Orienteerumine Iraanis 2007. a

Postitus on kirjade järgi juba 2020. a kirjutatud ja siis mustandiks jäänud. Aga Iraani teema on ajatu, nii et sobib ka nüüd publitseerida.

Kuna praegusel ajal on Iraan lehtede ja portaalide esikülgedel, siis meenus mulle ka, et 2007. aastal, millalgi oktoobris-novembris sai ka ise seda riiki külastatud ning tehtud üks orienteerumisstart.

Nagu paljud ägedamat sarti o-seiklused eksootilistes riikides, oli ka selle ürituse taga WWOP ehk World Wide Orienteering Promotion (26.06.2025 seisuga on link katki) vanahärra Peo Bengtssoni juhtimisel. Tol aastal toimunud reis oli vististi tema Höst-Öst (sügis idas) reiside ajaloo pikim, viies osalejad kahe bussiga 3 nädala ja 12 000 km jooksul Rootsist ümber Musta mere erinevate kõrvalepõigetega tagasi Rootsi. Reisikokkuvõtted 2007. a reisist leiab kunagistest blogipostitustest.

Iraani sisenemiseks oli tarvis viisat ning kui õigesti mäletan, siis sai selle jaoks tehtud ka eraldi pass (või sai teine pass tehtud natuke hiljem USA-sse minnes?), et kaks, teineteisest alati ülimalt heal arvamusel riiki minu tuleviku-reisiplaanidele kaikaid kodarasse ei hakkaks loopima. 

Meie "võistlus" toimus Dowlatabadi linnakeses, mille kaart oli tehtud ilma välitöödeta turvalisest Norrast Google Earthi abil ehk ei vastanud mitte alati reaalsetele kohapealsetele oludele. Sellega olid kõik aga juba ette arvestanud ega pidanud vigu millekski nagu neis oludes kohane.

Kaks lääne päritolu bussi tõmbasid kohalike seas koheselt tähelepanu, aga ainsana vaatasid skeptilise pilguga meid asukohariigi politseinikud, kes üks hetk meie üritusejärgset kogunemist vaatama tulid ning meie reisijuhtidelt kahtlase tegevuse kohta aru pärisid. Politsei poolt peatamist tuli ette ka maanteel, aga dokumentide kontrollimise järel saime kenasti edasi sõita. Kohalikud elasid meie, ilmselt arusaamatule tegutsemisele, kõvasti kaasa ning olid ka pärast võistlust varmad uudistama.

Iraani sisenesime Türgist, armeenlaste püha mäe Ararati lähedalt... siin sai mu algne, 2020. a? kirjutatud mustand otsa ning ega väga selle reisi kohta midagi muud mäletagi enam... 

Noppeid 2024. a kaardistustest

Eelmisel aastal sai kaardistuse ajalukku panustatud kahe teosega - Kunnamõts Võru ringtee ääres ja Lossinapalo. Selles postituses linnalähedasest maastikust.

Kunnamõts, linna servas paiknev koerte jooksutamise ja keelatud romantika tegemise koht, oli pikalt ignoreeritud kui mitte piisavalt hea ja mõnus. Aga õnneks jõudsime klubis ikkagi uuesti selle kaalumiseni ja maastikuluure kinnitas, et vähemalt päevakutest sobib hästi. Omajagu (ilusat) männimetsa, mõned tehnilisemad pesad ja kokku ca 2 km2 jagu mõistlikku kraami.

Üks põnevamaid piirkondi on hetkel noorendiku staadiumis

Kaardipildilt ehk mitte tippmaastik, aga kohapeal väga mõnus ja tehniline

Ajastule kohaselt sai väga palju juba laua taga valmis joonistatud, kuna lidari pealt leiab üles küll teed, kraavid, sood ja loomulikult olulised kõlvikumuutused. Aga siiski oli omajagu üllatusi detailides, mis nõudsid meeldivalt palju välitöö-tunde. 

Detailseid piirkondi täiendasid suured raiesmikud, noorendikud ning ebamäärased sood

Kui esmalt toimus 1. mail 2024 Kunnamõtsas päevak (vt. loha.osport.ee), siis parema puudumisel? oli sama maastik kasutusel ka tänavusel Lihavõtte lühirajal. Rajameister viis seal võistlejaid ka piirkondadesse (M21A klassi KP-d 18-19), kuhu ma polnud välitööde käigus jõudnud. Ma pole sellise käigu üle küll õnnelik, aga olgu noh. Lihavõtte lühiraja GPS-jälgimise lingid - M21A ja N21A.

Mõned maastikuvaated:

Nüüd on iga kord Võrust mööda sõites mõttes, et võtaks kas või veerand tundi ja laiendaks kaarti natuke tühjemate ja soisemate kvartalite arvelt, aga senimaani pole veel end kätte võtnud. Päevakute jaoks mõned uued punktikohad ja piirkonnad veel leiaks.