Karuaseme talu-/metsavahikoht Vorbuse metsas

...
Ma jätsin pärastlõuna vabaks
(kes ei tahaks)
...

Laulsid Nublu ja Vaiko Eplik. Tahtsin. Tegin jõulu teisel pühal pealt tunnise tiiru varem radari alt läbi jooksnud Vorbuse metsas Tartu põhjaküljel Tallinna maantee ääres. 

Sattusin juhuslikult uidates  - nii palju, kui kraavitatud-sihitatud metsas see võimalik - vana talukoha peale ja jäin nuputama sealse paiga ajaloo üle. 

Leidsin maastikult ühe vundamendi, kinnikasvanud tiigi, põlised tammed ja ca 5 õunapuud ning muudki, mida piltidele püüdsin. Koju jõudes võtsin ette erinevad internetiallikad ja püüdsin leida veel infot, et luua terviklikum pilt möödunud aegadest.

Maja ase. Taamal tammede varjus asub tiigi asukohta tähistav niiske lohk

Trossiga kokku põimitud betoon- ja puitpost võiks anda vihje, et taluni tuli kunagi elektri- ja/või telefoniliin. Kaardid vastust ei anna, nii et võib-olla on tegemist ka kohale veetud prahiga, sest lageda servas oli ka mitmeid hilisema ajastu betoonplokke. 

Tsivilisatsiooni jälg?

Talu ümber oli ka kolm puidust ja üks ümmargustest plasttorudest valge raam. Rahvuslik maateadus, Squadratsi ruut, droonide treeningrada, üraskipüünise riputusraam vms? Ei saanud vastust ei maastikul ega hiljem ühelt RMK töötajalt. 

Üks neljast raamist

Talu ümbruses jäi veel silma kena vana metsaeraldis, mis nagu hilisem internetiotsing näitab, on ka kaitse alla võetud. 0,9 ha suuruse eraldise peapuuliigiks on tamm ja vanuseks näitab RMK metsatööde kaardirakendus 117 aastat. Fotole seda metsatukka ei püüdnud, kuid silmale oli tõesti ilus vaadata.

Uurimine ekraani tagant. Kaardid

Maa- ja Ruumiameti geoportaali ajalooliste kaartide rakendusest erineva ajastu kaarte ja pilte läbi vaadates jõudsin nimeni - Karuaseme.

Karuaseme Eesti Vabariigi 1:25 000 topograafilisel kaardil (1935)

Sama nime leiab ka 1:50 000 NSVL O-42 topokaardilt, aga muudel kaartidel sama koha peal enam nimega talukohta ei ole. Eesti ja NL topokaarte võrreldes jääb mulje, et NL-i kaart on kasutanud EV kaarti vähemalt mingil määral alusena. 

Karuaseme NL 1:50 000 topograafiliselt kaardil (1939)

Aero-/ortofotod

Detailsema pildi kunagisest Karuaseme talust leiab vanalt aerofotolt, millelt võib tuvastada kolm hoonet: L-kujulise verandaga eluhoone (korstnaga) ning kaks abihoonet. Tänagi maastikul märgatavad õunapuud moodustavad abihoonest põhja pool aerofotolgi märgatava viljapuuaia.

Karuaseme 1948. a aerofotol

Ca 10 m  laiuse vundamendi ja vanal aerofotol asuva elumaja mõõtmete (katusehari 12 m) järgi ning ka üldise ehitusloogika järgi, et vundament on ikka elumajal, omistaks alles jäänud betoonvundamendi siis elumajale. Vundamendi kuju järgi on võimalik, et maja põhjapoolne tiib oli kergem ehitus.

NL-i aegsed fotoplaanid annavad aeg-ajalt väärt infot ja nii on siingi. Talukohal on märge "h.(utor) Metsavahi" ehk Metsavahi talu. Talust läänes leiab lagedalt ka märke tiigi kohta (pr.(ud)), mida ise maastikul tähele ei pannud, nii et lausa kahe tiigiga talu võis olla. 

