisel ning üle-eelmisel nädalal.
Rajale mineku eel optimistlikult meelestatud, kuna tehnilisi puudujääke oli võimalik kompenseerida "konksus" jooksmisega. Esimesed kolm ringi tundsingi end füüsiliselt üsna hästi - püsisin grupis/gruppides ja forsseerisin künkaid rõõmuga. Kõige enam valmistas probleeme teedel ja kõval pinnasel jooks - kiirust jäi väheks, kuigi enamasti treeningi teedel jooksu. Seal jäin ka ehk natuke teistest maha, aga metsas kivise ja risuse peal tõmbasin vahe tagasi.
Lõpuks kogunes iga ringi peale u 1,5 min viga (ring ainult 3,5km) ning ühisele 9km-sele osale läksin 36. kohal, liidritest 4.45 maas. Pool minutit ees oli u 20-liikmeline grupp, kuhu kuulus ka Olle (jooksin temaga koos ka 2. ringist suurema osa - liikus mulle parajas tempos). Esimene etapp oli pikem teevalik, kuhu võtsin grupist erineva (ise ka imestan, kust selline julgus) valiku. Punktis oli vahe enam-vähem sama, võib-olla 10 sekundit teiste kasuks. Siis said mu kätte aga D.Schneider ja mingi tšehh, kes liikusid hoopis reipamas tempos. Kuna nad nii kiiresti liikusid, püüdsime järgmises punktis grupi saba kinni. Teades, et olin olnud vahetuses 36. ja nähes nüüd ees ligi paarikümmet meest, olin õnnelik, kuna uskusin, et vähemalt pooltega suudan ma lõpuni võidelda ja nad alistada.
Aga kahjuks jätkus rõõmu ainult 300ks meetriks. Raiesmik oli peaaegu ületatud ja olin end juba mõnest grupi liikmest mööda pressinud, kui kukkusin ja lõin vasaku põlve hooga vastu kivi. Valu oli kogu raha eest. Aga siis tuli meelde, et Timo oli suutnud Austraalias pärast samasugust pauku edasi joosta. Puhkasin kivil niikaua, kuni grupp hakkas silmapiirilt kaduma ja püüdsin end uuesti liikuma saada. Aga asja minust enam polnud. Tegin paari minuti jooksul veel paar katset, mis luhtusid ning lõpuks heitsin end teeristile pikali ja jäin vanduma. Suure vihaga viskasin kaardi ja kompassi metsa poole. Pärast mõneminutilist maas halamist ja peaaegu nutma puhkemist (mitte valust) hakkasin varustust kokku korjama, aga kompassi enam ei leidnudki.
Lõpuks lonkasin ligi 1,5km võistluskeskusesse (meie kaardile polnud märgitud med. abi) ja läksin külmast värisedes arsti juurde. Seal peale lihahaava midagi muud ei leitud, nii et vähemalt niigi õnnelikult läks.
Vigastusest tulenevalt ei läinud ma täna lühiraja starti, vaid keskendusid vaiksele kõndimisel. Päeva jooksul paranes seis nii palju, et lonkamine kadus peaaegu ära ning on isegi võimalik, et saan kolmapäevase sprindil juba sörkida. Läbida püüan igal juhul, kasvõi kõndides.
Neljapäeval ja reedel loodan aga juba täiesti inimese moodi joosta. Kokkuvõttes jääb tulemus kahjuks saamata, aga minu jaoks pole see siiski esimene kord. 1999. aastal Dalarnas suutsin esimesel päeval esimese punkti vale võtta.
Tulemused siin
