Lõpu algus

Ülehomme saab lõpp alguse. Ainult 5 tõelist o-jooksu ongi sellel hooajal veel jäänud: 3 Euromeetingul pluss 25-Manna esimene vahetus (vist) ja 25-Mannakorten järgmisel päeval. Siis võib kompassi vastu seina puruks visata või ise kahesajaga kivihunnikusse joosta. Dilemma. Igatahes pühin siis orienteerumise päris pikaks ajaks mõtetest. Kui mõtetest välja ei saa, üritan mitte praktiseerida. Vähemalt mitte Eestis.

Euromeetingust ei oska midagi head arvata, sest vorm on ikka väga tagasihoidlik. Trennidest on selline tunne jäänud. Lihased on kanged, valusad ja muidu ebameeldivalt halvas seisus. Nii et tõenäoliselt tuleb sprindis, taval ja ka teates Wingstedile alla vanduda. Ja veel umbes n+1 väljamaa ja kodumaa näole. Aga pole hullu - iga päev ei ole pidupäev, nagu varem juba mainitud.

Elan üle ja ei põe, sest selliste tegelaste käest pole häbi ära saada.

Plekist medal

Keda huvitab, kummast otsast jookseb Ora jõgi Põlva järvest välja? Mind ja Sanderit näiteks huvitas. Mina arvasin näiteks, et võttes järvelt tammi eest, ujutame Rosma üle, kuid oh õnnetust, tamm ei olegi turupoolses otsas vaid hoopis Mammaste-poolses. Seega tuleb ööklubis Life varsti veepidu. Tasuta, ja väga ootamatult.

Lisaks tähtsatele hüdroloogilistele aruteludele peeti Vastse-Kuuste ja Küka metsades ka Est-Lat-Lit noortematš. Aeti suured hulgad rahvast väga ilusasti niidetud päikeselisele heinamaale kokku ja kästi metsa minna. Ega eriti ei kippunud küll - külm oli ja ähvardas vihmaga. Kuidas sa jätad asjad niisama vedelema, tuleb vihm ja teeb märjaks, või varastatakse ära. Kõigele eelnevale lisaks on ju Küka metsad ka väga jooksjasõbralikud - vaarikas paitab nägu ja nõges silitab säärt. Mida veel tahta? Ehk pisut kuuseoksi, mis kiharaid kammiks? Leidus ka neid. Pahmott oli jooksu järel päris popilt üle pea kammitud. Mitmekordne rahulolu.

Stardihetkeks sain hirmudest üle, kuigi erilist soovi joosta ikkagi ei olnud. Kõhus oli kahtlane tunne - mitte õõnes, aga tühi - präänikuid tahtsin, kuid need ootasid alles finišis. Nagu mulle tavaks, jäi ka paelte sidumine viimasele hetkele. Tähtis ongi kogu aeg sama sissekulunud protseduuri järgida. Ma arvan.

Raja algusosa tundus üsnagi igav: palju teid ja sihte, tasane - ei midagi erilist. Esime punkti võtsin pisut halvasti, poleks pidanud vist läbi raiesmiku tungima. Punkt ise tuli aga lihtsalt. Nagu ka teine, mis jõudis kuidagi väga vara kohale. Teises sain ka 2 min varem startinud Gatis Caics'i kätte. Vähemalt ühele teen täna ära, käis peast mõte läbi. Kolmandasse hakkasin loomulikult suvaliselt läbi võsa raiuma ja suunda kadus käest ära. Õnneks oli viga kergesti parandatav ja etapi lõpp sujus päris soliidselt, vaatamata kaardil ja looduses esineva erinevustele.

Lätlane ei tahtnud ikka veel maha jääda. Mingi jama. Hakkasin kõvemini rassima. Aga tulemust ikka ei tulnud. Teel viiendasse sain pisut eest, kuid kerge näpukas KP võtmisel kahandas vahe jälle miinimumini. Kuuenda juures püüdsin mingi leeduka kinni. Vähemalt eel-eelviimane koht olemas.

Seitsmes oli raja pikim etapp. Teevalikuid oli lausa mitu. Lauri läks vasakult ja jooksis ujuvate vormide peal kaardist välja. Sander raius otse ja jäigi raiuma. Läksin paremalt teid ja sihte mööda - oli hea kerge joosta ja sai pisut teise etappe ette lugeda. Etapi lõpus rammisin säärekondiga kändu ja lendasin karjudes läbi kuivanud kuuskede näoli maha. Karjatus ei suutnud siiski konksumehi ära hirmutada, kuigi maha jäid küll pisut.