Metsavahitalu kohta leiab infokillu ka pärandkultuuri kaardirakendusest: 1980. a keegi I. Voosalu andnud infot, et "Siin elas mingil ajal ka metsavaht. Kunagi elas siin Kivisäkk, kes pidas mesilasi". Tänapäeval leiab Säki-nimelisi kinnistuid nii põhjas (Kivisäki) kui edelas (Uue-Kivisäki, Siki kui Säki). 

O-42 1:5000 fotoplaan (1950)

Talukoha algus ja lõpp

Vanim kaart, millel võib aimata Karuaseme talukohta, näib olevat 1904. a pärinev kaheverstane kaart, aga kaardi mõõtkava tõttu on raske lõpuni kindel olla. 

Tõenäoline talukoht märgituna kaheverstasel kaardil kollasega (1904)

Küll võib aga üsnagi kindel olla, et talukoht on olemas olnud juba varemgi, juba vähemalt 1889. aastal, sest tolle aasta 1. novembril pakutakse Eesti Postimehe kaudu 20-rublast vaevatasu sellele, kes "26./27. oktobri ööl ära põletatud kolme heinakuhja põlema süitaja üles annab".

Üleskutse Postimehes

Hiliseim viide talukohale ja püsti seisvatele? hoonetele on tuvastatav 1982. fotokaardil, kus on alles L-kujuline eluhoone ja sellest idas asuv kõrvalhoone. Edelas pole veel tänasele Karuaseme talukohale hoonestust rajatud (jääb pildilt välja).

1982. a O-63 1:10000 fotokaart on viimane, mis näitab talukohta

Eesti põhikaart 1:20 000 (2006)

Ka 1980.-1981. a välitööde märkega Vorbuse orienteerumiskaardil on veel talukoht näha, aga seejärel kaob see ajalukku. Olgu see postitus siis ootamatult tekkinud mälestusmärgiks Karuaseme talule.

PS! Tänaseks on Karuaseme nimi aga edasi kandunud pool kilomeetrit edelas asuvale uuemale majapidamisele. Kahe majapidamise seoste kohta andmed puuduvad.

Üllatusorienteerumine Hispaanias

Kui suvel, juuni lõpus-juuli alguses perega Hispaaniasse, pooleks ajaks Vahemere rannikule ja teiseks pooleks sisemaale reisisime, siis pingutasin ka o-kaartide leidmise nimel. Alicante piirkonnas, kus veetsime 5 ööd, oli kaarte küll palju, kuid mahti Guardamari kuulsatesse rannamännikutesse minna ei tekkinudki. 

Reisi teise poolde jääva Cuenca ja ümbritseva piirkonna kohta oli mul tänu Lauri Sillale mitu kaarti kaasas ning ühest ja ainsast sealsest käigust kirjutan teine kord. Äkki. Esmalt aga meeldivast üllatusest Requena linnas.

Requena oli meie esimeseks ööbimispaigaks teel Alicantest (täpsemalt Torre La Matast) põhja poole liikudes. Tundmatu koht hõredalt asustatud sisemaal, kuhu (välis)turistid niisama lihtsalt ei satu. 

Requena kindlus

Mulle sellised asulad meeldivad, kus kohalikud päriselt elavad oma elu. Alicante/Torrevieja/Torre La Mata olid selles mõttes täielikud vastandid - turistilõksud "internatsionaalsete" restoranide, tuhandete ühetaoliste, immigrantide poolt koristatud puhkekorterite ning päevitavate põhjamaalastega.

Meseta (Kastiilia) kiltmaa idaosas, ca 700 m kõrgusel asuva Requena, nagu paljude teistegi piirkonna asulate ajalugu ja planeeringut on mõjutanud sajanditepikkune mauride valitsusaeg. Minugi jooksutiir viis kohe mauride "süül" ebakorrapärase tänavavõrgu saanud El Barrio de la Villa linnosasse ehk siis kohalikku vanalinna.

Sel jooksutiirul õnnestus üllatusega leida ühelt majalt 2022. a toimunud "kultuurilise orienteerumise" kaardinäidis ja QR kood. Kood enam ei toiminud, aga otsinguga õnnestus leida kunagise ürituse koduleht ning sealt natuke loetavam kaardiversioon.

