Ärkan umbes poole 5 ajal, kui tagasi saabub pika-öö-mees Peeter. Uudised, mis ta toob, on head - võitsime esimese vahetuse, teises püsisime liidergrupis ning kolmandal vahetusel sai Pets tunda öiste metsade hirmu A. Nordberg kiirust. Järgnevates vahetustes kaotame lisaks küll aega ja kohti, aga kõik teevad oma tasemele vastavad kontrollitud jooksud. Ei mingit rabelemist ega võimlemist. Kõik läheb nii nagu plaanitud, püsib võimalus võidelda koha eest esikahekümnes.
Siis, kui on tarvis eelnevate vahetuste raske töö tulemuseks vormistada, hakkab vanker veerema allamäge. Teen soojenduse, panen GPSi selga ja liigun vahetusalasse. Näen paljusid konkurente metsa tormamas, aga Anttit pole ikka veel silmapiiril. Ligi 10-minutilise tarbetu ootamise järel saan kaardi. Sisenen ökosüsteemi.
Ees ootab 17 km kütet ja keevitamist, kivilõhkumist ja aletamist, söepõletamist ja puhast navigatsioonilõbu! Või vähemalt nii ma arvasin. Esimesed kaks punkti (kaart teekondadega, tundub, et minu GPS oli välja lülitatud!) läbin puhtalt ja saan kätte ka esimese skalbi, aga tegelikult tunnen, et mul ei lähe üldse nii nagu peaks - samm on tönts ja orienteerumises pole sujuvust. Väljavaated järgnevaks poolteiseks tunniks ei ole just roosilised. Tagant läheneb pool minutit hiljem startinud Petteri Muukkonen (VeVe), kelle küüdis saan pikal teeotsal kolmandasse punkti hoo üles, aga tean, et kaua ma niimoodi vastu ei pea. Petteri läheb oma teed ning edasine on kui halb unenägu.
Alt veavad kõik orienteerumiselemendid ning vahepeal paistab, et olen sattunud hääletusvõistlusele, aga ühtki pealekorjavat autot silmapiiril ei ole. Hellitan lootust, et ehk on võimalik 12 km peal võistluskeskusest läbi joostes salaja teatepulk mõnele värskemale mehele edasi anda, kes mind sellest jamast välja aitaks. Ei õnnestunud. Läbijooksul sain klubikaaslaste ergutuste kõlast aru, et olin täpselt sellises mudas nagu arvasingi. Mudaliigale kohaselt lasin tagant tulnud Lynxi vastuhakuta mööda ja matkasin pea norus finišisse.
Loo moraal? Mõtlen veel.
Esialgsed tulemused
PS! tagasiteel Soome esinesin esimest korda avalikult karaokelaval. Kristo ja Lauriga panime Green Day 21 Guns'i ajal publiku ennastunustavalt kaasa elama.
Siis, kui on tarvis eelnevate vahetuste raske töö tulemuseks vormistada, hakkab vanker veerema allamäge. Teen soojenduse, panen GPSi selga ja liigun vahetusalasse. Näen paljusid konkurente metsa tormamas, aga Anttit pole ikka veel silmapiiril. Ligi 10-minutilise tarbetu ootamise järel saan kaardi. Sisenen ökosüsteemi.
Ees ootab 17 km kütet ja keevitamist, kivilõhkumist ja aletamist, söepõletamist ja puhast navigatsioonilõbu! Või vähemalt nii ma arvasin. Esimesed kaks punkti (kaart teekondadega, tundub, et minu GPS oli välja lülitatud!) läbin puhtalt ja saan kätte ka esimese skalbi, aga tegelikult tunnen, et mul ei lähe üldse nii nagu peaks - samm on tönts ja orienteerumises pole sujuvust. Väljavaated järgnevaks poolteiseks tunniks ei ole just roosilised. Tagant läheneb pool minutit hiljem startinud Petteri Muukkonen (VeVe), kelle küüdis saan pikal teeotsal kolmandasse punkti hoo üles, aga tean, et kaua ma niimoodi vastu ei pea. Petteri läheb oma teed ning edasine on kui halb unenägu.
Alt veavad kõik orienteerumiselemendid ning vahepeal paistab, et olen sattunud hääletusvõistlusele, aga ühtki pealekorjavat autot silmapiiril ei ole. Hellitan lootust, et ehk on võimalik 12 km peal võistluskeskusest läbi joostes salaja teatepulk mõnele värskemale mehele edasi anda, kes mind sellest jamast välja aitaks. Ei õnnestunud. Läbijooksul sain klubikaaslaste ergutuste kõlast aru, et olin täpselt sellises mudas nagu arvasingi. Mudaliigale kohaselt lasin tagant tulnud Lynxi vastuhakuta mööda ja matkasin pea norus finišisse.
Loo moraal? Mõtlen veel.
Esialgsed tulemused
PS! tagasiteel Soome esinesin esimest korda avalikult karaokelaval. Kristo ja Lauriga panime Green Day 21 Guns'i ajal publiku ennastunustavalt kaasa elama.
4 kommentaari:
Ja mis vuntsist sai??
vunts jäi minevikku. pean ka nende mahaajamist ühe ebaõnnestumise tegurina kaaluma!
Üleeilsest sprindist (http://av.nettirasia.com/reitti/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=49&kieli=) - kas soomlastel ongi tänavad-platsid sprindikaardil "avakalju" või petab härvelis värvi ära?
Rein
raske öelda, miks tõenäoliselt ocad'ist eksporditud kaart nii kehvade värvidega on. võistluskaart oli paljundusest/printerist, aga nägi parem=õigem välja.
võimalik, et nendel on juba ocad'is värvid paigast ära. olen seda viimase poole aasta jooksul soomlaste kaarte korrigeerides siin-seal kohanud.
rootslastele meeldib see-eest kasutada jälle väga tumedaid värve ning joonte paksus tekita neile ka pärast 5 aastast sprindi tingmärkide "turul olekut" ikka veel probleeme http://www.gustavbergman.se/doma/show_map.php?user=Gustav&map=173
Postita kommentaar