Munamäe-Võru maastikujooks

Ajalooarhiive ei hakanud lappama, aga arvaks, et tänavune Munamäe-Võru maastikujooks võis minu jaoks olla umbes 12. Arvestan sinna sisse ka nooruspõlve 4 km distantsid. Tänavune jooks oli ise aga juba järjekorras 40. 

Miks see võistlus elab ja miks ma sinna ikka ja jälle minna tahan? Stardieelne visiit Munamäe torni, sügisvärvid, kiired laskumised ja teravad tõusud ning finiš nooruspõlve treeningpaigas Kubjal. Sellest piisab.

Varasemalt Haanja ja nüüd Rõuge vald lubab osalejad stardi eel tasuta vaatetorni. Meeldiv boonus

Kui tavaliselt kaob aastatega vorm ja rajad tunduvad justkui pikemad, siis Munamäe-Võru maastikujooksu rada ongi aastatega pikemaks veninud. Aastaid tagasi reklaamiti distantsiks 13,1 km, aga tänavu jooksime juba 14,8 km. Veel 4 a tagasi näitas Polari kell 14,3 km. Klassikalisele trassile, millel ca 2003. a alustasin, on tulnud uue nägemusega maaomanikke, aga vististi ka korraldaja soove vähendada kõvakatte osakaalu. Stardi- ja finišipaiga kõrgus on ikka sama - 276 m. ümp. Munamäe jalamil ja 83 m Kubjal. Kuigi rada justkui aina langeb, siis tegelikkuses on profiil nagu Haanjamaal ikka: üles-alla. 

Jooksjate vägi on Kubja poole teele lastud (pilt: Võrumaa Spordiliidu galerii)

Stardipauk käis 12.30 ning esimene kilomeeter Haanja kooli juures sai täis juba kell 12.33.31. Kuniks rada neljanda kilomeetri alguses Tsiamäe tõusude järel metsateedele pööras, püsis tempo veel alla 4 min/km. Sealt finišini oli iga kilomeeter juba üle selle piiri. Tsiamäe kandis kujunes välja ka kummipaelana kokku ja lahku käinud jooksjate seltskond, milles edasise 10 km veetsin. Sõltuvalt jooksjast sobis mõnele enam metsatee ja teisele raiesmikule trimmerdatud rajalõik või juurikane laskumine.

Kui traditsiooniliselt on esimene joogipunkt 6 km lõpus Jaanimäel endise spordibaasi kõrval, siis sel korral paistsid seal olevat vaid kaasaelajad ning liikluse ohjajad, kelle seas ka 82-aastane iginoor, 1967. a Tartu maratoni võitja Ruudi. Teisigi teeületusi, Kasaritsa-Rõuge ja Kasaritsa-Käätsot olid turvamas klubikaaslased. Nii kaua, kui mäletan, on OK Võru korraldusel üks eestvedajatest olnud ning jõu ja väega panustanud. Ametlik joogipunkt tuli ka, ca 7 km peal, kuid isetekkelisi värskendusvõimalusi oli hiljemgi.

Konrad Mägi. Kasaritsa maastik 1916-1921 (pilt: Enn Kunila kunstikollektsioon).

Jaanimäest alates maastik ka avardus ning jooksjad kulgesid üle kunagiseid kunstnikke lummanud Kasaritsa maastike. Pintsleid ja palette kehakultuurlastel kaasas ei olnud, kuid mõne jooksja jalad käisid konradmäeliku hoogsusega küll. Neid jooksjaid vaadates tuleb tõdeda, et pole ilusaid ja koledaid jooksusamme, vaid ainult kiired ja aeglased.

Möödumine M40 klassi konkurendist Kasaritsa-Meegomäe tee ületamisel

Kümnendal kilomeetril, Kasaritsa kandis tekkis tunne, et Kubja ei olegi enam nii kaugel ning ka grupis hakati positsioone kindlustama ja ümber mängima. Endal õnnestus sealt alates kolm skalpi võtta. Esmalt ühest nooremast härrast järsul metsavahelisel allamäge lõigul, seejärel kilomeeter hiljem M40 klassi võistlejast pere kaasaelamisest tiivustatuna Kasaritsa-Meegomäe maantee ületamisel, ning viimaks naiste võitjast Laura Lillepuust Andsumäelt laskudes. 