Kaheksandasse jooksin pisut ebakindlalt ning punktist panin ka mööda. Sabarakud said punkti enne kätte ja nüüd olin mina nende ustav jünger. Üheksanda jooksin üsnagi konksus. Isu oli korraks otsa saanud - ju ajas eelmine etapp vihale.

Kümnenda poole hakkasin jällegi hoogsamalt liikuma. Soos tundsin ennast üsna tugevalt ning jooksin teistest mööda ja jõudsin punkti pisikese eduga. Mõned meetrid enne sihtpunkti kuulsin Malsroosi sõjakisa. Kuna SI ei töötanud, tuli kaarti lapata ja järg kadus ära. Pidin pisut seisma, sest ei teadnud, kuhupoole välja joosta. Teised tormasid kohe minema. Üheteiskümnes oli teevalikuga: joosta otse läbi metsa teeni või minna lageda kaudu. Kiiremaks valikuks oli mööda lagedat, nagu arvata oligi. Jooksime seal Lauriga edu sisse, kuid KP oli pisut peidus ning vahe oli jällegi null. 12 ja 13 tulid kiiresti ja puhtalt - vähemalt midagi tuli hästi välja.

Neljateiskümnes paistis üsnagi koledas kohas olevat: tumeroheline ja enne punkti tihe viirutus. Sinna kaotas vist Rihm MM-i lühiraja kulla. Minul läks seal paremini, kuid MM-i kulda siiski ei antud. 15 ja 16 tulid päris ilusti kätte, kui 14.-st väljajooks välja arvata. Läks pisut nihu.

17. tuli kuidagi liiga kiiresti, lugeda ei jõudnud üldse, aga kätte ikkagi sain. 18.-da jooksin teed mööda ringi. 19.-sse minekul tuli järjekordne viga väljajooksul. Vist ei tulnud pähegi kompassi vaadata. Karistuseks tuli nautida vaarikat ja tumerohelist. Tee peal olid jalad üsna pehmed, kuid õnneks oli lõpp nii lähedal. Punkti võtsin loha järgi.

Viimasesse kasutasin jälle loha, ei olnud mahti enam kaarti vaadata. Finišisirgel jalg sirgeks ning pulk auku. Spiikri käest oma edu teise koha ees kuuldes arvasin, et olen vist mõned punktid kuskil vahele jätnud. Rajal tekkis ka korraks selline mõte. Õnneks olin ikka kõik õigesti teinud.

Kahjuks ei valmistanud võit erilist rõõmu, sest mitmed Läti ja Leedu tugevamad oli Rootsi või Soome MV-tel. Samuti ei saanud Sander korralikult joosta, sest oli kaotanud läätse ja motivatsiooni. Kuld on siiski kuld, olgugi et plekist.

Ega iga päev pole pidupäev

Täide läks prohvet Malsroosi ennustus liiga suure õuna kohta. Eks seda oligi karta, kuid lootus jäi hetkeni, mil Sander finišilagedale jõudis. Siis võttis küll kergelt vanduma, sest olin kiiresti ja suuremate vigadeta jooksnud.

Arvutus näitab, et keskmiselt kaotasin ühe km-ga 7 sekundit. Ei tundugi nii paha, kuid 21*7 =2min 27sek. Ja tähtis pole kaotuse suurus, vaid kaotus ise. Samas võib ka pisut rahul olla, sest rada oli täielik jooksukas, ehk Sanderi leib.

Et võistluseks paremini valmis olla ja Tartu ahvatlustest hoiduda, saabusid reede õhtul rongiga Põlvasse aklimatiseeruma. Ninsaga käisime kohe Serviti ja mingi Vilniuse klubi mängu kaemas. Leedukad said peksa. Andis endalegi väikse positiivse laengu, kuid kahjuks ei olnud meie võitlus mano a mano, nagu Tarmaku sprindil vahel juhtub. Üksi joostes on teise tempot raske ette ennustada. Endale normaalsena tunduvast kiirusest tavaliselt siiski ei piisa, eriti Looduse vastu võideldes.

Stardijoonel oli üsnagi tugev tunne. K-punkti joostes kulus enamus ajast stardikolmnurga otsimisele, nii ei jõudnud rada vaadatagi. Panin vaid pikka etappi tähele, aga teevalikuni ei jõudnud.

