Lühiraja finaal

Läksin rajale plaaniga pidevalt kaardis kinni püsida, kuid miskipärast kaotasin K-punktist 50 m kaugusel olles täielikult kontakti kaardiga. Isegi suunas ei olnud kindel. Alles suusarajale jõudes sain asukoha taas paika. Tõenäoliselt kaotasin peataolekuga 15-20 sek.
Kuni neljandani kulges orienteerumine täitsa korralikult, kuid jooksukiirus andis kõvasti soovida. Neljandast välja joostes ei vaadanud ei kompassi ega ka kaarti korralikut ja seetõttu tuli korralik 20 sek kaldumine.
Edasi 10. KP-ni läks enam-vähem, kui mõned üksikud ebakindlad hetked ja kursilt kaldumised välja arvata. Selles vahemikus eksimusi u 20 sek jagu.
Pikal etapil läksin valelt poolt järve (loe SLÕhtulehest sarnase nimega artiklit: http://www.sloleht.ee/2006/05/12/sport/197550/). Kuigi valitud variandil polnud midagi viga, oli otse siiski vähemalt 30 sek jagu kiirem. Väsinud jalad tõid veel pool minutit kaotust.
Vaatepunkti joostes oli tunne, et kogu kodumaa on tulnud kaasa elama. Sellises olukorras oli raske mitte kiirust lisada (ja plangu taha jõudes taas maha võtta). Suurimad tänud kaasaelajatele!
Viimase poogna ajal olin juba koomasse langemas, kuid väsimusele vaatamata suutsin vigu vältida ja väsinud sportlase koju tuua.
39. koht oli sel päeval üsna lähedal minu hetke võimete piirile. Suure tõenäosusega oleks minek ilma sprinti jooksmata kraadi võrra parem olnud, kuid oleksid jäävad oleksiteks. Rahul olen ikkagi.