Ootamatu tulem

Kange selg ja tuimad jalad – mis võiks nende korrutamisel saada? Midagi väga kehva, arvasin laupäeval enne starti. Aga eks ma olen matemaatikas ka alati väga nõrk olnud. Negatiivsete liikmete korrutamisel tuleb ju vastus positiivne!

Tavarada ja teade peeti mõlemad läbimatust metsas. Läbi ei pääsenud kuskilt, tuli ainult üle või alt minna. Rõve oli ja verd lahmas. Kodutöö (parandasin end lühirajaga võrreldes) järgi oleks oodanud küll midagi ilusamat, sest kaart on ju üllatavalt valge, aga ametlik treening tutvustas siiski reaalse olukorraga.

Raja algusosas ootasin pidevalt 4 min hiljem startinud Ollet, kuna minu kiirus polnud märkimisväärne ning siin-seal kaotasin mõned sekundid vigade tõttu. Pidevalt heitsin pilgu selja taha ning kohati tunduski, et sinine rakett on kohe möödumas. Enne pikka etappi risusse kinni jäädes olin kindel, et Olle on nüüd möödas ja läinud.

Aegamisi sain vaevatud keha kiiremini liikuma, kuid tormimurrus ronimine tegi seljale ikkagi kõvasti valu – vahel pidin kummardamisest loobuma ja tegema hoopis auringi puude ümber. Vigase ja aeglasena uskusin mahtuvat ehk kuidagi esikümnesse.

Vaatepunktist läbi joostes oli vaikus, järelikult oli mul olnud õigus eesootava tulemuse osas. Tegelikult polnud eriti kellelgi võistlustest ülevaadet. Mõned julgustavad sõnad oleks ära kulunud. Viimased paar kilomeetrit võitlesin gravitatsiooni, Susan Boyle’i ja üha töntsima sammuga – korra jäin isegi paarikümneks sekundiks seisma ja puhkasin, käed põlvede peal. Kuum oli. Raske oli. Sörkimine oli nii ahvatlev. Miski vägi sundis end ikka kokku võtma ja lõpuni atleetlikku sammu rakendama. Kaotasin siiski mõne kilomeetriga pea 3 minutit ilma erilist viga tegemata. Kurat ja põrgu, võit oli ju käeulatuses!

Üllatusin liidriks tõusmisest kuuldes. Ega ma miskit vahele ei jätnud? Ei, tulemus on olemas. Tuleb Olle, kaotab 26 sekundit, imelik. Tuleb Bertuks, võidab poolteise minutiga, nii vähe - imelik. Ülejäänud, välja arvatud, Kruminš jäävadki selja taha. Imelik. Mis siin sünnib?

Rõõmu kohe ei olegi, jätkub hämming. Aga vaikselt hakkab ikkagi selginema, mispärast varsti minu kaelas pronksmedal ripub – seljavalu sundis mind rahulikumalt ja puhtamalt jooksma, mis oli seesuguses metsas eriti tähtis. Lisaks veel kuumus, mis ka kõikide teiste ajusid ja kehasid halastamatult töötles.

Pronksisest autasust isegi veel tähtsam on, lausa kordi tähtsam on MM-koondisse pääsemine. Kui ma õigesti mäletan, siis olen viimased 3 aastat olnud varus ehk esimesena välja jäänud, aga võib-olla ka mitte. Oodata on tulnud igatahes kaua. Nüüd on 2,5 kuud aega end väärilisse vormi viia, lihtsalt osaleda oleks igav.

   1 Edgars Bertuks              Latvia Nat. Team         LAT     1:29:07     0:00
   2 Jānis Krūmiņš               Latvia Nat. Team         LAT     1:29:45     0:38
   3 Markus Puusepp              Estonia Nat. Team        EST     1:30:34     1:27
   4 Olle Kärner                 Estonia Nat. Team        EST     1:31:00     1:53
   5 Jonas-Vytautas Gvildys      Lithuania Nat. Team      LTU     1:32:18     3:11
   6 Marius Mažulis              Lithuania Nat. Team      LTU     1:33:19     4:12

Teade

Tavaraja järel kahtlesin, kas olen suuteline veel korra tühjast sidrunist mõned happetilgad välja pigistama. Keha oli tühi ja selg ei andnud asu. Oleks selg mõni siseorgan või ripuks kuskil keha küljes, siis lõikaks kasvõi ise kääridega maha, aga nüüd pole suurt midagi teha peale võimlemise ja soojas hoidmise.

Lõpuks võtsin ikkagi koha esimeses võistkonnas ja kahetsema ei pea. Enda sooritust just eriti kõrgelt ei hinda, sest ajaliselt kaotasin parimatele mitmete minutitega. Tehnika ununes kohati ära. Olle ja Sander tegid see-eest oma töö filigraanselt ära. Labaselt väljendudes võiks öelda, et patsiga poisid said meilt labakäega näkku.

     1      3 Estonia Nat. Team 1                            2:03:31
            Olle Kärner                    39:04   1         39:04    1   
            Markus Puusepp                 43:46   5       1:22:50    2   
            Sander Vaher                   40:41   1       2:03:31        

    2      1 Latvia Nat. Team 1                             2:03:37
            Edgars Bertuks                 41:50   5         41:50    5   
            Mārtiņš Sirmais                40:40   1       1:22:30    1   
            Jānis Krūmiņš                  41:07   2       2:03:37        

    3     11 Belarus Nat. Team 1                            2:06:07
            Dmitry Mihalkin                41:40   4         41:40    4   
            Dmitry Mironov                 42:25   3       1:24:05    3   
            Yury Tambasov                  42:02   3       2:06:07        

    4      5 Estonia Nat. Team 2                            2:08:06
            Peeter Pihl                    41:26   3         41:26    3   
            Erkki Aadli                    42:41   4       1:24:07    4   
            Andreas Kraas                  43:59   4       2:08:06         

Tulevik

Juba teisipäeval lähen Soome, et valmistuda järjekordseteks tiitlivõistlusteks. Olen küll Põhjamaade MV maastikel mitmeid kordi käinud, aga koduselt end seal ei tunne. Kolmapäeval ja neljapäeval püüan seda viga parandada. Reedel puhkan ja laupäeval ongi juba esimene distants – tavarada. Olin sellest juba loobumas, aga siis mõistsin, et minu MM-i pilet on ju ka esmalt tavarajale ja mis võiks olla veel paremaks treeninguks kui hea võistlus. Ülejäänud distantsidest tõenäoliselt ühest loobun, mõeldes Jukola kolmandale, 15 km pikkusele vahetusele.

Jukola järel lähen tõenäoliselt kuulama kammerorkester Metallicat Helsinkisse ning siis poolteisesks nädalaks koju militaariaga tegelema. Esmalt püüan Sõjaväelaste-MMi rajad taaskord üle vaadata ning seejärel Võidupüha paraadiks rivisammu harjutada.

Pildid:

Balti MV 2009