Raja lõpuosa kõige meeleolukam lõik - Andsumäe hüppetorni kõrvalt 35 m alla ja 20 m Kuradimäkke üles

Andsumägi väärib ära märkimist, sest seal kukkus juurikane rada paarisaja meetri jooksul ca 35 m allapoole. Antud laskumist on nimetatud ka downkilliks, aga sellega veel meeleolukas lõik ei lõppenud - Perajärve kausist tuli uuesti välja tõusta Kuradimäele. Enam kui 20-meetrisel tõusul ei saanud kõnnisammu lubada, sest naissportlane L. Lillepuu oli sel päeval tõesti heas vormis ja ei olnud veel maha jäänud. 

1 tunni 2 minuti ja 56 sekundiga üle finišijoone (pilt: Võrumaa Spordiliidu galerii)

Pärast Kuradimäge jäi järele kilomeetri jagu üsnagi tasast maad, üldiselt ikka allamäge, mis kella järgi distantsi aeglaseimaks (4.41 min/km) osutus, kuid siiski mitte nii aeglaseks, et mitte enda positsiooni hoida ja 11. kohaga üle joone tulla.

Kokku osales Munamäe-Võru maastikujooksu ajavõtuga distantsidel 247 osalejat. Koroona-eelse 300-ni on veel minna, aga tollast tungi ei tule vist /demograafilise olukorra tõttu) niipea.

Ürituse koduleht

Tulemused

Pildigalerii

Veteranide kulla puhul ei õnnitleta*

 * Kontrollimata tsitaat o-legendi suust

Kirjutamise hetkeks on Eesti MV veteranide teatest nii palju aega mööda läinud, et erilisi emotsioone justkui ei olegi. EOL-i tulemuste andmebaasi järgi oli see minu esimene suvine veteranide klassi medal. Suusaorienteerumises on õnnestunud juba 2021. aastal individuaalselt pronks võtta. 

Võistluseks valmistumine algas aktiivselt nädal varem, kui sai näidatud initsiatiivi OK Võru M35-40 klassi võistkondade koostamiseks. Mul on hea meel, et saime kaks tugevat tiimi vaatamata viimase hetkeni kollitanud vigastuste tõttu kokku. Üks mees jäi varussegi. Atleedid olid tugevad: küll oli käidud MM-idel, triatlonidel kui päevakutel. 

Esindusvõistkonna ankrumehe valimine oli üsnagi lihtne, selle koha sai endale Timo; avavahetuse haarasin endale ning töövahetuse õiguse võitles endale tavaraja tulemuste põhjal välja Rain. Tagantjärele vaadates võinuks esindustiimis võtta vabalt koha ka avavahetuse võitja, Võru teise tiimi raudmees Tarmo.

Stardikiirenduse käigus jäi märkamata, kas Uue-Tedre talul oli hea tomatiaasta (kuvatõmmis videoülekandest)

Enda võistlusest ka. 

Stardieelne aeg kulus kuhugi ära, nii et mingit erilist soojendust ei jõudnudki teha. Üsnagi tavaline. Natuke siia-sinna jooksmist, paelade sidumist ja tuligi juba stardialasse siseneda. Stardikiirendusega kihutasin teistest ette, et siis natuke rahulikumalt kaarti saaks vaadata ja hekki lõigatud august turvalisemalt läbi.

Esimene KP üllatas kohe oma lühikese distantsiga. Uimasest orvandist sain selle koheselt kätte. Seejärel algas aga maastiku ebameeldivam osa - risu, alustaimestik, raied. Tõi kohe välja selle päeva kehva vormi. KP 2-ga tegin päeva esimese vea, kui 10-15 sekundit magama panin. Seal saime kokku Olle (Rakvere OK), Tarmo (OK Võru II) ja Maidoga (Kape). Pärast peatset Kape mahajäämist liikusime samas koosseisus sisuliselt lõpuni väikeste hajutusest ja teevalikutest tulenevate erinevustega.