Leid majalt

"Parem" kaart internetist

"Piiksutasin" suuga mõned KP-d ning tiirutasin õndsalt telefoniekraanilt järge ajades kitsastel tänavatel ja läbi kangialuste. Vahel pole õnneks palju vaja, piisab vaid o-kaardist. 

Sumedal suveõhtul istuti tänavale asetatud pinkidel. Ainult mitte sel tänaval.

Kangialune on o-maastiku kvaliteedimärk

Orienteerumist sai joostud ca kilomeetri jagu ja juba viiski tee asulast välja agraarmaastikule, kus nägin oma silmaga kaht 2024. a oktoobri lõpu üleujutustes purustatud silda Rio Magro jõel ning teisi suurvee tehtud pahandusi. Requena pääses inimohvriteta, kuid ülesvoolu asunud Utielis hukkus elanikke 6.

Üleujutuse tagajärjed Rio Magro jõel

Ajutiste lahendustega oli kohalik liiklus taastatud, kuid käisid ka mitmemiljonilised ehitustööd taristu taastamiseks.

Allavoolu

Kuna kant oli kena ja Hispaania Mapant näitas mõistlikku ringi, siis vaatamata hämarusele jätkasin linnast kaugenemist. Maastik muutus mägisemaks ning pinnas ja teekatte värvus varieerusid "tavalisest" kruusast  kauni punaseni. Silmad said puhata ka värvilistel põldudel.

Lavendlid

Mõnus punane

Tsivilisatsiooni piirile jõudsin tagasi täpselt siis, kui päiksevalgusest jäi veel kuma läänekaarde. Linnas kees kümnetes välikohvikutes elu. 

Hommikul enne ärasõitu uudistasime vanalinna alla jäävaid veini jt kaupade hoiustamise koopaid. Külastasime vaid üht turistidele avatud koopasüsteemi, kuid kuulu järgi olla neid paljude majade alla keskajast saati jooksul nii keldri, sahvri, varjupaiga kui krüptina uuristatud.

4-eurose pileti eest oli elamust omajagu

Veinianumad

Positiivse o-üllatuse pakkunud Requena järel jätkus teekond põhja suunas Ibeeria mäestiku metsikumate piirkondade suunas, mida rahvastikutiheduse tõttu ka Hispaania Lapimaaks kutsutakse. Porosid ei näinud.

2024. a kaardistusi - Lossinapalo

2024. a suve teine ja viimane välitöödega kaardistus oli Lossinpalo, mida ajalugu tunneb ka Lindora või varasemast Lepassaare nime all. Eelmise aasta esimese kaardistuse, Kunnamõtsa kohta kirjutasin juunis.

Kaardi nimest

Kuigi varasemalt on antud maastik kaartide andmebaasis Lepassaare (8317) ja hiljem Lindora nimega (9232), siis minu arvates ei sobi asukohast ning kohalikust kõnepruugist lähtuvalt kumbki nimi. Nii 1983. kui 1992. a on maastik kindlasti kuulunud valdavas osas Tabina küla alla. Nii võib vaid spekuleerida, et nimetajad on valinud kunagistele kaartidele nimed (mõnede) kaardile jäävate talude kuuluvuse järgi.

Ise püüdsin leida aga nime, mis võiks olla ajatu ja kaardistajate või halduspiiride tõmbajate suvast sõltumatu - Lossinapalo. Lossinapalo viitab kunagi Lepassaare külaga liidetud endisele Lossina külale, mis aga kõigele vaatamata kunagi? antud maastikut ei hõlmanud. 

NB! Lossina külast, tänase Lepassaare rdtj vastast on pärit 1924. a kärbeskaalu olümpiavõitja maadluses, Eduard Pütsep.

