Kunagi oli minu mäletamist mööda ETV spordisaate nimeks SPORT. SPORT. SPORT ehk siis palju-palju sporti. Lausa tuugalt. Ikka üle terve ekraani. Anu Säärits. Tänaseks päevaks on leninlikule deviisile sarnast pealkirja koomale tõmmatud ja jäänud vaid üks sõna SPORT. Või on neid siiski kaks?
Viimane aasta on ka minu jaoks käinud säästurežiimil ja vähemalt 2/3 spordist olen tervislikel põhjustel oma elust eemaldanud. Kui varem oli ikka veri, higi ja pisarad, siis nüüd vaid higi - kui seegi. Korra-kaks ikka satun nädala jooksul end liigutama.
Ei Eesti ega Soome südamearstid ole osanud erinevate vahvate ja kallite uuringute järel suurt midagi kosta ning pidanud südame lisalööke jm kaasnevat healoomuliseks ja ohutuks, kui mitte lausa positiivseks nähtuseks. Umbes nädala treeningute järel, kui meenutada sügist ja varast talve, läks enesetunne aga nii halvaks, et usaldus tohtrite vastu kadus. Ei aidanud ka teine ega kolmas nädal. Tahaks neilt küsida - kuidas saavad hinge kinni jäämised ning pisted-torked rinnus olla healoomulised, kui need tunduvad hoopis nii pahaendelised. Nagu sureks ära, või nii! Eks te uurige edasi oma lubjastunud veresooni ja hoidke mind siis lahkamise jaoks.
Tänane päev Selgisel näitas, et eks mõlemal poolel ole osaliselt õigus - ära ma ei surnud ja jooksu ajal oli enesetunne üsna inimlik, kuid mida edasi on õhtu läinud, seda enam tunnen rinnus pisteid ja üldist ebamugavust. Homme saaksin ehk ka veel joosta, kuid õhtul oleksin juba nii rivist väljas, et hirmust tõmmata pudel kurku, kui hing kinni jääb, ei tahaks õlutki juua.
Eks ma joonistan senikaua kaarte ja planeerin radu, kuni olen veteranide klassis ja siis hakkan taas lõhkuma. Võib-olla proovin ikka sel aastal EMV lühil ja teatel ka osaleda, tiitel vajab ju kaitsmist nagu ütles Tiit Tali. Aga ta ütles ka, et Lauri Sild on kõva mees ja selles osas nõustun temaga hoopis rohkem kui tiitli kaitsmise teemas.
Bon voyage!
Viimane aasta on ka minu jaoks käinud säästurežiimil ja vähemalt 2/3 spordist olen tervislikel põhjustel oma elust eemaldanud. Kui varem oli ikka veri, higi ja pisarad, siis nüüd vaid higi - kui seegi. Korra-kaks ikka satun nädala jooksul end liigutama.
Ei Eesti ega Soome südamearstid ole osanud erinevate vahvate ja kallite uuringute järel suurt midagi kosta ning pidanud südame lisalööke jm kaasnevat healoomuliseks ja ohutuks, kui mitte lausa positiivseks nähtuseks. Umbes nädala treeningute järel, kui meenutada sügist ja varast talve, läks enesetunne aga nii halvaks, et usaldus tohtrite vastu kadus. Ei aidanud ka teine ega kolmas nädal. Tahaks neilt küsida - kuidas saavad hinge kinni jäämised ning pisted-torked rinnus olla healoomulised, kui need tunduvad hoopis nii pahaendelised. Nagu sureks ära, või nii! Eks te uurige edasi oma lubjastunud veresooni ja hoidke mind siis lahkamise jaoks.
Tänane päev Selgisel näitas, et eks mõlemal poolel ole osaliselt õigus - ära ma ei surnud ja jooksu ajal oli enesetunne üsna inimlik, kuid mida edasi on õhtu läinud, seda enam tunnen rinnus pisteid ja üldist ebamugavust. Homme saaksin ehk ka veel joosta, kuid õhtul oleksin juba nii rivist väljas, et hirmust tõmmata pudel kurku, kui hing kinni jääb, ei tahaks õlutki juua.
Eks ma joonistan senikaua kaarte ja planeerin radu, kuni olen veteranide klassis ja siis hakkan taas lõhkuma. Võib-olla proovin ikka sel aastal EMV lühil ja teatel ka osaleda, tiitel vajab ju kaitsmist nagu ütles Tiit Tali. Aga ta ütles ka, et Lauri Sild on kõva mees ja selles osas nõustun temaga hoopis rohkem kui tiitli kaitsmise teemas.
Bon voyage!
4 kommentaari:
Tundub, et jäänud pole ainult higi vaid ainult pisarad.
Eestikatel näeme!
Teeme nii, et osadeks võistlusteks laenan sulle oma südant, sa mulle vasakut jalga.
M.Nõmm
Ära tudengipäevadel südamele liiga tee!
Uhh! Pane vastu!
Postita kommentaar