Missioonil käidud

Olen oma venda ikka kadestanud, kuna ta on käinud missioonidel nii Kosovos kui ka Afganistanis. Lõpuks, eelmine nädal sain isegi välismaal kodumaa eest mundri kanda.

Võistlesime Leedu Coca-Cola linna Alytuse ümbruse viljakatel muldadel, kus nõges õitseb keset kuldset sügist ning hommikuti katavad maad piimjad uduväljad.

Leetu sõitsin tagasihoidlike plaanidega joosta läbi vaid lühirada ja teade ning tavarajast viimase aja kehva tervise tõttu üldse loobuda. Kohapeal osutus situatsioon õnneks positiivsemaks.

Individuaalsetel distantsidel oli plaan teha minimaalselt vigu ja hoida konkurentsivõimelist kiirust kogu raja vältel. Mõlema puhul tuli teha järeleandmisi, kuid üldiselt polnud seis lootusetu ning kõik jooksud saavad hindeks 4+/- 0,1.

Lühiraja läbisin liikumistee analüüsi järgi vigadeta, kuid metsas oli pidevalt tõmblemist, kõhklusehetki ning väristamist. Mitmes kohas jäin seisma ning pidasin oravatega konstruktiivseid vestlusi kohaliku geoloogia alal - eriti huvitas mind meteoriidikraatrit meenutav "Kuradisilm" 6st punktist põhja pool (tõenäoliselt pole siiski tegu millegi maavälisega, vaid termokarstiga).
Probleemseteks etappideks olid 1 (segadus punkti eel), 8 (kehv teevalik), 10 (järje kaotamine), 13 (kauguse hindamine). Positiivse poole pealt olen rahul õigel hetkel pidurdamisega.
Aeg: 32.26
kaotus: 5.30
koht: 35

Taval sain eelmise päeva tulemustest lähtuvalt parema stardikoha (esimesed grupid nautisid loodusande). Plaanis oli eelneva päeva tulemust umbes 10 koha võrra parandada, kuna tundus, et värviliste riietega välismaistele jooksjatele selline maastik kõige meelepärasem ei ole.
Esimesed 2 punkti tulid kätte suurepäraselt, tekkis juba tunne, et nii läheb lõpuni välja. Tegelikult ootas järgneval rajalõigul kuni liblikani ees aga paras jama. Kaotasin pidevalt järje ja suuna ning andsin ära umbkaudu minuti väärtuslikku aega. Liblikal läks natuke paremini, peatused-kõhklused siin ja seal ning mõni kergem kaldumine.
Pikemad etapid jooksin üsna mõistlike aegadega ning lõpp oligi käes. Viimasel paaril etapil andsin siiski päris palju ära puhta jooksuga, kuna valu tegid nii jalalaba, kui kukkumisel paiste löödud põlv.

Aeg: 1:22.00
Kaotus: 7.31
Koht: 29

Teates olin ühes võistkonnas vendade Eensaarte/Lehman Brothersite/Jokapäivädega. Mina sain au esimesel vahetusel pea ees nõgestesse tormata.
Hajutus oli mul väga hea ning 4s punktis olin liidritega külg-külje kõrval, aga tempo polnud minu jaoks jätkusuutlik kuna seierid olid ammu piirajas. Järgmisega punktiga tehtud viga ning edasised jõuvarude säästmiseks tehtud (halvad) ringijooksu teevariandid kukutasid mind kõvasti tahapoole, gruppi 9-16. Tegin nendegagi koos paar hoopis erinevat valikut, millest üks oli väga halb ja teine see-eest natuke parem.
Pressipunkti järel oli jõud taastunud ning grupil eestjooksmine täiesti päevakorral. Aga nagu sel hooajal MM-võistlustel kombeks, tulistasin koos iimasest punktist mööda ja sain niimoodi kogu pundilt haledalt peksa.
Rain ja Silver liikusid umbes sama koha peal ning lõpuks 18. koht, 17min kiireimatest tagapool. Polnud hea, polnud halb. Tuju tõstis esimene võistkond, kes karmis konkurentsis 5. koha saavutas, eespool Shveitsi 2, Norrat, Prantsusmaad. Tegijad.

Esimese korra kohta polnud kõige hullem, kuigi sõjaväesaapad olid väga ebamugavad. Järgmisel aastal mind aga stardijoonel pole, kuna eetilistel kaalutlustel poleks mul väga viisakas startida. Nii on mu ülesandeks hoopis radade planeerimine. Mõte juba töötab.