Esimese sain pisut ebakindlalt kätte, teine tuli juba hea kiirusega. Kolmas ei valmistanud samuti probleeme. Neljandasse sai väikestviisi kiirust arendada, kuid punktile lähenesin väikse kaarega. Teevalik viiendasse oli juba valmis mõeldud ja vajas ainult realiseerimist. Etapi esimese kolmandiku peal sai pisut juba joodud, samuti ka pisut enne punkti. Ei tahtnud mingil juhul vedelikupuudusesse jääda.

Seitsmendaga kaotasin mingi ime läbi pool minutit, kuigi viga tuli kõige rohkem 10 sekundit. Ju ei olnud trajektoor kõige õigem. Üheksas pakkus palju erinevaid variante, lõpuks valisin ikkagi S-kujulise ning tegin pealekauba punktiga viga. Punkti eel sai pisut geeli hinge alla tõmmatud, parema tuleviku lootuses.

Kümnes oli järjekordne valikvastustega küsimus. Soo forsseerimise välistasin kohe, seega punktist lääne suunas välja lagedale, piklikust künkast üle, laugaste vahelt läbi ja sihi peale. Sihil nägin 8 minuti varem startinud Atsi, keda olin ka 9. KP-s juba korra silmanud. Tundub, et minu valik ei olnud kõige parem, kuna Ats läks esmapilgul hoopis halvemat varianti mööda ja teama kiirus jäi minule pisut alla.

Järgnevad 3 punkti olid lihtsad ja jooksult haaratavad. Väsimus hakkas ka tunda andma, kuid hoogu selle tõttu veel ei vähendanud.

14. pakkus soos ja raiesmikul ragistamist või teejooksu. Loomulikult läksin mööda teed, kuigi ring tuli päris suur. Joonlaua järgi sai peaaegu 1,5 korda rohkem joostud kui otse minnes. Suva see, vähemalt ei pidanud ennast võsas tapma.

Mõnisada meetrit enne 15. punkt hakkas kõht streikima, ju ei olnud tark hommikul Ninsa poolt pakutud torti süüa (mürgitamise oht!). Probleem leidis kiire lahenduse puu all. Pikemas perspektiivis kindlasti õige otsus. Punkt ise oli raske, kuid paistis õnneks kaugelt kätte.

16. ja 17. vahel oli järjekorras alles 2. joogipunkt. Selleks ajaks olid enda pudelid juba tühjad. Geelipaki imesin tühjaks ja viskasin koos vööga kohtunikele. Jube kerge hakkas kohe. Andis mõnusat hoogu juurde.

Sealtmaalt hakkasin vaikselt kella piiluma, mõtlesin, kas alla 2 tunni jõuab välja. Vahepeal tundus, et ei jõua, samas järgmisel hetkel, et ikka jõuab. Tekkis 2 tunni kinnisidee.

Kuna etapid olid väga lihtsad, hakkasin viimast pikka uurima. Tahtsin võimalikult vähese sooga pääseda, kuna jalad olid juba pisut pehmed. Samas oli üllatav, et olin suutnud nii pikalt suurema väsimuseta liikuda. Ju sai kevadtalvel ikka korralik põhi alla laotud.

Pikal etapil üle põllu joostes sai "kerge" lõhna tõttu kopsud puhtaks köhitud ja hapnikuga varustatus paranes kordi. Leidsin üldiselt väga pehmelt põllult õiges suunas mineva traktorijälje ja sain seal kiirust arendada. Tagantjärele vaadates tundub, et nii see siiski ei olnud - Sander võitis mind käesoleval etapil tervelt minutiga!

Metsa vahele jõudes andsin veel hagu juurde (vähemalt enda arvates), sest eesmärgiks oli 2 tunni piiri alistamine (endalgi tekkis küsimus, miks selline eesmärk). Tulemuseks oli Sanderist pool minutit kiirem jooks viimasesse punkti ja üsna mitmesekundiline võit finišisirgel.

Joonelt maha langedes tõmbasid reite siseküljed krampi. Tegemist oli minu esimeste krampidega eales. Üsna koledad teised, aga samas tore teada saada, mis need endast kujutavad.

Varsti olin tagasi jalul ja jäin teiste tulemusi ootama, peagi said nende ajad ümber ja järele jäi vaid Loodus. Kui isegi kõikvõimas Nõukogude Liit ei suutnud Loodust alistada, mis siis veel ühelt tudengilt tahta.

Minupoolsed õnnitlused talle veel kord!

EMV pikk - liiga suur õun

Internet on ikka üks tore asi. Saab igasuguseid asju siin teha. Ei teagi, kuidas ma varem ainult mõne korraga nädalas hakkama sain. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, (Lennart Meri).