1924. a Pariisi olümpiavõitja mälestuskivi Lepassaares

Kaardistamisest ka

Välitööde täpset algus on raske paika panna, kuna antud maastikule jääb ka minu isiklik metsakinnistu, ja kõik metsaskäigud on iseenesest justkui välitööpäevad, mis aitavad alusele koheselt kümneid parandusi teha. Tagantjärele on siiski võimalik tuvastada, et esimene maastikuluure on tehtud 2. juulil 2024. Siis on aga ette tulnud suvepuhkus ja reis Saksamaale koos sealsete o-katsetustega ning hiljem ka matk Piusa jõe metsikut algust pidi. Ehk siis prioriteedid on paigas olnud.

Esimesel välitööringil valideerisin arvuti taga töödeldud aluskaarti ning mõningaid võimalikke punktikohti.

12. augustil olen siiski end uuesti kokku võtnud ning teinud rongi-rattaretke Tartu-Orava-Tabina. Tee peale jäänud Lepassaare raudteejaama ees meenutasin ka olümpiavõitjat. Maastikul veedetud kahe tiheda välitööpäeva järel oligi valdav osa ca 2 km2-st kaardist kaetud.

Rong tõi ratta Oravale

Siinne liiv on kohati silmipimestavalt valge

Loomamägi on leidnud kajastust ka 1983. a Ilvesteate kujundustel

Augusti lõpus ja septembri alguses tegin veel kaks poolikut päeva detailide täpsustamiseks ning viimaks punktikohtade ja etapikoridoride täpsustamiseks, et 18. septembril toimuv päevak saaks võimalikest parim.

Põhjapoolne platoo on soostunud

Tavaline küngas

Päevak oligi vist päris hea nagu võib näha mudastelt rahulolevatelt nägudelt Võrumaa spordiliidu pildigaleriis. Enne päevakut toimus samas ka Võrumaa koolinoorte MV valikorienteerumises, nii et avaüritus oli üsnagi rahvarohke.

Kogenud vaataja leiab kaardiväljavõttelt mitmeid kääpaid

Paremaid palu maastiku lääneosast

Karjalaskevõistlus 2025

Nii nagu Kunnamõtsa kaartki, leidis ka Lossinapalo teistkordset kasutust 2025. a Karjalaskevõistlusel, kui rajameister Sixten suutis väikesele maa-alale mitmeringilisena mahutada 12,6 km pika meeste ja 8,9 km pika naiste raja. Jürgen Joonase keskmine kiirus on olnud alla 5 min/km. Tulemused SIIN.

Ja täpselt nagu Kunnamõtsagi puhul tahaks ka Lossinapalo kaarti laiendada - ainult selle vahega, et Lossinapalos on kaardistada head ja väga head maastikku nii ida- kui lääneservas. Küll kunagi tuleb see aeg.

Orienteerumine Iraanis 2007. a

Postitus on kirjade järgi juba 2020. a kirjutatud ja siis mustandiks jäänud. Aga Iraani teema on ajatu, nii et sobib ka nüüd publitseerida.

Kuna praegusel ajal on Iraan lehtede ja portaalide esikülgedel, siis meenus mulle ka, et 2007. aastal, millalgi oktoobris-novembris sai ka ise seda riiki külastatud ning tehtud üks orienteerumisstart.

Nagu paljud ägedamat sarti o-seiklused eksootilistes riikides, oli ka selle ürituse taga WWOP ehk World Wide Orienteering Promotion (26.06.2025 seisuga on link katki) vanahärra Peo Bengtssoni juhtimisel. Tol aastal toimunud reis oli vististi tema Höst-Öst (sügis idas) reiside ajaloo pikim, viies osalejad kahe bussiga 3 nädala ja 12 000 km jooksul Rootsist ümber Musta mere erinevate kõrvalepõigetega tagasi Rootsi. Reisikokkuvõtted 2007. a reisist leiab kunagistest blogipostitustest.

Iraani sisenemiseks oli tarvis viisat ning kui õigesti mäletan, siis sai selle jaoks tehtud ka eraldi pass (või sai teine pass tehtud natuke hiljem USA-sse minnes?), et kaks, teineteisest alati ülimalt heal arvamusel riiki minu tuleviku-reisiplaanidele kaikaid kodarasse ei hakkaks loopima. 