Selline nägi välja maastik 7. kontrollpunkti juures. Iseloomustab ka kogu ülejäänud n-ö valget osa. Tormi(de) järel majandatud (kuvatõmmis videoülekandest).

KP 5-st väljudest olime veel Ollega koos ja Tarmo ka kuskil selja taga, aga seejärel tuli hajutuste erinevus, mis tõi meid uuesti kokku KP 7-s. Selles mõttes rajameistrilt hea töö hajutustega - hoides võistlejad lahus, aga samas ajaliselt lähestikku. KP 7-ga sai maastiku ebameeldivam osa ka läbi, mis nüüd oktoobris oleks kindlasti juba palju mõnusam.

Vaatepunkti (KP 8) jõudsin väikse eduga, kuid tundsin keskuse eel navigeerides teatavat ebakindlust, mis tõi Olle ja Tarmo mulle taas selja taha. KP 8-ni jooksid teadjad tavarajast selgeks saanud metsa väljaveoteed pidi. Mina ajasin aga tarkust kaardilt taga ning - nagu edasine näitab - eksisin mõlemal katsel.

KP-d 10...13 läbisin üksi ning ei pannud (vist) ka konkurente kuskil tähele, aga tõustes KP 14-sse ilmusid Olle ja Tarmo jälle nähtavale ning sealt edasi olime lõpuni üksteise nägemisulatuses. KP 15 ja 16 orvandid oli üsnagi mõttelised ning arusaadavad ainult seetõttu, et neis KP asus. KP 18 ümbrus tekitas nii kaardil kui maastikul ebamäärast arusaama, aga jällegi aitas tähis koha leida. Kui muidu libisesin Tarmolt ja Ollelt jooksuga eest, siis kõhklused KP-dega ja mõned seisakud liitsid trio taas. 

Noolega näidatud kohta läks au ja kuulsus (kuvatõmmis loha.osport.ee-st)

Viimase, 19 KP poole pääsesin teele 9-sekundilise eduga ning püüdsin kiiremaid samme tehes seda ka kasvatada, kuid lohakus ajas mind viimastel meetritel valesse suunda. Arvasin ka lõpuks, et tunnen nüüd viimasesse viiva väljaveotee juba ära, kuid minu valitud haru viis lõuna asemel läände. Kui väikese kaarega punkti jõudsin, kihutasid Olle ja Tarmo juba omakorda 10-sekundilise eduga finiši suunas.

Titaanide heitlus. Oranžis särgis Tarmo annab Ollele keha ja nopib avavahetuse magusa võidu (kuvatõmmis videoülekandest).

Kurvilises lõpukoridoris käis 40+ vanuses meeste vahel kõva andmine ja küünarnukitöö, millest väljus võitjana OK Võru II, alistades Rakvere 3 sekundiga. Pealtvaatajate jaoks oli vist huvitav. Kolmandana ei olnud ka paha vahetust üle anda, aga oleksin lootnud füüsiliselt ja tehniliselt oluliselt parem olla. 

Rain pääseb plaksu abil rajale (kuvatõmmis videoülekandest)

Edasi kulges võistlus nii nagu olin lootnud, sest Rain möödus Tarvost (Rakvere OK) ning andis Timole vahetuse 1 min 12 sek eduga. Vahemärkusena üllatas keskmine vahetus oma eriti lühikese distantsiga. Timol venitas edu Rakvere OK ees lõpuks lausa 7 minuti pikkuseks. Kahe vahetuse järel oli OK Kobras I pronksis kinni, kuid 6. kohalt alustanud Kristo (Peko) alistas 3 konkurenti ja tõi Setomaa klubile kahvatumat karva medalid. OK Võru II koosseis lõpetas Fredi ja Siimu tublide soorituste järel 5. kohal.

O-võistluste üks mõnusamaid osasid on finišijärgne melu, mis hea ilma, burgeri, preemiajoogi ja eesootava autasustamisega eriti hästi mõjus.

Tulemused

Teekonnad

Videoülekanne