Lugu siis seekord järgmisest medalialast, pikast rajast. Pärast tavarada oleks võinud ju loorberitele (ka õuntele) puhkama jääda, kuid mind tegi rahutuks teadmine, et ka Sanderil on sellest aastast kaks kulda, kui ma ei eksi: lühirada ja teade. Sama seis on ka minul: sprint ja tava. Seega tuleb sotid pikal rajal klaarida. Isiklik ennustus jätab trooni siiski Loodusele ning ka prohvet Malsroos ütles mulle täna, et see õun on liiga suur.

Aga tegelikult jääb tulemustest hoolimata Sander kunniks - kellelgi teisel pole O-Ringeni 3. kohale midagi vastu panna.

Enda aktsiate tõstmiseks võin öelda, et erinevalt eelmisest, ei ole see nädal enam esimene ülikoolinädal.

EMV tava - õun söödi ära

Olles just Tammede kodukat lugenud, tuli idee, et võiks enda blogi ka täiendada. Milleks ta siis muidu tehtud sai.

Tavarada Kitsemägedes ei olnud üldse tore. Vähemalt enne võistlust sai niiviisi mõeldud, sest Värska metsad on teatavasti hea joostavusega. Ja teatavast on härra Õun/Loodus või lihtsalt Sander üks väga käreda jalaga poiss. Seega võtsin tavaraja hommikul kodust paar õuna kaasa, et need Sanderi autasustamisel ulatada. Aga välja kukkus hoopis teisiti.

Riidesse hakkasin panema jällegi mingid kolmveerand tundi enne starti, nagu tavaliselt. Tavaliselt jään ma peaaegu starti hiljaks, sest paelad tuleb veel üle siduda. Seegi kord ei olnud palju parem, valmis olin umbes 3 min enne eelstarti. Õnneks olin mingi soojenduse juba teinud, stardialas pisut veel võimlesin. Tunne ei olnud just suurepärane, midagi nagu kurta ei olnud, aga hea ka polnud.

Jooksust. Sain kaardi kätte ja kohe K-punkt ja suunamuutus. Päris raske oli ennast kohe õigesse suunda ajada, kuid sain soovitud teeraja ikkagi kätte. Sihi peal jõudsin rajale kiire pilgu visata ja punktipiirkondadest ründeobjekte otsida. Ei olnudki midagi suurt otsida, paistis üsna lihtne. Mõned teevalikud sai ka välja mõeldud, kuigi otse ja omadega tundus enamasti parim lahendus. Esimesest suutsin kuidagi ikkagi mööda joosta, viga umbes 30 sek.

Kaarti vaatamata panin kohe punktist välja, sest etapi algus oli juba selga. Tee peal ajasin Integratorid kurjaks, tulemuseks etapivõit.

Teisest hooga mingit loha mööda välja, üle soo künkakese peale. Künka peal sai loomulikult tsirkust tehtud, keerasin täiega paremale ja jälle õigesse suunda tagasi. Kaotasin umbes 20 sek. Punkt ise oli lihtne, tuli lennult.

Neljandasse üritasin alguses metsaveoteid mööda minna, kuid suurt aru küll ei saanud. Vaatasin parem reljeefi ja võtsin punkti puhtalt.

Viiendasse otsustasin ringi joosta, sest ei tahtnud tõusu (5 meetrit vist) võtta ja nagunii reljeefi korralikult välja ei loe. Punkt asus jällegi seal, kuhu sammud said seatud.

Kuuendaga sama lugu, parem jooksen mööda teid ringi, kui üritan reljeefist aru saada. Just enne punkti nägin Laurit eespool. Vaatasin, et ta läheb valesti ja läksin ise õigesti. Tegelikkuses oli asi siiski vastupidine, viga umbes 20 sek. Müstilisel kombel oli ikkagi parim etapiaeg (2. koht +14 sek).

Teel seitsmendasse oli eesmärgiks Lauri kinni püüda. Kaarti jälgisin vähem kui Laurit. Kiirus lähenes Sanderi parematele päevadele. Lõpus väike ebakindlus, sest ei näinud soo keskel punkti. Hoopis otsas oli, puu taga peidus.

Lauri oli minust ikka veel ees, kuid tegi õnneks väikese konksu ja olingi tal üsna lähedal. Lisasin veelgi hoogu, tunne oli hea. Mõtlesin, kas Olle jookseb kogu aeg sellise kiirusega. Jooksin Laurist nagu postist mööda ja üsna varsti tundsin, et ma ei ole ikka Olle, ja vähendasin kiirust. Tagantjärele vaadates on 23 sek'iga etapi võitmine ju väga tore.