Meie "võistlus" toimus Dowlatabadi linnakeses, mille kaart oli tehtud ilma välitöödeta turvalisest Norrast Google Earthi abil ehk ei vastanud mitte alati reaalsetele kohapealsetele oludele. Sellega olid kõik aga juba ette arvestanud ega pidanud vigu millekski nagu neis oludes kohane.

Kaks lääne päritolu bussi tõmbasid kohalike seas koheselt tähelepanu, aga ainsana vaatasid skeptilise pilguga meid asukohariigi politseinikud, kes üks hetk meie üritusejärgset kogunemist vaatama tulid ning meie reisijuhtidelt kahtlase tegevuse kohta aru pärisid. Politsei poolt peatamist tuli ette ka maanteel, aga dokumentide kontrollimise järel saime kenasti edasi sõita. Kohalikud elasid meie, ilmselt arusaamatule tegutsemisele, kõvasti kaasa ning olid ka pärast võistlust varmad uudistama.

Iraani sisenesime Türgist, armeenlaste püha mäe Ararati lähedalt... siin sai mu algne, 2020. a? kirjutatud mustand otsa ning ega väga selle reisi kohta midagi muud mäletagi enam... 

Noppeid 2024. a kaardistustest

Eelmisel aastal sai kaardistuse ajalukku panustatud kahe teosega - Kunnamõts Võru ringtee ääres ja Lossinapalo. Selles postituses linnalähedasest maastikust.

Kunnamõts, linna servas paiknev koerte jooksutamise ja keelatud romantika tegemise koht, oli pikalt ignoreeritud kui mitte piisavalt hea ja mõnus. Aga õnneks jõudsime klubis ikkagi uuesti selle kaalumiseni ja maastikuluure kinnitas, et vähemalt päevakuteks sobib hästi. Omajagu (ilusat) männimetsa, mõned tehnilisemad pesad ja kokku ca 2 km2 jagu mõistlikku kraami.

Üks põnevamaid piirkondi on hetkel noorendiku staadiumis

Kaardipildilt ehk mitte tippmaastik, aga kohapeal väga mõnus ja tehniline

Ajastule kohaselt sai väga palju juba laua taga valmis joonistatud, kuna lidari pealt leiab üles küll teed, kraavid, sood ja loomulikult olulised kõlvikumuutused. Aga siiski oli omajagu üllatusi detailides, mis nõudsid meeldivalt palju välitöö-tunde. 

Detailseid piirkondi täiendasid suured raiesmikud, noorendikud ning ebamäärased sood

Kui esmalt toimus 1. mail 2024 Kunnamõtsas päevak (vt. loha.osport.ee), siis parema puudumisel? oli sama maastik kasutusel ka tänavusel Lihavõtte lühirajal. Rajameister viis seal võistlejaid ka piirkondadesse (M21A klassi KP-d 18-19), kuhu ma polnud välitööde käigus jõudnud. Ma pole sellise käigu üle küll õnnelik, aga olgu noh. Lihavõtte lühiraja GPS-jälgimise lingid - M21A ja N21A.

Mõned maastikuvaated:

Nüüd on iga kord Võrust mööda sõites mõttes, et võtaks kas või veerand tundi ja laiendaks kaarti natuke tühjemate ja soisemate kvartalite arvelt, aga senimaani pole veel end kätte võtnud. Päevakute jaoks mõned uued punktikohad ja piirkonnad veel leiaks.

2024. a suviseid o-trenne Saksamaal

Eelmise aasta suvel võtsime perega ette laeva- ja autoreisi Saksamaale. Liepājast seilasime koos rekkameestega Põhja-Saksamaale Travemündesse. Saksamaal veetsime ca nädala: vaatasime üle hansalinna Lübecki, jalutasime Lüneburgi nõmmel, nautisime mägede hõngu ja kauneid vahvärk-majadega linnu ning aururongi Harzi mäestikus. Viimased ööd saatsime mööda Dresdenis ja lähiümbruses. Edasi viis tee juba läbi Poola koju.

Lisaks kultuuri- ja loodusväärtustele oli mul sooviks käia ka võimalikult paljudel kaartidel. Teatavasti pole orienteerumine Saksmaal just meeletult populaarne, nii et internetist oli vähemalt reisi algusosa, Lübecki ja Lüneburgi (täpsemalt põhjapoolse osa, Wilsede mägede) kohta keeruline kui mitte võimatu kaardimaterjali leida. Hansapealinnas piirdusingi lihtsalt jooksutiiruga, kuid nõmme jaoks genereerisin ise pseud-o kaardi. Polnud küll teab mis täpne, aga jooksutiiru tegemiseks kuvas piisava täpsusega nii teedevõrku, kõlvikuid, reljeefi kui asustust.

Oomap.co.uk annab võimaluse tekitada pseud-o kaarte

Maastik ise oleks sobilik kindlasti nii tavapäraseks o-tegevuseks, rogainiks ning ka rattaorienteerumiseks, aga Saksamaal on vist omajagu keeruline üldse radade kõrval liikumiseks luba saada. Rääkimata siis veel looduskaitsealal. 

Möödunud aegade märk

Kultuurmaastikuna kipub nõmm ilma hooleta kinni kasvama. 

Harzi mägedes elasime Hahnenklee linnakeses. Kaarte oli sealkandis jalaga segada ning 2012. aastal toimus lähimaastikel (keskusega Bad Harzburgi linnas) ka veteranide MM. Aga u 2018. aastast on  sealsetes monokultuurides möllavad kuusekooreüraskid  kuusemetsad peaaegu pilbasteks närinud ning sundinud tegema meeletult suuri raieid ja/või jätnud maha puude surnuaia. See kõik tähendas, et mõni aastat vanad kaardid olid situatsiooniliselt aegunud ning ka jalgealune piisavalt rõve, et tegelikult ainult teedel ja radadel püsida. Tore oli teada, et vähemalt kunagi võis seal päris vahva olla ning äkki kümnendi pärast taas. Orienteerumise jaoks pole piirkond siiski maha kantud, kuna sprintida ikka saab - 2024. a toimusid Clausthalis Saksa meistrikad sprindis.

Mõned kaardid, kus püüdsin orienteeruda, aga taandusin teedevõrgule.

Šveitsi klubi treeninglaagri kaart. Leitud internetist

Harz-o nimelise võistluse kaart. Elasime kaardi keskel suurte majade kompleksis. Kaart internetist leitud

Õnneks oli ka ainult teedel-radadel huvitav, kuna tuhat aastat kestnud metallimaakide kaevandamine on jätnud palju industriaal- ja kultuurimälestisi, mille kõige kohta sai radade kõrvalt siltidelt huvitavat info lugeda.

Ülevaate üraski tööst sai rongiaknast teel Brockeni mäele. Madalamatel kõrgustel olid olud natuke paremad

Kaevanduste varustamiseks on mäestikus palju tehisjärvi ja kanaleid

Lisaks sai joostud-liigutud sprindikaartidel Goslaris ja Hahnenklees. Goslari vanalinn oli väga kaunis, natuke piparkoogimajalik. Hahnenklee oli matkajate paradiis-kuurortlinn.

Keiserlik linn Goslar. Vet. MM 2012 sprindi finaal. Leitud internetist.

Goslari keiserlik palee = vet. MM-i finišiala

Goslari vanalinn

Harzi mägedest laskusime Põhja-Saksa tasandikule ning kihutasime itta, Dresdenisse. Kaardiga jooksma ei jõudnudki, aga natuke sai telefonist o-kaardil järge peetud, kui jalutasime II MS-s maatasa pommitamise järel taastatud vanalinnas. Miskipärast tekkis ringi vaadates tunne, et sobiks päris hästi knock-out sprindi ja/või sprinditeate jaoks.

Elbe-äärsel kõrgendikul paiknev ajaloolisena paistev, kuid sisuliselt noor vanalinn. Leitud internetist

Alouatta seniculus (e.k. punane möiraahv?) Kastreerimata

Kuigi ka Poola jaoks sai kaart või paar välja prinditud, siis ei jäänud seal siiski mahti linnukest kirja saada. Sinna jõuab siis teine kord. Muidu soovitan Saksamaal käia ja orienteeruda.