Üheksandasse joostes olin eelmise etapi tõttu üsnagi kabi, pea ei töötanud ka enam. Punktipiirkonnast ei saanud midagi aru. Üks hetk seisin lihtsalt mingi suvalise lohu kõrval ja sõimasin end, et nii palju viga on juba tehtud. Õnneks nägin Laurit, kes oli selge mõistuse säilitanud. Tänu temale tuli punkt peaaegu ise kätte. Viga siiski 45 sekundit.

Kümnenda punktiga tuli minna viga parandama. Loomulikult ei saanud kaardist midagi aru ning suundki ei olnud kõige õigem. Vedasin end üle mingi künka ja jäin uurima väga huvitavalt paiknevaid lohke. Paiknesid punkti kõrval. Viga ikkagi järjekordsed 45 sekundit. Katus hakkas ära sõitma.

Punktist üle künka tee peale, joogipunktis (ainukeses. Korraldajad, võtke mõistus pähe, ega me kaamelid ole, kes kõrbes nädalaid veeta suudavad olla) väike värskendus ja siis hooga edasi. Tuli välja, et mingis suvalises suunas. Soo ääres hakkasin kõva häälega ropendama, kuid endale tundus see kuidagi kunstlik. Laurile veel sellel distsipliinil vastu ei saa. Ringmäng maksis jällegi oma 45 sekundit. Mõtlesin, et hea kui veel pronksigi saan.

12. ja 13. tulid õnneks jällegi korralikult kätte. Andsid eneseusu enam-vähem tagasi. Kuna etapid olid lihtsad, uurisin pikka etappi 14.-sse.

Lootsin ja ootasin rajalt üht korralikku pikka teevalikuetappi, kuid seda ei tulnudki. See-eest oli üks pikk otseminek. Punktist välja üle soo, ümber künka ja enam-vähem suund peale. Peaasi, et sood ei tabaks. Soo otsast üritasin end mingile metsaveoteele saada, kuid see kujunes surnult sündinud ürituseks. Targem oli lihtsalt otse raiuda. Jõudu küll kulus, aga oli mõttetu oma pead vaevata. Mingi hetk jooksin päris suurest mäest üles, ei viitsinud kaardilt uurida, kas ringi ka saab. Ja pealegi oli vaja rahvale showd teha. Rahvaks olid seenelised. Nende silme all ei tundunud tõus üldsegi nii raske. Jõudsin tee peale täpselt hargnemise koha pea, kuid ootamatult ei olnud tee peal enam endist hoogu. Jalad olid juba pehmed. Punkti hakkasin ründama lageda servast, kus üritasin kõrgust hoides suure lohuni jõuda. Vaim oli aga juba väsinud ning kaldusin pisut vasakule. Seisatasin hetkeks, sest loodetud lohku ei olnud kuskil. Pisut ringivaatamist ja lohk leitud, punkt k.a. Näpukas maksis oma 10-15 sek.

15.-sse minnes ei suutnud reljeefi lugeda, sest püstviirutus kattis kõik ära. Oleks võinud lihtsalt valgeks jätta või hõredama viirutuse teha. Lootsin punkti hoopis teisel pool mäge leida.

Mingil hetkel tekkis tunne, et äkki Sander polegi force majeure, et äkki on teda veel võimalik alistada. Rasketele jalgadele vaatamata tõstsin kiirust. Siiski kaotasin 16. etappi just Sanderile.

17. etappi olin päris pikka aega uurinud. Algne otsus oli otse sood forsseerida, kuid viimasel hetkel avastasin siiski variandi vasakult. Tee peal veelgi gaasi juurde, sest algav vihm ähvardas võistluskeskuses olevad asjad märjaks teha. Punkt oli seda varianti mööda võttes lihtne.

Viimasesse tuli lihtsalt hambad ristis suruda. Jalad oli kiiremad kui pea ning jooksin pisut punktist mööda, lindi peale ja siis seda mööda tagasi. Kaotasin ehk 5 sek.

Finisisse joostes kuulsin ka kommentaatorit midagi Sanderist rääkimas. Ju oli minu aeg siis läbi. Kuid joone peal ära komposteerides vaatas Kolla minu poole ja raputas pead. Õun söödi 49 sekundiga ära.

Maitses ikka kuradima hästi.